Unenägu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida: 3. rida:
Arvatakse, et kõige intensiivsemad unenäod esinevad kiirete silmaliigutuste ([[inglise keel]]es ''rapid eye movement'') une staadiumis ehk [[REM uni|REM-une]] ajal. Unenägude esinemise kohta on teada antud ka teistest [[unestaadiumid|unestaadiumidest]] ärgates, kuigi harvem. Mitte-REM unenäod on tavaliselt hägusemad, rahulikumad või halvemini meelde jäävad.<ref name=hobson>Hobson, J.A. (2009) ''REM sleep and dreaming: towards a theory of protoconsciousness'', Nature Reviews, 10(11)</ref> Siiski esineb väga intensiivseid unenägusid ka teistes unestaadiumides, samas pole ka mitte kõik REM-une aegsed äratused andnud kinnitust äsjasest unenäo nägemisest.<ref name="Solms2000">{{cite book |last=Solms |first=M. |year=2000 |title=Dreaming and REM sleep are controlled by different brain mechanisms |publisher= Behavioral and Brain Sciences |edition=23(6) |pages=793–1121}}</ref>
Arvatakse, et kõige intensiivsemad unenäod esinevad kiirete silmaliigutuste ([[inglise keel]]es ''rapid eye movement'') une staadiumis ehk [[REM uni|REM-une]] ajal. Unenägude esinemise kohta on teada antud ka teistest [[unestaadiumid|unestaadiumidest]] ärgates, kuigi harvem. Mitte-REM unenäod on tavaliselt hägusemad, rahulikumad või halvemini meelde jäävad.<ref name=hobson>Hobson, J.A. (2009) ''REM sleep and dreaming: towards a theory of protoconsciousness'', Nature Reviews, 10(11)</ref> Siiski esineb väga intensiivseid unenägusid ka teistes unestaadiumides, samas pole ka mitte kõik REM-une aegsed äratused andnud kinnitust äsjasest unenäo nägemisest.<ref name="Solms2000">{{cite book |last=Solms |first=M. |year=2000 |title=Dreaming and REM sleep are controlled by different brain mechanisms |publisher= Behavioral and Brain Sciences |edition=23(6) |pages=793–1121}}</ref>


Inimene näeb öö jooksul vähemalt 5 korda unenägusid, millest ta suudab mäletada 3–5 unenägu.<ref>Empson, J. (2002). ''Sleep and dreaming'' (3rd ed.)., New York: Palgrave/St. Martin's Press</ref> Unenäod võivad kesta paarist sekundist kuni paarikümne minutini.<ref name=hobson/> Mida pikemalt inimene järjest magab, seda kauem kestavad ka tema unenäod. Tüüpilise 8-tunnise uneaja vältel esineb umbes 2 tundi REM-und, mille jooksul kogeb inimene tõenäoliselt kõige intensiivsemaid unenägusid.<ref>{{cite web|last=Ann |first=Lee |url=http://science.howstuffworks.com/environmental/life/human-biology/dream2.htm |title=HowStuffWorks "Dreams: Stages of Sleep" |publisher=Science.howstuffworks.com |date=2005-01-27 |accessdate=2012-08-11}}</ref> Unenägudes möödub aeg sama kiirusega, mis ärkvelolekus.<ref>Barbara Bolz. "[http://indianapublicmedia.org/amomentofscience/time-passes-dreams/ How Time Passes in Dreams]" in ''A Moment of Science''. Indiana Public Media. September 2, 2009. Accessed August 8, 2010.</ref>
Inimene näeb öö jooksul vähemalt 5 korda und, millest ta suudab mäletada 3–5 unenägu.<ref>Empson, J. (2002). ''Sleep and dreaming'' (3rd ed.)., New York: Palgrave/St. Martin's Press</ref> Unenäod võivad kesta paarist sekundist kuni paarikümne minutini.<ref name=hobson/> Mida pikemalt inimene järjest magab, seda kauem kestavad ka tema unenäod. Tüüpilise 8-tunnise uneaja vältel esineb umbes 2 tundi REM-und, mille jooksul kogeb inimene tõenäoliselt kõige intensiivsemaid unenägusid.<ref>{{cite web|last=Ann |first=Lee |url=http://science.howstuffworks.com/environmental/life/human-biology/dream2.htm |title=HowStuffWorks "Dreams: Stages of Sleep" |publisher=Science.howstuffworks.com |date=2005-01-27 |accessdate=2012-08-11}}</ref> Unenägudes möödub aeg sama kiirusega, mis ärkvelolekus.<ref>Barbara Bolz. "[http://indianapublicmedia.org/amomentofscience/time-passes-dreams/ How Time Passes in Dreams]" in ''A Moment of Science''. Indiana Public Media. September 2, 2009. Accessed August 8, 2010.</ref>


