Kreenholmi Manufaktuur

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

Kreenholmi Manufaktuur oli 1857. aastal Eestimaa kubermangus Joala mõisas Kreenholmi saarel rajatud tekstiilitööstusettevõte.

Nõukogude ajal kandis vabrik nimetust V. I. Lenini nimeline "Kreenholmi Manufaktuur", pärast taasiseseisvumist tegutses ettevõte Kreenholmi Valduse Aktsiaseltsi (Krenholm Holding LTD) nime all.

30. novembril 2010 kuulutati välja ettevõtte pankrot. Praegu tegutseb Narvas Kreenholmi Мanufaktuur OÜ nime all väike uus tekstiiliettevõte.

Vabriku toodang teenis 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel Grand Prix.

Ajalugu

Kreenholmi Manufaktuuri asutajad (1857)

1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop (1821–1894, Лев Герасимович Кноп) 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajati tekstiilitööstusettevõte.

2 000 000-kuldrublase põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse (vene keeles "Товарищество Кренгольмской мануфактуры) põhiosanik oli parun Ludwig Knoop.

Teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaisd kaupmehed:

• Moskvast: Esimese gildi kaupmees Aleksei Hludov (1818–1882, Алексей Иванович Хлудов), Kozma Soldatenkov^[:ru] (1818–1901);
• Peterburi kaupmees A. Marsch (А. Марш);
• Narva kaupmees Ernst Kolbe (Эрнст Федорович Кольбе),
• välismaised kaupmehed: I. Frerichs (И. Фрерихс), Richard Barlow (Ричард Васильевич Барлов) ja J. Knoop (Ю. Кноп).

Narva Esimese gildi kaupmees parun Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat.

Vahetult enne Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal ning manufaktuuri natsionaliseerimist kuulusid Kreenholmi Puuvilla Manufaktuuri OÜ aktsiad järgnevalt:

Osanik(ud)	summa eest, kroonides
perekond parun Knoop	94,8 mil
perekond Barlow	28,8 mil
perekond Albrecht	23,4 mil
perekond Kulenkampff	18,5 mil
perekond Volde	14,1 mil
perekond Soldatenkoff (Soldatenkov)	11 mil
Heinrich Müller-Pearse	9,1 mil
Adele Meyer-Valde	7 mil
perekond Mowatt	7 mil
perekond Abrikson	6 mil
...

Manufaktuuri asutamine ja areng

Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Kreenholmi ehitamisel viidi ellu 19. sajandi sotsioloogias väga populaarset tuleviku tööstuslinna filosoofilist ja arhitektuurilist ideed. Projekteerimisse kaasati Peterburi akadeemilist koolkonda esindavaid arhitekte, manufaktuuri rajaja L. Knoop nõudis omalt poolt inglise tööstusarhitektuuri mõjutuste arvestamist. Sellest tuleneb Kreenholmi kui Narva linnaosa omapära arhitektuurilise mälestusmärgina.

30. aprillil 1857 pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele (Старопрядильная фабрика). Ehitus edenes kiiresti. 10. oktoobril 1858 lasti käiku esimesed 8000 ketrusmasinat. 1862. aastal valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks.

Joala mõisa maadel asuv Kreenholmi manufaktuur kuulus Eestimaa kubermangu (Narva kuulus Peterburi kubermangu). Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.

Ketrusmasinate töölepanemiseks kasutati vesirattaid, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid.

1870. aastal ehitati manufaktuuri juurde "Uus ketrusvabrik" (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati kolmekorruselised tootmiskorpused ümber neljakorruselisteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus. 1872. aastaks oli töötajate arv Kreenholmi vabrikuis kasvanud juba 4500 tööliseni.

Manufaktuuri infrastruktuur

Vabriku kõigi tootmishoonete suurus oli 1906. aastal 1 507 755 ruutjalga ehk 495 972 m². Vabriku ruumid olid 4–4,5 meetri kõrgused, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Selline konstruktsioon vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906. aastal 4391 gaasilampi. Vabriku kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga.

Kogu vabrikus oli ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefoniside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem; katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelist raudteed pidi Kõrgesoost.

