Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Saksa sõdur Muhu saarel Hellamaa kiriku juures

Saksa okupatsioon Eestis on hilisema Eesti Vabariigi maa-ala osaline või täielik okupeerimine Saksamaa vägede poolt Esimese maailmasõja käigus. Juba 1915. aastal hõivasid Saksa väed Ruhnu, mis tollel ajal kuulus veel Kuramaa koosseisu. 1917. aastal okupeerisid sakslased Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu. 1918. aastal juba terve Eesti.

Kronoloogia

• 1915 hõivasid Saksa keisririigi väed Ruhnu saare Riia lahes;
• 29. septembril (vkj) 1917 algas Saksa keisririigi vägede Operatsioon Albion Lääne-Eesti saarte vallutamiseks;
• 20. oktoobriks 1917 vallutasid Saksa keisririigi väed Hiiumaa;
• 20. veebruaril 1918 maabusid Saksa keisririigi väed Mandri-Eestisse Virtsus;
• 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksa keisririigi väed Tartusse ja Pärnusse;
• 25. veebruaril 1918 jõudsid Saksa keisririigi väed Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse;
• 4. märtsiks 1918 jõudsid Saksa keisririigi väed Narva.

Ajutine Bresti-Litovski vaherahu

Keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa suhetest sündis 27. augustil 1918 Berliinis Bresti-Litovski rahu lisaleping, mis käsitles ka Eesti rahvusvahelist seisundit. 3. märtsil 1918 sõlmitud Bresti rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. 27. augustil 1918 Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal.

Saarte okupeerimine

Saksa vägede dessant Saaremaale (1917)

Septembris 1917 otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.

29. septembril 1917 algas Saksa vägede dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimeks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepājasse) umbes 25 000 meest, 5000 hobust, 1400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirižaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.

 Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Mandri-Eesti okupeerimine ja okupatsioon

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud. 25. veebruaril jõudsid saksa väed – 8. armee Tallinna ja 4. märtsiks Narva.

Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta veebruarist novembrini. Taastati Vene revolutsiooni eelsed seadused, Eesti Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali Eesti rahvusväeosad, osa baltisakslaste moodustatava Balti hertsogiriigi vastaseid riigitegelasi ning endisi Vene keisririigi sõjaväelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa sõjalistele vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Pärast Nikolai II troonist loobumist tundsid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond end olevat õigustatud taastama kohalike hertsogiriikide iseseisvust ja ühinema Balti hertsogiriiki.

Okupatsioonivõimud

Eesti ala kuulus Saksa Riigi poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi alade valitsemiseks moodustatud Ober Osti haldusalasse ning Saksa vägede juhatuse poolt määrati vana haldusjaotuse kohaselt Eestimaad valitsema:

• Eestimaa kubermangu piires 68. kindralkommando (Oberkommando 68), kindralleitnant Adolf von Seckendorff;
• Liivimaa kubermangu piires (Lõuna-Eestis) 60. kindralkomando (Oberkommando 60), kindralleitnant Günther von Pappritz;

Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkommandode käskkirjade alusel ohvitser, kui kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ja sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus.

Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale.

Saksa okupatsioonivõimude tegevus Eestis

Tallinn

Pärast linna vallutamist ilmusid saksa sõjaväed Tallinna liha külmutamise ruumidesse ja võtsid ruumid oma alla. Ülevõtmise juures viidi umbes 200 puuda linna päralt olevat sealiha ära. Samuti oli Saksa sõjavägi linnalt ära võtnud piimameierei ja 600 puuda linna heinu. Sakslased olid kinni pannud ka trükikojad, mistõttu oli võimatu trükkida leivakaarte. Nende eluliste probleemide kõrval tundub teisejärgulisena venekeelsete tänava- ja linnaasutuste siltide kiirkorras vahetamine eesti- ja saksakeelsete siltide vastu. Linnavalitsus otsustas, et emaileeritud uulitsanimelaudasid tuleb niiviisi puhastada, et ühes eestikeelsete nimedega ka saksakeelsed jälle välja paistaksid ning venekeelsed nimed on vaja sinise värviga kinni katta.

