Litograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel|räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata [[Litograafia (tehnoloogia)]]}}
{{See artikkel|räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata [[Litograafia (tehnoloogia)]].}}
[[Pilt:Gubernie zachodnie krolestwo polskie 1902.jpg|thumb|240px|Näide litograafiast, 1902;<br>originaalsuurus 33×24 cm]]
[[Pilt:Gubernie zachodnie krolestwo polskie 1902.jpg|thumb|240px|Näide litograafiast, 1902;<br>originaalsuurus 33×24 cm]]
'''Litograafia''' ehk '''kivitrükk''' ([[kreeka keel]]es ''lithos'' 'kivi' + ''graphō'' 'kirjutan') on [[lametrükk|lametrükitehnika]], mis põhineb [[rasv]]a ja [[vesi|vee]] vastastikuse tõukumise [[printsiip|printsiibil]] ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks [[litokivi|kiviplaati]].
'''Litograafia''' ehk '''kivitrükk''' ([[kreeka keel]]es ''lithos'' 'kivi' + ''graphō'' 'kirjutan') on [[lametrükk|lametrükitehnika]], mis põhineb [[rasv]]a ja [[vesi|vee]] vastastikuse tõukumise [[printsiip|printsiibil]] ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks [[litokivi|kiviplaati]].


⚫
Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud [[lubjakivi]]plaat ehk [[litokivi]] ja sellele joonistatakse kujutis rasvase [[kriit|kriidi]] ja/või [[tušš|tušiga]]. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga [[lämmastikhape|lämmastikhappe]] [[lahus]]ega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab [[hape]] kivi [[poor]]e ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks [[kummiaraabik]]uga. [[Tõmmis (graafika)|Tõmmis]]t tehes kantakse [[trükivärv]] niisutatud kivile – värv jääb püsima [[joonistus]]ele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse [[litopress]]iga.
⚫
== Tehnika ==
⚫
[[Pilt:Litography press with map of Moosburg 02.jpg|thumb|left|[[Litopress]]]]
⚫
Trükkimiseks on vaja [[litokivi]]. Selleks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud [[lubjakivi]]plaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase [[kriit|kriidi]] ja/või [[tušš|tušiga]]. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga [[lämmastikhape|lämmastikhappe]] [[lahus]]ega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab [[hape]] kivi [[poor]]e ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks [[kummiaraabik]]uga.


⚫
Varasemate [[graafika]]tehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.
[[Tõmmis (graafika)|Tõmmis]]t tehes kantakse [[trükivärv]] niisutatud kivile – värv jääb püsima [[joonistus]]ele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse [[litopress]]iga ning tõmmiste arv on piiramatu.


Litograafiale kaudselt sarnanevaid meetodeid on kasutusele võetud ka [[mikrokiip]]ide tootmiseks. Näiteks [[nanoelektroonika]] valdkonnas rakendatakse [[nanolitograafia]]t.
== Eelised ==

⚫
Varasemate [[graafika]]tehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.


== Ajalugu ==
== Ajalugu ==
⚫
[[Pilt:Litography press with map of Moosburg 02.jpg|thumb|left|[[Litopress]]]]

[[18. sajand]]i lõpus leiutas [[Alois Senefelder]] ([[1771]]–[[1834]]) kiviplaadilt tõmmiste [[trükkimine|trükkimise]] [[menetlus]]e - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti [[1796]]–[[1798|98]].
[[18. sajand]]i lõpus leiutas [[Alois Senefelder]] ([[1771]]–[[1834]]) kiviplaadilt tõmmiste [[trükkimine|trükkimise]] [[menetlus]]e – kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti [[1796]]. Alois Senefelder ei olnud tegelikult [[graafik (kunstnik)|graafik]], vaid [[näitleja]], [[muusik]] ja [[luuletaja]] aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt [[noodikiri|noodikirjade]] paljundamiseks), kui olid olnud senised. [[1796]]. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed [[noodivihik]]ud, neile järgnesid [[laulik|koolilaulikud]].
Alois Senefelder ei olnud tegelikult [[graafik (kunstnik)|graafik]], vaid [[näitleja]], [[muusik]] ja [[luuletaja]] aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt [[noodikiri|noodikirjade]] paljundamiseks), kui olid olnud senised.

[[1796]]. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed [[noodivihik]]ud, neile järgnesid [[laulik|koolilaulikud]].


[[1799]]. aastal avas Senefelder [[München]]is oma [[trükikoda|trükikoja]].
[[1799]]. aastal avas Senefelder [[München]]is oma [[trükikoda|trükikoja]].


[[Baier]]i [[Raamatukogu|õueraamatukogu]] [[direktor]] C. v. Aretin ([[1773]]–[[1824]]) otsustas [[1807]]. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed [[joonistaja]]id (näiteks [[Johann Nepomuk Strixner]]i ja [[Ferdinand Piloty]]) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni [[kunstikogu]]d sisaldasid rohkesti kuulsate [[meister|meistrite]] [[teos]]eid, mida laiemale [[publik]]ule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
[[Baier]]i [[Raamatukogu|õueraamatukogu]] [[direktor]] C. v. Aretin ([[1773]]–[[1824]]) otsustas [[1807]]. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed [[joonistaja]]id (näiteks [[Johann Nepomuk Strixner]]i ja [[Ferdinand Piloty]]) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni [[kunstikogu]]d sisaldasid rohkesti kuulsate [[meister|meistrite]] [[teos]]eid, mida laiemale [[publik]]ule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
[[Pilt:Sofia Giordano Clerc Elefante Indiano.jpg|thumb|220px|Litograafia [[1827]]. aastast<br>Autor [[Felice Festa]]<br>Suurus: 37,5 x 20 cm.]]
[[Pilt:Sofia Giordano Clerc Elefante Indiano.jpg|pisi|Litograafia [[1827]]. aastast<br>Autor [[Felice Festa]]<br>Suurus: 37,5 x 20 cm.]]
[[1810]]. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate [[15. sajand|15.]]–[[18. sajand]]i meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja
[[1810]]. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate [[15. sajand|15.]]–[[18. sajand]]i meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja
"Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni [[1816]]. aastani, kokku 72 vihikut.
"Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni [[1816]]. aastani, kokku 72 vihikut. [[1817]]. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (''Bayrischer Gemäldesaal''), millest [[1821]]. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

