Maarjamäe memoriaal: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 16. august 2016, kell 12:46

Dolomiidist kätereljeefidega püloonid, mille jalamil põles Nõukogude võimu ajal igavene tuli

Maarjamäe memoriaal on Tallinnas Maarjamäel Pirita tee ääres asuv kompleks, kuhu kuulub mitmeid erinevaid mälestusmärke.

Memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk.^[1] Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Kompleksis on tribüünid. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik J. Palm, insener Vello Hüdsi. Eesti NSV ajal põles dolomiidist püloonide vahel igavene tuli. Püloonidel on käejäljed igavese tule kohal ja pronksist "Hukkuvad kajakad" kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel.

Maarjamäe memoriaal avati 1975. aastal kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest." Peatelje nõlvadesse kavandati graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega, kuid ei jõutud nimedes kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärk – midagi vabaõhu “katedraali” taolist –, mis pidi selgitama memoriaali sisu Mahtra sõjast kuni Eesti "ühinemiseni" NSV Liiduga. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega (Enn Põldroos) ja projekteerimine kestis üle kümne aasta. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Töö jäi pooleli seoses Laulva revolutsiooniga ja Eesti Vabariigi taastamisega 1991. aastal.^[2]

2016. aasta märtsis kuulutas Riigi Kinnisvara AS koostöös Justiitsministeeriumiga välja ideekonkursi, et luua Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Maarjamäele mälestusmärk, meenutamaks inimesi, kes langesid kommunismi kuritegude ohvriks. Mälestuspaigas märgitakse nimeliselt ära ligikaudu 20 000 elukaotanud isikut, kellest suur osa suri kodumaast kaugel ja kelle matmiskoht on paljudel juhtudel teadmata. 15. augustil 2016 kuulutati Okupatsioonide muuseumis välja võidutöö, milleks osutus arhitektuuribüroo JVR ideekavand "Teekond".^[3]

Memoriaali planeerimine

Maarjamäele kavatseti memoriaal rajada juba 1941. aastal, mil sinna maeti sadakond punaväelast ning toodi sõjalaevade Avtroil ja Spartak 1919. aastal hukatud^[küsitav] meremeeste jäänused.

Saksa okupatsiooni ajal matsid sakslased Maarjamäele 3000–4000 sõdurit, nende hulgas ka 1941. aasta juulis haarangul maha lastud eesti lendurid, mitu metsavenda ning Erna rühma sõdurid. Enne seda kaevasid sakslased välja kõik punaväelaste laibad ning ka kirstud puidujäätmetega ning viisid teadmata kuhu.

1944. aastal, pärast Moskvas väljaantud Nõukogude võimuorganite korraldust Saksa vägede poolel võidelnud ja langenud sõjaohvrite haudade likvideerimiseks, tasandati kalmistul olnud hauatähised. Likvideerimise aluseks oli 1942. aasta 1. aprillil välja antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee määrus № 1571 vaenlase kalmistute likvideerimisest Nõukogude Liidu linnades.

memoriaali rajamisel 1970. aastatel pandi toime hiiglaslik hauarüüstamine. Juhuslike pealtnägijate sõnul jäid punamemoriaalile ette tuhandete Saksa sõdurite hauad, ära viidi hulgaliselt skelette, kolpi, mundrijäänuseid, pandlaid ja kiivreid.^[4].

Viited

↑ Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist. Päevaleht, 15. juuli 2008.
↑ Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus. www.arhliit.ee, 5. märts 2007
↑ Okupatsioonide muuseumi pressiteade, 16.08.2016
↑ Pealisehitus läinud, baas alles. Postimees 1997

Vaata ka

[1] Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist. Päevaleht, 15. juuli 2008.

