Maks Roosma

Maks Roosma (ka Max või Max-Julius Roosma, kuni 1936. aastani Maksim-Julius Roosmann; 10. jaanuar 1909 Omuli vald – 3. detsember 1971 Tallinn) oli eesti klaasikunstnik.

Maks Roosma oli Eesti esimene kutseline klaasikunstnik ning üks eesti klaasikunsti teerajajaid, kes lõi oma koolkonna. Ta graveeris peamiselt mütoloogilisi figuure, hiljem ka portreesid.

Elulugu

Maks Roosma lõpetas 1931. aastal Valga poeglastegümnaasiumi. Riigi Kunsttööstuskoolis omandas ta Günther Reindorffi käe all suurepärase joonistamis- ja graveerimisoskuse; aastal 1936 lõpetas ta kooli graafika erialal ning 1937 kristallilihvimise erialal. Seejärel õppis ta aastatel 1937–1938 Tšehhoslovakkias Nový Bori klaasitööstuskoolis ning praktiseeris eraateljeedes klaasimaali. Aastal 1939 sai Maks Roosma Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Koolist klaasikaunistamise rakenduskunstniku diplomi. Alates 1938. aastast oli ta Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli klaasitöökoja juhataja. Aastatel 1944–1971 töötas Maks Roosma Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasehistöö õppejõuna, aastast 1947 dotsendina, aastast 1960 professorina.

Ta uuris ka Eesti klaasitootmise ajalugu, juhatas arheoloogilisi väljakaevamisi ning koostas muu hulgas monograafia "Hüti klaasikoda" (1966).

Mälestuse jäädvustamine

Aastal 2007 asutas Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakond Maks Roosma nimelise loomingulise stipendiumi.

Tunnustused

• 1937. aasta Pariisi maailmanäituse kuldmedal

Välislingid

• Vello Jaska. Maks Roosma juured ulatuvad Helme kihelkonda Valgamaalane, 29. september 2006.
• Kadi Alatalu. Ajaloomuuseum tähistab Maks Roosma 100. sünniaastapäeva ERR, 29. jaanuar 2009.