Tootmishoonete kõrval kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitmed hooned, mis sisuliselt moodustasid linnaku:

• tööliskasarmud – Kreenholmi manufaktuuris töötavate tööliste majutamiseks ehitas manufaktuur üürikasarmud, kus olid väikesed toakesed kahele-kolmele inimesele, ühisköök – hädapärased tingimused. Arvestades, et paljud töölised, kes kaugemalt tulnud, pühadeks koju sõitsid, täitsidki need toakesed vaid ühiselamu funktsiooni. Vabriku meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi korterid, kus elutingimused olid vastavad vabriku hierarhias olnud positsioonile. Kuna kõik ei mahtunud algusaegadel Kreenholmi oma tööliskasarmutesse, oli algusaegadel osa töölisi majutatud Joala mõisa maadel asunud nn hr Krameri majadesse. Sealsed elamistingimused olid aga märksa viletsamad – suur kitsikus ja mustus, halb ventilatsioon.
• lastesõim – töötas vabriku asutamisest peale, kuhu töölised said tasuta lapsed päevaks jätta
• saun – töötas ühel päeval naistesaunana ja teisel päeval meestesaunana, samuti tasuta
• pood – koos esimese poega avati Kreenholmis turg, hiljem 1881. aastal, kui vana plats kitsaks jäi, avati uus suurem turg (asus tänaseks suletud Narva turu platsil). Hiljem oli tehasepoode rohkem.
• politseijaoskond – aastast 1872, kus töötas 1 järelvaataja, 2 vanemkordnikku ja 10 kordnikku ning allus kohalikule adrakohtunikule, hiljem aga Rakvere politseiülemale.
• postkontor – manufaktuur avas 1877. aastal telegraafipunkti, mis töötas iga päev 08:00–24:00. Posti toodi kahel korral päevas Narva postkontorist.
• Kulgu telliskivivabrik – omandati 1880. aastal koos ostetud Joala mõisaga ning ehitati ümber ja sisustati kaasaegsete seadmetega.
• veski – ehitati 1880. aastal algul vabriku ladudesse ostetud vilja jahvatamiseks, hiljem ka pagaritöökoja tarvis. Tehas ostis vilja varuks selleks, et kui ikalduse aastatel viljahinnad tõusid, sai juba ladustatud vilja müüa töötajatele omahinnaga.
• kirikud – aastatel 1881–1884 ehitati luteriusuliste tarvis Narva Aleksandri kirik, aastatel 1890–1896 õigeusu kirik.
• kaheksaklassiline kool – kaheksaklassiline kool oli mõeldud tehasetöölistele ja nende pereliikmetele, ning kooliharidust sai tasuta. Hiljem lisandus ka muusikakool, kus kõik soovijad võisid harjutamas käia.
• pesukoda – tänapäeva mõistes pesumaja, kus sai tehase kulul pesu pesta.
• surnuaed – 1885. aastal omandati Narva linnalt tükk maad Siivertsis surnuaia jaoks.
• haigla – haigla ülalpidamiseks peeti kõigi tööliste palgast kinni 2 kopikat igalt teenitud rublalt.
• pagaritöökoda – töötas Kreenholmis aastast 1893. Pagaritöökojas küpsetati leiba ja saia
• raudtee – kitsarööpmeline raudtee, mis ehitati aastatel 1902–1908, ning mis oli mõeldud katlamajale turba vedamiseks ja sisetranspordiks.

1872. aasta augusti- ja septembristreik

 Pikemalt artiklis Kreenholmi streik

Töölised esitasid rea majanduslikke ja töökorralduslikke nõudmisi. Esitatud nõudmistest osa jäi tehasevalitseja G. Kolbe poolt rahuldamata, kuna temal puudusid vastavad volitused, ning ta kutsus kohale selle robleemi lahendamiseks vabriku omanikud. 14. augustil 1872 katkestas 500 töölist umbes 4 500 töölisest töö kuni kõigi nõudmiste läbivaatamiseni.

Töötajate nõudmised augustis 1872:

• lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi
• lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel
• maksta 50 arssinase kangatüki eest 40 kopikat
• trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele
• halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida vaid vallandada vabrikust
• "kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin
• vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk
• arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekuta
• lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks

Kreenholmi streik oli üks selle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaal.