Unenägude sisu võib olla väga erinev, varieerudes neutraalsetest igapäevaolukordadest kuni hirmutavate sürreaalsete veidrusteni. Unenäosündmused on tavaliselt väljaspool magaja teadvustatud kontrolli, välja arvatud [[kirgas uni|kirgaste unenägude]] korral, kui magajal on unenäos selge eneseteadvus. Unenäod võivad inspireerida inimese loovust.<ref>Domhoff, W. (2002). The scientific study of dreams. APA Press</ref>
Unenägude sisu võib olla väga erinev, varieerudes neutraalsetest igapäevaolukordadest kuni hirmutavate sürreaalsete veidrusteni. Unenäosündmused on tavaliselt väljaspool magaja teadvustatud kontrolli, välja arvatud [[kirgas uni|kirgaste unenägude]] korral, kui magajal on unenäos selge eneseteadvus. Unenäod võivad inspireerida inimese loovust.<ref>Domhoff, W. (2002). The scientific study of dreams. APA Press</ref>

Redaktsioon: 29. juuli 2016, kell 09:16

Unenäod on une ajal magaja teadvuses tahtmatult esinevad nägemused, tundmused, mõtted ja emotsioonid.[1] Unenägude funktsioonid ei ole veel üheselt selged, kuigi eksisteerib mitmesuguseid teaduslikke, filosoofilisi ja religioosseid teooriaid. Unenägude teaduslikku uurimist kutsutakse oneiroloogiaks.[2]

Arvatakse, et kõige intensiivsemad unenäod esinevad kiirete silmaliigutuste (inglise keeles rapid eye movement) une staadiumis ehk REM-une ajal. Unenägude esinemise kohta on teada antud ka teistest unestaadiumidest ärgates, kuigi harvem. Mitte-REM unenäod on tavaliselt hägusemad, rahulikumad või halvemini meelde jäävad.[3] Siiski esineb väga intensiivseid unenägusid ka teistes unestaadiumides, samas pole ka mitte kõik REM-une aegsed äratused andnud kinnitust äsjasest unenäo nägemisest.[4]

Inimene näeb öö jooksul vähemalt 5 korda und, millest ta suudab mäletada 3–5 unenägu.[5] Unenäod võivad kesta paarist sekundist kuni paarikümne minutini.[3] Mida pikemalt inimene järjest magab, seda kauem kestavad ka tema unenäod. Tüüpilise 8-tunnise uneaja vältel esineb umbes 2 tundi REM-und, mille jooksul kogeb inimene tõenäoliselt kõige intensiivsemaid unenägusid.[6] Unenägudes möödub aeg sama kiirusega, mis ärkvelolekus.[7]

Unenägude sisu võib olla väga erinev, varieerudes neutraalsetest igapäevaolukordadest kuni hirmutavate sürreaalsete veidrusteni. Unenäosündmused on tavaliselt väljaspool magaja teadvustatud kontrolli, välja arvatud kirgaste unenägude korral, kui magajal on unenäos selge eneseteadvus. Unenäod võivad inspireerida inimese loovust.[8]

Unenägude tähenduste kohta on läbi ajaloo pakutud erinevaid tõlgendusi. Vanimad üleskirjutatud unenäod pärinevad 5000 aasta vanustelt Mesopotaamia savitahvlitelt. Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas peeti unenägusid sõnumiteks jumalatelt või surnutelt ning neid tõlgendati kui ettekuulutusi.[9]. Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud pidas unenägusid inimeste salajaste soovide ja ärevuste peegelduseks. Freudi järgi liigitusid unenäod manifestseteks ja latentseteks. Unenäo manifestne sisu oli seotud eelnenud päevasündmustega ja une ajal kogetavaga, latentne sisu aga väljendas magaja alateadlikke soove ja vajadusi.[10]

Tänapäeval peavad erinevad teadusteooriad unenägusid kas mäluprotsessideks, närviühenduste korrastumiseks või juhuslikuks neuraalseks müraks, mida aju üritab magaja jaoks kuidagi tõlgendada. Eestis tehakse une- ja unenäoalast uurimistööd näiteks Tartu Ülikoolis.[11]

