Aldo Moro: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Moro.jpg|pisi|Aldo Moro]]
[[Pilt:Aldo Moro br.jpg|pisi|Aldo Moro vangistuses (1978)]]
[[Pilt:Aldo Moro br.jpg|pisi|Aldo Moro vangistuses (1978)]]
'''Aldo Moro''' ([[23. september]] [[1916]] [[Apuulia]]s [[Lecce provints]]is [[Maglie]]es – [[9. mai]] [[1978]] [[Rooma]]) oli [[Itaalia]] poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) [[Itaalia peaminister]] ning korduvalt välisminister.
'''Aldo Moro''' ([[23. september]] [[1916]] [[Apuulia]]s [[Lecce provints]]is [[Maglie]]es – [[9. mai]] [[1978]] [[Rooma]]) oli [[Itaalia]] poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) [[Itaalia peaminister]] ning korduvalt välisminister.

Redaktsioon: 16. september 2016, kell 13:55

Aldo Moro
Aldo Moro vangistuses (1978)

Aldo Moro (23. september 1916 Apuulias Lecce provintsis Magliees9. mai 1978 Rooma) oli Itaalia poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) Itaalia peaminister ning korduvalt välisminister.

Moro omandas klassikalise keskhariduse Tarantos lütseumis. Kuni 1939 õppis ta Bari ülikoolis õigusteadust. Hiljem sai ta seal 1941 õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja 1942 kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni 1963. aastani, mil ta sai peaministriks.

1935 astus Moro Itaalia katoliiklike tudengite liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal Giulio Andreotti. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus 1943–45. 1945 sai ta ajakirja "Studium" toimetajaks ja mittepoliitilise modernismivastase katoliikliku organisatsiooni Azzione Cattolica presidendiks (see organisatsioon tegutses piiskoppide kontrolli all).

1945 abiellus Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida (1946), Agnese (1952) ning Anna ja Giovanni (1958).

Kuulus Kristlik-Demokraatlikku Erakonda (Democrazia Cristiana), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee, valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada Itaalia põhiseadust. Kui assamblee 1948 laiali saadeti, valiti ta samal aastal Itaalia parlamenti ja valiti kohe Alcide De Gasperi 5. valitsuse välisministri asetäitjaks. 1953 valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.

Moro oli paljukordne minister. Ta oli 1955–57 Itaalia justiitsminister, 195759 Itaalia haridusminister, 196368 Itaalia peaminister, 196465, 196972 ja 1973–74 Itaalia välisminister ning 197476 uuesti peaminister.

16. märtsil 1978 röövisid ta Punaste Brigaadide terroristid ja hoidsid kinni ühes Rooma korteris. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.[1]

2007. aasta 4. mail võeti Parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega 9. mai kuulutati "Mälestuspäevaks" – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.

Kirjandus

Viited

Eelnev
Giovanni Leone
Itaalia peaminister
1963–1968
Järgnev
Giovanni Leone
Eelnev
Mariano Rumor
Itaalia peaminister
1974–1976
Järgnev
Giulio Andreotti