Saksa väejuhatus, kelle eesotsas seisis Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud mingit Eesti valitsust. Kindrali jutule läinud Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska, kuid paaritunnine nõupidamine eestlaste esindajate ja Saksa kindrali vahel ei andnud mingeid tulemusi. 4. märtsil 1918 võtsid sakslased Voldemar Vöölmannilt linna juhtimise üle. Uue okupatsiooni aegne linnavalitsus toimis kuni novembrini 1918.

Tartu

Okupatsioonivõimud panid Saksa Põhjakorpuse komandöri vabahärra kindral Adolf von Seckendorffi juhatusel kohe maksma karmi korra. Igasugused koosolekud ja meeleavaldused keelati. Tartus lasid okupandid linnarahva hirmutuseks maha Soola tänavalt juhuslikult kätte saadud põgenevate kommunistliku Läti 7. Bauska polgu soldatite salga ja uputasid laibad Emajõe jääaukudesse. Ajalehed suleti või allutati nii rangele tsensuurile, mis ületas isegi omaaegse karmi tsaaritsensuuri, kohustades lehti avaldama saksameelseid juhtkirju toimetuse enda seisukohtade pähe. Ametlikuks asjaajamiskeeleks kehtestati saksa keel ning valla- ja linnaametnikud pidid Saksa võimudele ustavust vanduma. Neis linnades, kus linnavõim oli varem olnud eestlaste käes, saadeti omavalitsus lihtsalt laiali.

Okupatsioonivõimude repressiivtegevus

Oma tegevuses Eestis toetusid okupatsioonivõimud Eestis senini suurt mõjuvõimu omanud baltisakslastele, kelle huvides toimusid ka arveteõiendamised 1917. aastal Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteega, kelle juhtimisel algas baltisakslastele kuulunud suurmaaomandite natsionaliseerimine ja maatameestele jaotamine.

Selle tegevuse eest hukati:

• 1. märtsil 1918 Orina mõisas saksa sõjaväele vastupanu osutanud punakaardi juht ja Järva-Jaani parteikomitee esimees J. Pallok ning 9 mõisatöölist;
• 3. märtsil 1918 Paides Järva maakonna Täitevkomitee esimees J. Järvekülg, J.E. Raudsep ja tundmatu punakaartlane, kaks päeva hiljem 5 Orina lahingus vangi langenud punakaartlast;
• Võrus Võru maakonna täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Ernst Leegen, revolutsioonilise tribunali liige O. Leegen ja TK liikmed A. Seeder ja K. Kalmus;
• Jõhvis Iisaku valla täitevkomitee esimees P. Peep;
• samuti hukati inimesi Räpinas, Rakveres, Tapal.

Mittesobivate isikute kinnipidamiseks moodustasid okupatsioonivõimud vangilaagrid – koonduslaagrid Naissaarel, kus novembris 1918 oli 300 kinnipeetavat, ja Pääskülas.

Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil, vangistati ka kohtuminister Otto Strandman, põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot ja Pääsetekomitee liige Konstantin Konik.

Balti Hertsogiriik

Saksa vägede kaitse all asusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkonnad taastama euroopalikke hertsogiriike ja nende alusel looma ühendatud Balti hertsogiriiki.

Põranda all tegutsenud Eesti Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts andis aga eesti vallavanematele kaasa deklaratsiooni, mille Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets 10. aprillil Riias ka ette luges.

12. aprillil 1918 kuulutasid Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad Balti Hertsogiriigi välja.

Saksa okupatsiooni lõpp Eestis

Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad Riias kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig Eesti iseseisvust de facto kuni rahukonverentsini. Mingit muud jõudu idast Baltikumi tungida ähvardava Punaarmee peatamiseks veel polnud. Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida.

Saksa väed hakkasid taganema Narvast 28. novembril, Nõukogude Venemaa Punaarmee alustas pealetungi ja vallutas Narva ning 29. novembril kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun.

Eelnev '

Saksa okupatsioon Eestis 1917–1918

Järgnev Eesti Vabariik (1918–1940) Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)

Muu

20. märtsil 1918 ilmus saksa kindrali Adolf von Seckendorffi käsk Eesti sõjavägi likvideerida, mille käigus langes sakslaste kätte 12 500 püssi, 1,6 miljonit püssipadrunit, 69 kuulipildujat, 28 suurtükki ja muud varustust.

Vaata ka

• Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
• Saksa okupatsioon