Johannes Hint: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Suwa (arutelu | kaastöö)
Suwa (arutelu | kaastöö)
70. rida: 70. rida:
* 21. detsember 1983, Mati Kiirend, [http://web.archive.org/web/20070813191555/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42f148f574ce33235efe9&subpage=450efae90d2fa052cd48c reede, 03. august 2007, Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde]
* 21. detsember 1983, Mati Kiirend, [http://web.archive.org/web/20070813191555/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42f148f574ce33235efe9&subpage=450efae90d2fa052cd48c reede, 03. august 2007, Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde]
* [http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6685 Raukas, Hint polnud püha Johannes]
* [http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6685 Raukas, Hint polnud püha Johannes]
* 18. september 2006, SI-278, [Akadeemik Raukas tormas kaitsma kommunistliku justiitsmõrva käivitajat http://web.archive.org/web/20070610075206/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42eff603e747714bb3f77&subpage=450f08ab0122a751a6384]
* 18. september 2006, SI-278, [http://web.archive.org/web/20070610075206/http://si.kongress.ee/?a=page&page=42eff603e747714bb3f77&subpage=450f08ab0122a751a6384 Akadeemik Raukas tormas kaitsma kommunistliku justiitsmõrva käivitajat]


==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 18. juuli 2016, kell 20:17

Fail:Johannes Hint.jpg
Fail:Johannes Hint, scientist.jpg
Fail:Johannes Hint (scientist) with wife Helju Hint.jpg
Koos naise Heljuga

Johannes Hint (ka Johannes Rudolph Hint; 20. september 1914 Kuusnõmme küla, Saaremaa5. september 1985 Patarei vangla, Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor (1963), kirjanik Aadu Hindi vend.

Johannes Hindi peamine leiutis oli ehitusmaterjal silikaltsiit, mille ta töötas välja desintegraatormenetlust rakendades.

Ta oli alates 1936. aastast Üliõpilasselts Liivika liige.

Elulugu

Ta lõpetas aastal 1933 Saaremaa Ühisgümnaasiumi reaalharu[1]. Aastatel 19331934 õppis ta Tartu Ülikoolis matemaatikat, aastatel 19351936 õppis ta samas tehnikateaduskonnas ehitust[2]. Aastal 1941 lõpetas ta ehitusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi.

Aastail 19611966 juhtis ta Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Üleliidulist Instituuti ja 19741981 konstrueerimis- ja tehnoloogiabürood Desintegraator. Viimase ja Austria sõsarfirma Simmering-Graz-Paucker baasil moodustati 1977 rahvusvaheline ühisettevõte Dessim.

13. novembril 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Pikk kohtuprotsess lõppes detsembris 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes. Karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti talt kohtu taotlusel ära.

Hint suri Patarei vangla haiglas 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara.

Teaduslik ja praktiline tegevus

Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta aineid ergastades uusi materjale ja andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avastas uusi energiaallikaid ning isegi uusi loodusseadusi.[viide?] Näiteks täiendas ta Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit.[viide?]

Hint esitas uudseid seisukohti materjalide löökpurunemise ja kaasnevate mehhanokeemiliste nähtuste kohta, pannes sellega aluse silikaltsiidikoolkonnale. Ta leiutas autoklaavsete ehitusmaterjalide tootmise desintegraatormenetluse ja evitas selle tootmisse.[viide?] Vastavaid ehitusmaterjalide tehaseid projekteeriti Eestis ning rajati kümnete viisi NSV Liidus, Jaapanis, Itaalias ja mujal.[viide?]

Peale ehitusmaterjalide tootmise tegelesid tema rajatud ettevõtted ja organisatsioonid eelkõige universaalse desintegraator-aktivaator- ehk UDA-tehnoloogia evitamise ja levitamisega. Ta lõi desintegraator-aktivaatori kui universaalse tootmisagregaadi teooria.

Aastail 19781981 alustas Desintegraator biotehnoloogiliste produktide katsetootmist. Eriti suure menu saavutasid bioaktiivseid aineid sisaldavad toiduhüdrolüsaadid, mis saavutasid kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui ka läänemaadesse. Vähemalt kahe puhul (Urmas Altmere loodud AU-8 ja I-1) salastati nende raviomadused ning pärast Johannes Hindi represseerimist peatati ka tootmine. Tänapäeval oleksid need vähemalt toidulisandina tunnustatud ja nagu ajakirjanik Siim Kallas aastal 1988 Rahva Hääles kinnitas, edestasid sellised biojuuretised Läänes mõni aasta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi.

Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti, viimaseid muuhulgas Venemaal, Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis jm.

Poliitiline tegevus

Astunud 1941–1943 vanema venna mõjul Eestimaa Kommunistlikku Parteisse, kujunes Johannes Hint 1960. aastate lõpuks sovetlikus süsteemis sügavalt pettunud vabamõtlejaks ega varjanud oma vaateid tuttavate ega kaastööliste ees. Tal oli sidemeid vastupanurühmituse Eesti Demokraatlik Liikumine tegelastega.

Tunnustused

Töid temalt ja tema kohta

Tema elukäigu ja kohtuprotsessi ainetel on Mati Unt kirjutanud filmistsenaariumi "Desintegraator", mis on ilmunud ajakirjas Looming 1997, nr 7–8. Ta esineb vene kirjaniku ja stsenaristi Oskar Kurganovi mitme raamatu kangelasena, muuhulgas nime Johannes Leht all.

Andres Sööt on teinud dokumentaalfilmi "Johannes Hindist" (1989).

Mati Talvik on teinud temast Eesti Televisioonis kevadel 2006 kaheosalise saate "Desintegraator" sarjas "Projekt: EI!"

Johannes Hindi enda poliitilisi kirjutisi on avaldatud põrandaaluses ajakirjas Eesti Demokraat (Aivars Krauklise varjunime all aastal 1974) ja kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" (aastail 1987–1988). Hindi "Viimaseid mõtteid inimkonnale" (1985) on tsiteerinud Lääne välisringhääling. Alates 2006. aastast on Hindi töid taasavaldatud veebis.[3]

  • "Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia" (19691974 kirjutatud traktaat). Kogupikkuses vt [3]; katkendeid – Vikerkaar 1988, nr 11, lk 82–87
  • Johannes Hint, "Viimaseid mõtteid inimkonnale" – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk, 1988, lk 674–675.[4]
  • "Elu piirpingel" (katkendeid mälestustest) – Esmaspäev, 12. oktoober 199211. jaanuar 1993

Kirjandus

Välislingid

Viited

  1. http://www.syg.edu.ee/ajalugu/14-16_lend.html
  2. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. III, lk. 161 (Matr. nr. 13243: Hint, Johannes Rudolph)
  3. [1]
  4. [2]