Unenägude üldine neurobioloogia

EEG salvestis ajulainetest REM-une ajal

Tänapäeval seostatakse unenägusid tugevalt REM-une staadiumiga, mille ajal elektroentsefalograafia (EEG) salvestis sarnaneb enim ärkveloleku staadiumi omaga. REM-une ajal kogetud unenäod on tavaliselt põnevamad ja intensiivsemad, kui teistest unestaadiumitest kogutud kirjeldused.[12] REM-une ajal on ajus blokeeritud virgatsainete noradrenaliin, serotoniin ja histamiin vabanemine.[13][14][15] REM-une ajal on ajutüve tasandil pärsitud motoorsete signaalide saatmine jäsemetesse, mis takistab magajal oma unenägusid füüsiliselt välja elamast.

Enamuse unenägude puhul ei teadvusta magaja endale, et ta näeb unenägu, ükskõik kui veider see kogemus parasjagu on. Arvatakse, et selle põhjuseks on vähenenud aktiivsus eesajukoores, mis vastutab loogilise mõtlemise, planeerimise ja täidesaatvate funktsioonide eest.[16]


Neurobioloogilised teooriad

Aktivatsiooni sünteesi teooria

J. Allan Hobson ja Robert McCarley pakkusid 1976. aastal välja teooria, mis vastandus Freudi käsitlusele unenägudest kui teadvustamata soovidest. Hobson eeldas, et REM und kutsuvad esile samad piirkonnad ajutüves, mis vahendavad ka sensoorset informatsiooni. Nende piirkondade aktiveerudes magamise ajal muutuvad aktiivseks ka teised seotud ajukeskused, nagu näiteks limbiline süsteem. Kuna limbiline süsteem on seotud emotsioonide, tajuelamuse ning mäluga, tõlgendabki aju neid aktiivsusmustreid unenägudena.

Uurija Mark Solms aga leiab, et unenäod genereeritakse eesajukoores ning et REM-uni ja unenäod ei ole omavahel üks ühele seotud.[4]. Ajukahjustusega patsiente uurides on leitud, et unenägude nägemise võime kaob vigastusega kiirusagaras. Ajutüve kahjustusega aga unenägude kadumist ei kaasne, mis läheb vastuollu Hobsoni ja McCarley teooriaga.

Pideva aktivatsiooni teooria

Hobson'i ja Solms'i tulemusi kombineerides pakkus uurija Jie Zhang välja, et unenäod koosnevad nii ajuaktivatsioonist kui sellekohasest sünteesist. Unenägusid ja REM-und aga kontrollivad erinevad ajumehhanismid. Teooria kohaselt on une üheks funktsiooniks töödelda ja toimetada informatsiooni lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu. Mitte-REM uni tegeleb deklaratiivsete mälestustega, REM-uni aga protseduuriliste mälestustega.

Zhang eeldab, et REM-une ajal on aju 'teadvustamata osa' töös protseduuriliste mälestuste töötlemisega, samas kui 'teadvustatud osa' on jõude, kuna sensoorset sisendit välismaailmast ajuni ei jõua. Seega genereeritakse teadvuse sisu samal ajal toimuvatest mäluprotsessidest, saades sealt mingisuguse sisendi ning jätkates sellest loogilise unenäo ülesehitamist, kuni mäluprotsessidelt saadakse uus sisend. Selline seletus sobib unenägude kirjeldustega, mis on ühe unenäo piires küllaltki kooskõlalise sisuga, kui muutuvad drastiliselt erinevate unenägude vahel.[17][18]

Mälestuste tugevdamise teooria

On näidatud, et ebaloogilised asukohad ja unenäotegelased võib aidata ajul tugevdada semantilist mälu.[19] Sellised unenäosisud võivad olla põhjustatud sellest, et REM-une ajal on ajus informatsioonivahetus hippokampuse ja ajukoore vahel pärsitud.[20]

Üleliigse sensoorse info unustamise teooria

Üle saja aasta tagasi on välja pakutud, et unenägusid on vaja selleks, et unustada päeva jooksul vastu võetud poolikuid sensoorseid sisendeid või lõpuni mõtlemata mõtteid.[21] Töödeldav informatsioon kas unustatakse, surutakse alla või viiakse pikaajalisse mällu.

Hüpotees elab tänapäeval edasi 1983. aastal Francis Criki ja Mitchisoni sõnastatud "tagurpidi õppimise" teooriana. Selle kohaselt eemaldatakse une ajal mälust kõik valed närviühendused ja muu ebavajalik.[22][23] However, the opposite view that dreaming has an information handling, memory-consolidating function (Hennevin and Leconte, 1971) is also common.

