Johannes Hint: erinevus redaktsioonide vahel
→Välislingid: +* 22. juuli 1979, Lauri Lembit, [http://arhiiv.err.ee/vaata/11620 Kirjutamata memuaare: Johannes Hint], Fonoteegi number: ASCDR-4397.1 |
P →Välislingid: +1 |
||
68. rida: | 68. rida: | ||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
{{commonskat}} |
{{commonskat}} |
||
* 22. juuli 1979, [[Lauri Lembit]], [http://arhiiv.err.ee/vaata/11620 Kirjutamata memuaare: Johannes Hint], Fonoteegi number: ASCDR-4397.1 |
* 22. juuli 1979, [[Lauri Lembit]], [http://arhiiv.err.ee/vaata/11620 Kirjutamata memuaare: Johannes Hint. 01], Fonoteegi number: ASCDR-4397.1 |
||
* 05. august 1979, [[Lauri Lembit]], [http://arhiiv.err.ee/vaata/11621 Kirjutamata memuaare: Johannes Hint. 02], Fonoteegi number: ASCDR-4397.2 |
|||
* 21. detsember 1983, Mati Kiirend, [http://web.archive.org/web/20070813191555/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42f148f574ce33235efe9&subpage=450efae90d2fa052cd48c reede, 03. august 2007, Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde] |
* 21. detsember 1983, Mati Kiirend, [http://web.archive.org/web/20070813191555/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42f148f574ce33235efe9&subpage=450efae90d2fa052cd48c reede, 03. august 2007, Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde] |
||
* [http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6685 Raukas, Hint polnud püha Johannes] |
* [http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6685 Raukas, Hint polnud püha Johannes] |
Redaktsioon: 18. juuli 2016, kell 21:23
See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
Johannes Hint (ka Johannes Rudolph Hint; 20. september 1914 Kuusnõmme küla, Saaremaa – 5. september 1985 Patarei vangla, Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor (1963), kirjanik Aadu Hindi vend.
Johannes Hindi peamine leiutis oli ehitusmaterjal silikaltsiit, mille ta töötas välja desintegraatormenetlust rakendades.
Ta oli alates 1936. aastast Üliõpilasselts Liivika liige.
Elulugu
Ta lõpetas aastal 1933 Saaremaa Ühisgümnaasiumi reaalharu[1]. Aastatel 1933–1934 õppis ta Tartu Ülikoolis matemaatikat, aastatel 1935–1936 õppis ta samas tehnikateaduskonnas ehitust[2]. Aastal 1941 lõpetas ta ehitusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi.
Aastail 1961–1966 juhtis ta Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Üleliidulist Instituuti ja 1974–1981 konstrueerimis- ja tehnoloogiabürood Desintegraator. Viimase ja Austria sõsarfirma Simmering-Graz-Paucker baasil moodustati 1977 rahvusvaheline ühisettevõte Dessim.
13. novembril 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Pikk kohtuprotsess lõppes detsembris 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes. Karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti talt kohtu taotlusel ära.
Hint suri Patarei vangla haiglas 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara.
Teaduslik ja praktiline tegevus
Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta aineid ergastades uusi materjale ja andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avastas uusi energiaallikaid ning isegi uusi loodusseadusi.[viide?] Näiteks täiendas ta Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit.[viide?]
Hint esitas uudseid seisukohti materjalide löökpurunemise ja kaasnevate mehhanokeemiliste nähtuste kohta, pannes sellega aluse silikaltsiidikoolkonnale. Ta leiutas autoklaavsete ehitusmaterjalide tootmise desintegraatormenetluse ja evitas selle tootmisse.[viide?] Vastavaid ehitusmaterjalide tehaseid projekteeriti Eestis ning rajati kümnete viisi NSV Liidus, Jaapanis, Itaalias ja mujal.[viide?]
Peale ehitusmaterjalide tootmise tegelesid tema rajatud ettevõtted ja organisatsioonid eelkõige universaalse desintegraator-aktivaator- ehk UDA-tehnoloogia evitamise ja levitamisega. Ta lõi desintegraator-aktivaatori kui universaalse tootmisagregaadi teooria.
Aastail 1978–1981 alustas Desintegraator biotehnoloogiliste produktide katsetootmist. Eriti suure menu saavutasid bioaktiivseid aineid sisaldavad toiduhüdrolüsaadid, mis saavutasid kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui ka läänemaadesse. Vähemalt kahe puhul (Urmas Altmere loodud AU-8 ja I-1) salastati nende raviomadused ning pärast Johannes Hindi represseerimist peatati ka tootmine. Tänapäeval oleksid need vähemalt toidulisandina tunnustatud ja nagu ajakirjanik Siim Kallas aastal 1988 Rahva Hääles kinnitas, edestasid sellised biojuuretised Läänes mõni aasta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi.
Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti, viimaseid muuhulgas Venemaal, Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis jm.
Poliitiline tegevus
Astunud 1941–1943 vanema venna mõjul Eestimaa Kommunistlikku Parteisse, kujunes Johannes Hint 1960. aastate lõpuks sovetlikus süsteemis sügavalt pettunud vabamõtlejaks ega varjanud oma vaateid tuttavate ega kaastööliste ees. Tal oli sidemeid vastupanurühmituse Eesti Demokraatlik Liikumine tegelastega.
Tunnustused
Töid temalt ja tema kohta
Tema elukäigu ja kohtuprotsessi ainetel on Mati Unt kirjutanud filmistsenaariumi "Desintegraator", mis on ilmunud ajakirjas Looming 1997, nr 7–8. Ta esineb vene kirjaniku ja stsenaristi Oskar Kurganovi mitme raamatu kangelasena, muuhulgas nime Johannes Leht all.
Andres Sööt on teinud dokumentaalfilmi "Johannes Hindist" (1989).
Mati Talvik on teinud temast Eesti Televisioonis kevadel 2006 kaheosalise saate "Desintegraator" sarjas "Projekt: EI!"
Johannes Hindi enda poliitilisi kirjutisi on avaldatud põrandaaluses ajakirjas Eesti Demokraat (Aivars Krauklise varjunime all aastal 1974) ja kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" (aastail 1987–1988). Hindi "Viimaseid mõtteid inimkonnale" (1985) on tsiteerinud Lääne välisringhääling. Alates 2006. aastast on Hindi töid taasavaldatud veebis.[3]
- "Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia" (1969–1974 kirjutatud traktaat). Kogupikkuses vt [3]; katkendeid – Vikerkaar 1988, nr 11, lk 82–87
- Johannes Hint, "Viimaseid mõtteid inimkonnale" – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk, 1988, lk 674–675.[4]
- "Elu piirpingel" (katkendeid mälestustest) – Esmaspäev, 12. oktoober 1992 – 11. jaanuar 1993
Kirjandus
- Siim Kallas, "Materjali purunemine" – Rahva Hääl 11.–24. mai 1988
- Jüri Rätsep, "On aeg selgitada tõde" (J. Hindi kaitsja ülevaade kohtuprotsessist) – Vikerkaar 1988, nr 6, lk 87–92 ja nr 7, lk 89–94
- Mart Soidro, "Milleks küll sündisin sel ajal..." (intervjuu J. Hindi tütre Pille Paega) – Edasi 21. mai 1989, lk 5
- Aivar Kull, "Unt ja Hint" (Johannes Hindist kirjutatud Mati Undi filmistsenaariumi "Desintegraator" arvustus) – Postimees 10. oktoober 1997; ilmunud ka A. Kulli kriitikakogumikus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 233–234
- Heino Joosti, "Meenutades Johannes Hinti" – "Liivika album 1999", Tallinn 1999, lk 22–35.
- "Tõsipilte" eesti rahva elust. Eesti Päevaleht, 4. veebruar 1945, nr 5, lk 8.
- Holger Kaljulaid, "Johannes Hint: Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia" – Kultuur ja Elu, 2006, nr 3, lk 38–43.[4]
- Alo Lõhmus, "Rüütel võinuks mu isa koju surema lubada!" – Eesti Ekspress, 14.08.2006.
- Alo Lõhmus, "Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale" – Eesti Ekspress, 29.08.2006.
- Oskar Kurganov (Оскар Курганов), "Сердца и камни" (Südamed ja kivid). Moskva, 1971, 232 lk
- Oskar Kurganov (Оскар Курганов), "Дело Хинта: повесть–быль" (Hindi kriminaalasi: jutustus tõestisündinud loost). Moskva, 2001, 315 lk
- Aarne Ruben, Kui asju juhtis "raudteemees", Maaleht, 14. september 2006.
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Johannes Hint |
- 22. juuli 1979, Lauri Lembit, Kirjutamata memuaare: Johannes Hint. 01, Fonoteegi number: ASCDR-4397.1
- 05. august 1979, Lauri Lembit, Kirjutamata memuaare: Johannes Hint. 02, Fonoteegi number: ASCDR-4397.2
- 21. detsember 1983, Mati Kiirend, reede, 03. august 2007, Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde
- Raukas, Hint polnud püha Johannes
- 18. september 2006, SI-278, Akadeemik Raukas tormas kaitsma kommunistliku justiitsmõrva käivitajat