Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida: | 11. rida: | ||
| vapi_link = [[Alūksne vapp]] |
| vapi_link = [[Alūksne vapp]] |
||
| pindala = 14,2 |
| pindala = 14,2 |
||
| elanikke = |
| elanikke = 7982 (2016) |
||
| asendikaart = Läti |
| asendikaart = Läti |
||
}} |
}} |
Redaktsioon: 11. juuli 2016, kell 13:36
Alūksne | |||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
| |||||||
| |||||||
Pindala | 14,2 km² | ||||||
Elanikke | 7982 (2016) | ||||||
| |||||||
Koordinaadid | 57° 25′ N, 27° 3′ E | ||||||
Alūksne on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal. Linnaõigused aastast 1920.
Ajalugu
Alūksnes, Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ('Kindlusesaar') ehk Marijas sala ('Maarjasaar') järvesaarel, asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed.
Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.
Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
Põhjasõjas, 1702. aastal, pärast 10-päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.[1]. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.
1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile, krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne lossi peahoone ehitati aastail 1860–1863.
Transport
Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi Valka, kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970, liiklus Apeni lõpetati aastal 1973.
Pilte
-
Veetorn
-
Alūksne kalmistu
-
Alūksne kunstikool
-
Alūksne päikese sild
-
Aluliina ordulinnuse varemed
Vaata ka
Viited
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Alūksne |