Psühholoogilised teooriad

Vaimsete skeemide valiku teooria

Coutts[24] kirjeldab unenägusid kui katsekeskkondi, kus testitakse erinevaid vaimseid skeeme. Skeemid, mis paistavad läbimängu käigus edukad, võetakse ärkvel olles kasutusele, teised unustatakse. Alfred Adler arvas, et unenäod valmistavad inimest emotsionaalselt ette mingit probleemi lahendama ning pakuvad erinevaid lahendusi.

Evolutsioonipsühholoogiline teooria

Mitmed uurijad on arvamusel, et unenäod on evolutsiooni kõrvalprodukt ehk une epifenomen, millel puudub adaptiivne funktsioon. Selle teooria kohaselt ei mõjuta unenäod inimese igapäevaelu eriti olulisel määral, lisaks ei mäleta paljud inimesed oma unenägusid ning saavad ometigi eluga hästi hakkama.[25][26] Siiski leidub ka uurijaid, kes arvavad, et unenägudel on mingi adaptiivne funktsioon ellujäämise seisukohalt. Deirdre Barrett kirjeldab unenägusid kui "mõtlemist teistsuguses biokeemilises seisundis", kuid samade teemade ümber, mis ärkvelolekus.[27][28][29] Mark Blechner kasutab terminit "oneiriline darwinism", viidates unenägude omadusele kombineerida omavahel väga erinevaid elemente inimese mõtetest. Paljud neist kombinatsioonidest ei ole elujõulised ning unustatakse, mõned on aga väärtuslikud ning võetakse kasutusele.[30]

Soome psühholoog Antti Revonsuo arvab, et unenäod on arenenud ohu simuleerimise eesmärgil. Minevikus ümbritsesid inimesi mitmed looduslikud ohuallikad ning reproduktiivne eelis oli neil, kes suutsid ohtusid paremini vältida. Sel eesmärgil kujunesid unenäod, et ka magamise ajal harjutada ohuolukordadega toimetulemist. Revonsuo on näidanud, et tänapäeval raporteerivad inimesed unenägudes palju ohurohkemaid situatsioone, kui nad tegelikult igapäevaselt läbi elavad.[31]

Kirkad unenäod

 Pikemalt artiklis Kirgas unenägu

Kirgas unenägu (ka 'teaduvustatud unenägu', 'pradaoksaalne unenägu') on unenägu, milles inimene teadvustab endale, et ta näeb und. Sellises unenäos võib (aga ei pruugi) inimene omada teadlikku kontrolli oma tegevuste ning unenäokeskkonna üle.[32] Kirgaste unenägude esinemine on üldpopulatsioonis küllaltki haruldane, aga siiski teaduslikult kinnitatud fenomen.[33] Kirgaste unenägude teaduslik uurimine on potentsiaalikas valdkond, pakkudes uut informatsiooni nii unenägude kui teadvuse kohta.

Kirgaste unenägude nägija kohta öeldakse mõnikord oneironaut.