[2] Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus. www.arhliit.ee, 5. märts 2007

[3] Okupatsioonide muuseumi pressiteade, 16.08.2016

[4] Pealisehitus läinud, baas alles. Postimees 1997

[1]

[2]

[3]

[4]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-[[Pilt:Kaed.jpg|thumb|Dolomiidist käed, kus paiknes igavene tuli]]
+[[Pilt:Kaed.jpg|thumb|Dolomiidist kätereljeefidega püloonid, mille jalamil põles Nõukogude võimu ajal igavene tuli]]
 '''Maarjamäe memoriaal''' on [[Tallinn]]as [[Maarjamäe]]l [[Pirita tee]] ääres asuv kompleks, kuhu kuulub mitmeid erinevaid [[mälestusmärk]]e.
-Memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune [[Jääretk]]e obelisk. <ref>[http://www.epl.ee/artikkel/435447 Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist.] 15. juuli 2008. Päevaleht.</ref> Obelisk valmis [[1960]]. aastal ja selle arhitekt oli [[Mart Port]] ja skulptor [[Lembit Tolli]]. Kompleksis on tribüünid. [[ENSV]] ajal põles [[püloon]]ide vahel [[igavene tuli]]. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid [[1975]]. aastal arhitektid [[Allan Murdmaa]], [[Peep Jänes]], [[Rein Kersten]], [[Henno Sepmann]], kunstnik J. Palm, insener [[Vello Hüdsi]]. Seal on dolomiidist käejäljed sõjaohvrite igavese tule kohal ja pronksist "Hukkuvad kajakad" kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel.
+Memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune [[Jääretk]]e obelisk.<ref>[http://www.epl.ee/artikkel/435447 Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist.] Päevaleht, 15. juuli 2008.</ref> Obelisk valmis [[1960]]. aastal ja selle autorid olid arhitekt [[Mart Port]] ja skulptor [[Lembit Tolli]]. Kompleksis on tribüünid. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid [[1975]]. aastal arhitektid [[Allan Murdmaa]], [[Peep Jänes]], [[Rein Kersten]], [[Henno Sepmann]], kunstnik J. Palm, insener [[Vello Hüdsi]]. [[Eesti NSV]] ajal põles dolomiidist [[püloon]]ide vahel [[igavene tuli]]. Püloonidel on käejäljed igavese tule kohal ja pronksist "Hukkuvad kajakad" kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel.
-Maarjamäe memoriaal avati [[1975]]. aastal kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest." Peatelje nõlvadesse planeeriti graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega, kuid ei jõudnud nimedes kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärjekord, midagi vabaõhu “katedraali” taolist, mis pidi selgitama memoriaali sisu [[Mahtra sõda|Mahtra sõjast]] kuni NSV Liiduga ühinemiseni. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega ([[Enn Põldroos]]) ja projekteerimine kestis üle kümne aasta. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Töö jäi pooleli seoses [[Laulev revolutsioon|Laulva revolutsiooni]] ja iseseisvuse taastamisega [[1991]]. aastal. <ref>[http://www.arhliit.ee/et/eesti_arhitektuur/artiklid?news_id=32 Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus]. 5. märts 2007</ref>
+Maarjamäe memoriaal avati [[1975]]. aastal kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest." Peatelje nõlvadesse kavandati graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega, kuid ei jõutud nimedes kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärk – midagi vabaõhu “katedraali” taolist –, mis pidi selgitama memoriaali sisu [[Mahtra sõda|Mahtra sõjast]] kuni Eesti "ühinemiseni" [[NSV Liit|NSV Liiduga]]. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega ([[Enn Põldroos]]) ja projekteerimine kestis üle kümne aasta. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Töö jäi pooleli seoses [[Laulev revolutsioon|Laulva revolutsiooni]]ga ja [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] taastamisega [[1991]]. aastal.<ref>[http://www.arhliit.ee/et/eesti_arhitektuur/artiklid?news_id=32 Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus]. www.arhliit.ee, 5. märts 2007</ref>
