Teutoburgi metsa lahing

Teutoburgi metsa lahingu kaart

Teutoburgi metsa lahing ehk Varuse lahing toimus aastal 9 pKr germaani hõimude ja Vana-Rooma riigi kolme leegioni vahel. Lahingu võitsid germaanlased ja peatasid sellega roomlaste edasitungi itta.

Germaani võitlejad Teutoburgi metsa lahingus. "Varusschlacht". Otto Albert Koch (1909)

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma riik pika sõjaretke Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. Aastal 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutusretke juhtis Tiberius (hilisem keiser).

Germaanlasi juhtis heruski üliku poeg Arminius, kes oli ise noorena (arvatavasti pantvangina) viidud Rooma, saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata.

Eelseisvast vastuhakust jõudsid teated ka Varuseni, kuid ta pidas neid laimuks ja valis Arminiuse koguni oma ihukaitsjaks.

Varuseni jõudsid siiski teated ülestõusudest Germaanias ja ta läks neid oma XVII, XVIII ja XIX leegioniga maha suruma. Nende tee viis läbi Teutoburgi metsa. Kitsa tee tõttu venis roomlaste kolonn mitme kilomeetri pikkuseks ja tavapärast formatsiooni ei saanud moodustada.

Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus Arminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega.

Teekond oli ebasoodsate ilma- ja maastikuolude tõttu roomlastele väga raske. Vihma ja tormi tõttu oli niigi ebatasane ja lohkusid täis maastik mudane, mets tihe ja murdunud puude tõttu raskesti läbipääsetav. Roomlastega olid kaasas ka naised ja lapsed, mis aeglustas ja venitas nende kolonni liikumist veelgi.

Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule. Esmalt heideti roomlaste pihta odade ja noolte rahe. Seejärel asuti ründama piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul rühkivat roomlaste rivi. Järgnes kohutav veresaun, milles tapeti enamik roomlastest.

Põgenema pääsenud roomlased jõudsid kõrgemale mäele, kus asuti laagrisse ja hävitati kõik, mis polnud hädavajalik. Kuid juba järgmisel päeval, kui roomlased jälle teele asusid, toimus taas kokkupõrge germaanlastega, mis maksis roomlastele jällegi palju langenuid. Cassius Dio arvates olid just need kaotused roomlastele kõige suuremad.

Neljandal päeval oli taas tormine ja vihmane ilm, mis raskendas raskerelvastusega roomlaste tegevust veelgi, kuid mõjutas kergrelvastusega germaanlasi vähe. Germaanlaste edu oli nende ridadesse toonud uusi liitujaid, roomlaste read aga muutusid üha hõredamaks. Olukord oli nii lootusetu, et Varus tegi koos oma ohvitseridega enesetapu. Ainult üks tema prefektidest Lucius Eggius jätkas lootusetut võitlust.

Leitnant Vala Numonius jättis jalaväe maha ning üritas oma ratsaväega jõuda Reini taha, kuid hukkus siiski, erinevalt tema poolt mahajäetutest, kel õnnestus eluga pääseda. Need olid ka ühed vähesed, kui mitte ainsad, kes sellest lahingust eluga pääsesid. Kahe leegioni kotkad langesid samuti vastastele, kolmas suudeti imekombel päästa.

Lahingu järelmid

Pärast lahinguid algas Arminiuse juhtimisel ülestõus kogu Germaanias, et see tervenisti roomlaste ülemvõimu alt vabastada. Kõik Reini jõest ida pool asunud roomlased sattusid paanikasse ja tapsid end ise või lasid seda teha oma kaalastel. Tapeti ka kõik hobused.

Arminiuse juhtimisel vallutati kõik roomlaste kindlustatud asulad peale ühe.

Arminius otsis liitu sueebide romaniseerunud kuningalt Marbodilt, kellele ta saatis Varuse pea. Marbod jäi aga ustavaks roomlastele ja saatis Varuse pea edasi Rooma, kus see kombekohaselt maamulda sängitati.

Siiski õnnestus Arminusel ja temaga liitunud germaani hõimudel saavutada see, et Rooma riigi piiriks sai taas Reini jõgi.

Augustusele mõjus teade kolme leegioni hävimisest ning „kingitusena” saabunud Varuse pea rängalt. Kuulujuttude järgi sattus ta lausa sellisesse masendusse, et laskis oma juustel ja habemel kuude viisi vabalt vohada ning peksis oma pead vastu ust, karjudes: "Quintilius Varus, anna tagasi mu leegionid!".

Ta vallandas ka oma germaanlastest ihukaitsjad.

Roomas elanud germaanlastel ja gallidel paluti linnast lahkuda.

Allikad

• Silver Paling. Rooma riik ja germaani hõimud meie ajaarvamise alguses. Tartu Ülikool 2013.