Vaata ka

Kirjandus

Välislingid

  • Unenägu, archive.org, vaadatud 02.04.2014

Viited

  1. "Dream". The American Heritage Dictionary of the English Language, Fourth Edition. 2000. Vaadatud 7. mail 2009.
  2. Kavanau, J.L. (2000). "Sleep, memory maintenance, and mental disorders". Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neurosciences. {{cite web}}: puuduv või tühi |url= (juhend)
  3. 3,0 3,1 Hobson, J.A. (2009) REM sleep and dreaming: towards a theory of protoconsciousness, Nature Reviews, 10(11)
  4. 4,0 4,1 Solms, M. (2000). Dreaming and REM sleep are controlled by different brain mechanisms (23(6) ed.). Behavioral and Brain Sciences. Lk 793–1121.
  5. Empson, J. (2002). Sleep and dreaming (3rd ed.)., New York: Palgrave/St. Martin's Press
  6. Ann, Lee (27. jaanuar 2005). "HowStuffWorks "Dreams: Stages of Sleep"". Science.howstuffworks.com. Vaadatud 11. augustil 2012.
  7. Barbara Bolz. "How Time Passes in Dreams" in A Moment of Science. Indiana Public Media. September 2, 2009. Accessed August 8, 2010.
  8. Domhoff, W. (2002). The scientific study of dreams. APA Press
  9. C.S. Lewis. The Discarded Image. Canto, Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-47735-2.
  10. Freud, S. (1900). The interpretation of dreams. London: Hogarth Press
  11. Vasser, M. (2013)"[1]" Comparison of TMS-evoked EEG potentials between waking and NREM sleep states
  12. Dement, W., & Kleitman, N. (1957). The Relation of Eye Movements during Sleep to Dream Activity. Journal of Experimental Psychology, 53(5), pp. 89-97
  13. Hobson, J.A. (2009). REM sleep and dreaming: towards a theory of protoconsciousness. Nature Reviews, 10(11), pp. 803–813
  14. Aston-Jones G., Gonzalez M., & Doran S. (2007). "Role of the locus coeruleus-norepinephrine system in arousal and circadian regulation of the sleep-wake cycle." In G.A. Ordway, M.A. Schwartz, & A. Frazer Brain Norepinephrine: Neurobiology and Therapeutics. Cambridge UP.
  15. Siegel J.M. (2005). "REM Sleep." Ch. 10 in Principles and Practice of Sleep Medicine. 4th ed. M.H. Kryger, T. Roth, & W.C. Dement, eds. Elsevier. 120–135. Accessed 21 July 2010. Psychology.uiowa.edu
  16. Trimble, M. R. (1989). The Prefrontal Cortex: Anatomy, Physiology and Neuropsychology of the Frontal Lobe. British Journal Of Psychiatry
  17. Zhang, Jie (2004). Memory process and the function of sleep (PDF) (6-6 ed.). Journal of Theoretics. Vaadatud 13. märtsil 2006.
  18. Zhang, Jie (2005). Continual-activation theory of dreaming, Dynamical Psychology. Vaadatud 13. märtsil 2006.
  19. "The Health Benefits of Dreams". Webmd.com. 25. veebruar 2009. Vaadatud 11. augustil 2012.
  20. R. Stickgold, J.A. Hobson, R. Fosse, M. Fosse1 (november 2001). "Sleep, Learning, and Dreams: Off-line Memory Reprocessing". Science. 294 (5544): 1052–1057. DOI:10.1126/science.1063530. PMID 11691983.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. Robert, W. Der Traum als Naturnothwendigkeit erklärt. Zweite Auflage, Hamburg: Seippel, 1886.
  22. Evans, C.; Newman, E. (1964). "Dreaming: An analogy from computers". New Scientist. 419: 577–579.
  23. Crick, F.; Mitchison, G. (1983). "The function of dream sleep". Nature. 304 (5922): 111–114. DOI:10.1038/304111a0. PMID 6866101.
  24. Coutts, R (2008). "Dreams as modifiers and tests of mental schemas: an emotional selection hypothesis". Psychological Reports. 102 (2): 561–574. DOI:10.2466/pr0.102.2.561-574. PMID 18567225.
  25. Blackmore, Susan (2004). Consciousness an introduction. New York, NY: Oxford University Press. Lk 342. ISBN 978-0-19-515343-9.
  26. Blackmore, Susan (2004). Consciousness an introduction. New York, NY: Oxford University Press. Lk 342–343. ISBN 978-0-19-515343-9.
  27. Barrett, Deirdre. An Evolutionary Theory of Dreams and Problem-Solving in Barrett, D.L. & McNamara, P. (Eds.) The New Science of Dreaming, Volume III: Cultural and Theoretical Perspectives on Dreaming NY, NY: Praeger/Greenwood, 2007. Books.google.com. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  28. Barrett, Deirdre. The Committee of Sleep: How Artists, Scientists, and Athletes Use their Dreams for Creative Problem Solving—and How You Can Too. NY: Crown Books/Random House, 2001[kõdulink]
  29. "Barrett, Deirdre. The 'Committee of Sleep': A Study of Dream Incubation for Problem Solving. Dreaming: Journal of the Association for the Study of Dreams, 1993, 3, pp. 115–123". Asdreams.org. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  30. Blechner, M. (2001) The Dream Frontier. Hillsdale, NJ: The Analytic Press.
  31. Blackmore, Susan (2004). Consciousness an Introduction. New York, NY: Oxford University Press. Lk 342–343. ISBN 978-0-19-515343-9.
  32. Lucid dreaming FAQ by The Lucidity Institute at Psych Web.
  33. Watanabe, T. (2003). "Lucid Dreaming: Its Experimental Proof and Psychological Conditions". J Int Soc Life Inf Sci. 21 (1). ISSN 1341-9226.