-. aasta märtsis kuulutas [[Riigi Kinnisvara AS]] koostöös [[Justiitsministeerium|Justiitsministeeriumiga]] välja ideekonkursi, et luua Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Maarjamäele mälestusmärk, meenutamaks inimesi, kes langesid kommunismi kuritegude ohvriks. Mälestuspaigas märgitakse nimeliselt ära ligikaudu 20 000 elu kaotanud isikut, kellest suur osa suri kodumaast kaugel ja kelle matimskoht on paljudel juhtudel teadmata. 15. augustil 2016 kuulutati [[Okupatsioonide muuseum|Okupatsioonide muuseumis]] välja võidutöö, milleks osutus arhitektuuribüroo JVR lahendus "Teekond".<ref>Okupatsioonide muuseumi pressiteade, 16.08.2016</ref>
+[[2016]]. aasta märtsis kuulutas [[Riigi Kinnisvara AS]] koostöös [[Justiitsministeerium|Justiitsministeeriumiga]] välja ideekonkursi, et luua Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Maarjamäele mälestusmärk, meenutamaks inimesi, kes langesid [[kommunism]]i kuritegude ohvriks. Mälestuspaigas märgitakse nimeliselt ära ligikaudu 20 000 elukaotanud isikut, kellest suur osa suri kodumaast kaugel ja kelle matmiskoht on paljudel juhtudel teadmata. 15. augustil 2016 kuulutati [[Okupatsioonide muuseum|Okupatsioonide muuseumis]] välja võidutöö, milleks osutus arhitektuuribüroo JVR ideekavand "Teekond".<ref>Okupatsioonide muuseumi pressiteade, 16.08.2016</ref>
 == Memoriaali planeerimine ==
-Maarjamäele kavatseti memoriaali rajada juba 1941. aastal, mil sinna maeti sadakond punaväelast ning toodi sõjalaevade [[Avtroil]] ja [[Vambola (miiniristleja)|Spartak]] 1919. aastal {{kas|hukatud}} meremeeste jäänused.
+Maarjamäele kavatseti memoriaal rajada juba [[1941]]. aastal, mil sinna maeti sadakond punaväelast ning toodi sõjalaevade [[Avtroil]] ja [[Vambola (miiniristleja)|Spartak]] 1919. aastal {{kas|hukatud}} meremeeste jäänused.
-[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal matsid sakslased Maarjamäele 3000-4000 sõdurit, nende hulgas ka 1941. aasta juulis haarangul maha lastud eesti lendurid, mitu metsavenda ning [[Erna]] rühma sõdurid. Enne seda kaevasid sakslased välja kõik punaväelaste laibad ning ka kirstud puidujäätmetega ning viisid teadmata kuhu.
+[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal matsid sakslased Maarjamäele 3000–4000 sõdurit, nende hulgas ka 1941. aasta juulis haarangul maha lastud eesti lendurid, mitu metsavenda ning [[Erna]] rühma sõdurid. Enne seda kaevasid sakslased välja kõik punaväelaste laibad ning ka kirstud puidujäätmetega ning viisid teadmata kuhu.
-[[1944]]. aastal pärast Moskvas väljaantud nõukogude võimuorganite korraldust Saksa vägede poolel võidelnud ja langenud sõjaohvrite haudade likvideerimiseks tasandati kalmistul olnud hauatähised. Likvideerimise aluseks oli 1942. aasta 1. aprillil NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee määrus  №1571, vaenlase kalmistute likvideerimistest nõukogude linnades.
+[[1944]]. aastal, pärast [[Moskva]]s väljaantud Nõukogude võimuorganite korraldust Saksa vägede poolel võidelnud ja langenud sõjaohvrite haudade likvideerimiseks, tasandati kalmistul olnud hauatähised. Likvideerimise aluseks oli 1942. aasta 1. aprillil välja antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee määrus № 1571 vaenlase kalmistute likvideerimisest Nõukogude Liidu linnades.
+memoriaali rajamisel 1970. aastatel pandi toime hiiglaslik hauarüüstamine. Juhuslike pealtnägijate sõnul jäid punamemoriaalile ette tuhandete Saksa sõdurite hauad, ära viidi hulgaliselt skelette, kolpi, mundrijäänuseid, pandlaid ja kiivreid.<ref>[http://www.postimees.ee/luup/97/20/kult5.htm Pealisehitus läinud, baas alles]. Postimees 1997</ref>.
-ndatel memoriaali rajamisel pandi toime hiiglaslik hauarüüstamine. Juhuslike pealtnägijate sõnul jäid punamemoriaalile ette tuhandete Saksa sõdurite hauad, ära viidi hulgaliselt skelette, kolpi, mundrijäänuseid, pandlaid ja kiivreid.<ref>[http://www.postimees.ee/luup/97/20/kult5.htm Pealisehitus läinud, baas alles]. Postimees 1997</ref>.
 ==Viited==
 {{Reflist}}