21. augustil 1872 sõlmitigi kokkulepe tööliste neljakümmne esindaja ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal: Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, Peterburi kubermangu sandarmivalitsuse ülem polkovnik Birin ja nelikümmend tööliste esindajat. Rahuldati enamus tööliste nõudmistest, välja arvatud töötasu küsimus, kuna see sõltus turuhindadest; ja isiklikud küsimused (velsker Palkin, kordnik Säkk) – kuna neid ei olnud sobilik lahendada "poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor L. Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril suleti mässajate poolt Kreenholmi saarele viiv sild ja ei lastud ülejäänud töötajaid tööle ning nõuti arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kividega.

Olukorra uuesti kontrolli alla saamiseks pöördus haagikohtunik nüüd abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.

12. septembril toimusid uued kogunemised töölisasulas, kus nõuti Preismanni, Tamme ja nende kaaslaste vabastamist.

Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavale sõjaväele Jamburgist abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.

Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut, keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises.

19. septembril viidi sõjavägi vabrikust välja.

Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt.

Augustistreigi volinikud Villem Preismann kaaslastega vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Osalemise eest septembrimässus, mis oli oma aja kohta Venemaa Keisririigis üks suuremaid, mõisteti arreteeritute üle kohut ning mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.

Manufaktuur 20. sajandil

20. sajandi alguses ühines vabrik A. ja N. Vtorovi monopolistliku grupiga, mis kontrollis suuremat osa Venemaa puuvilla- ja sellest tehtava toodangu turust.

1917. aastal ühendati Kreenholmi asula Narva linnaga selle linnaosaks.

Eesti iseseisvumisel kaotas vabrik Venemaa turu. Vabrik otsis uusi turge ja uuendas sisseseadet. Aastatel 1919–1931 müüs vabrik 8 900 000 kg lõnga, 123 300 000 m riiet ja 680 200 kg vatti.

Pärast 1940. aasta juunis toimunud Nõukogude okupatsiooni algust natsionaliseeriti ettevõte veel sama aasta juulikuus. Teise maailmasõja ajal 1944. aastal sai ettevõte Nõukogude pommitamise läbi kõvasti kannatada. Teise Nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta sügisel alustati Joala vabriku taastamist. 1945.a. hakkasid esimesed taastatud osad andma toodangut (tööd alustasid kuusteist kudumistelge). Vabriku taastamine jõudis lõpule Georgi vabriku valmissaamisega 1962. aastal.

Vabrikule kuulus ka Gerassimovi-nimeline kultuurimaja.

1966. aastal valmis Kreenholmis esimene uus vabrik, nimelt viimistlusvabrik. 1972. aastal alustati mehaaniliste kudumistelgede asendamist automaatsetega, ning 1979. aastal asuti paigaldama uusi rõngasketrusvärtnaid.

1979. aastast ilmus Kreenholmi Manufaktuuri oma ajaleht Текстильщик Кренгольма ('Kreenholmi tekstiilitöötaja').

1992. aastal avati vabrikus eraldi õmblustööstus, mis koosnes kahest eraldiseisvst vabrikust, mis olid tolle hetke Euroopa moodsaimad. Toodeti voodipesu, laudlinu, kardinaid, käterätte, hommikumantleid jpm.

21. sajand ja tegevuse lõpp

2007. aastal avati rulookardinatsehh, mis tootis rulookardinaid Kreenholmi kangastest.

3. oktoobril 2010 sai teatavaks, et ettevõtte omanikfirma Borås Wäfveri esitas Göteborgis kohtule pankrotiavalduse.

30. novembril 2010 kuulutas Viru maakohus välja AS Kreenholmi Valdus pankroti.

Tänapäeval asuvad manufaktuuri hooned Ida-Viru maakonnas Narva linnas aadressil Joala tänav 20.

Vaata ka

• Kreenholm
• Kreenholmi linnaosa
• Kreenholmi streik
• "Varesesaare venelased"

Välislingid

 Kreenholmi Manufaktuur – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• Кренгольмская мануфактура в Нарве с высоты птичьего полета, Stena, 29.10.2015
• Ülevaade piirkonna kujunemise ja ehituse ajaloost.
• Kreenholmist
• Kreenholmist
• Maie Pihlamägi, TSAARI-VENEMAA SOTSIAALPOLIITIKA KREENHOLMI JA NIKOLSKI PUUVILLAMANUFAKTUURI NÄITEL, Acta Historica Tallinnensia, 2007, 11, 48–70
• Tanel Mazur. Tekstiilitähe aeglane kustumine EPL.ee, 9. aprill 2009