[[1817]]. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (''Bayrischer Gemäldesaal''), millest [[1821]]. aastani oli välja tulnud 108 lehte.


Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka [[maastik]]u- ja [[arhitektuur]]ivaadete vahetuks edasiandmiseks.
Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka [[maastik]]u- ja [[arhitektuur]]ivaadete vahetuks edasiandmiseks.
38. rida: 29. rida:


Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt [[kunst]]is, [[trükitööstus|trükitööstuslikku]] litograafiat asendab [[ofsettrükk]].
Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt [[kunst]]is, [[trükitööstus|trükitööstuslikku]] litograafiat asendab [[ofsettrükk]].

=== Litograafia ajalugu Eesis ===
[[Eesti]] esimese litotöökoja pani püsti kunstnik [[Carl Sigismund Walther]] [[1818]]. aastal Tallinnas. [[1832]] rajas [[Georg Friedrich Schlater]] Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutuse ka mitmete varemloodud tükikodade juures ning sajandi lõpus loodi suurel arvul uusi trükikodasid.<ref>[http://www.eha.ee/fondiloend/frames/struc_prop.php?id=691&lid=933 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused]</ref>

Litograafia püsis trükikodades kuni 1970. aastateni, mil selle asendas välja ofsettrükk.<ref>[[Leonhard Lapin]]: [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/litograafia-pilamine/ "Litograafia pilamine"] Sirp, 27.03.2015</ref>


== Litograafia liike ==
== Litograafia liike ==
[[Pilt:Ed Andrews 2097fu.jpg|thumb|140px|Pesapallikaart<br>Kromolitograafia]]
* '''[[Autolitograafia]]''' puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava [[tušš|tušiga]] (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
* '''[[Autolitograafia]]''' puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava [[tušš|tušiga]] (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
* '''[[Fotolitograafia]]''' puhul kantakse kujutis litokivile [[fotograafia|fotograafiliselt]].
* '''[[Fotolitograafia]]''' puhul kantakse kujutis litokivile [[fotograafia|fotograafiliselt]].
72. rida: 67. rida:
* [[Jaak Visnap]]
* [[Jaak Visnap]]


== Teoste näiteid ==
<gallery>
Fromental Halévy, L'Éclair score cover - Restoration.jpg|Käsitsi värvitud litograafia 1836. aastast
Njommelsaska i Lappland by Carl Svantje Hallbeck.jpg|"Harsprångeti kosk". [[Carl Svantje Hallbeck]] kromolitograafia (1856)
Âne d'Ethiopie.jpg|''[[Equus asinus somaliensis]]'', kromolitograafia 1869. aastast
Ed Andrews 2097fu.jpg|[[Pesapallikaart]], kromolitograafia 1888. aastast
Thaddeus M. Fowler - New Kensington, Westmoreland County, Pennsylvania 1896.jpg|[[New Kensington]]i linn, litograafia 1896. aastast
S.M. Linienschiff Kaiser Wilhelm II - restoration, borderless.jpg|[[Hugo Graf]]i litograafia 1900. aastast
Unclesamwantyou.jpg|USA armee värbamisplakat esimese maailmasõja ajast
</gallery>
== Vaata ka ==
== Vaata ka ==


80. rida: 85. rida:
* [[Monotüüpia]]
* [[Monotüüpia]]
* [[Diatüüpia]]
* [[Diatüüpia]]

⚫
== Viited ==
{{Viited}}


== Välislingid ==
== Välislingid ==

Redaktsioon: 30. juuni 2016, kell 15:29

 See artikkel räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata Litograafia (tehnoloogia).
Näide litograafiast, 1902;
originaalsuurus 33×24 cm

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ehk litokivi ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga.

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

Litograafiale kaudselt sarnanevaid meetodeid on kasutusele võetud ka mikrokiipide tootmiseks. Näiteks nanoelektroonika valdkonnas rakendatakse nanolitograafiat.

Ajalugu

Litopress

18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse – kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.

1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.

Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.

Litograafia 1827. aastast
Autor Felice Festa
Suurus: 37,5 x 20 cm.

1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut. 1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (Bayrischer Gemäldesaal), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.

1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.

Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.

Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.

Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk.

Litograafia ajalugu Eesis

Eesti esimese litotöökoja pani püsti kunstnik Carl Sigismund Walther 1818. aastal Tallinnas. 1832 rajas Georg Friedrich Schlater Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutuse ka mitmete varemloodud tükikodade juures ning sajandi lõpus loodi suurel arvul uusi trükikodasid.[1]

Litograafia püsis trükikodades kuni 1970. aastateni, mil selle asendas välja ofsettrükk.[2]

Litograafia liike

Tuntumaid litograafe

Maailmas

Eestis

Teoste näiteid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused
  2. ↑ Leonhard Lapin: "Litograafia pilamine" Sirp, 27.03.2015

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Litograafia&oldid=4445906"