Riitsinus: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
{{Koolitöö|31.mail 2016}} |
{{Koolitöö|31. mail 2016}} |
||
{{Taksonitabel |
{{Taksonitabel |
||
| nimi = Riitsinus |
| nimi = Riitsinus |
Redaktsioon: 27. aprill 2016, kell 17:33
See artikkel valmib koolitööna. Võimaluse korral lisa oma parandusettepanekud arutelulehele. See ei tähenda siiski, et teistel kaastöölistel on artikli muutmine keelatud. Malli võib eemaldada 31. mail 2016. |
Riitsinus | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Anthophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Eudicotyledonae |
Selts |
Malpighiales |
Sugukond |
Euphorbiaceae |
Perekond |
Ricinus |
Liik |
Riitsinus |
Binaarne nimetus | |
Ricinus communis L. |
Riitsinus (Ricinus communis L.) on piimalilleliste (Euphorbiaceae) sugukonda riitsinuse (Ricinus) perekonda kuuluv taim. [1] Troopikas ja lähistroopikas on riitsinus kuni 10 m kõrgune puu, põhjapoolkeral kuni 4 m kõrgune rohttaim. [2] Riitsinuse sorte on 17. [3]
Botaaniline iseloomustus
Riitsinus on varieeruva välisehitusega taim. Põhja- ja Kesk-Euroopas on riitsinus üheaastane rohttaim, Vahemere piirkonnas kahe- kuni kolmeaastane põõsas, troopikas mitmeaastane puu. [4] Riitsinuse lehed on sõrmjagused, kuni 60 cm pikkused, punakat tooni, vahel sinakasrohelised. Taim on tuultolmleja, isas- ja emasõied asuvad samal taimel. Õied on rohelist värvi. Emasõied asuvad üleval, isasõied all. Nii emas- kui ka isasõitel puuduvad kroonlehed. Riitsinuse viljaks on kupar, mis sisaldab kolme seemet. Kupar on punast või rohelist värvi ja kaetud ogadega. Seemned võivad olenevalt taimesordist olla erineva suuruse ja värvusega. Seemned on ovaalsed, 8-18 mm pikkused ja 4-12 mm laiused. Seemnekest on väga sile, õhuke ja õrn. Seemned võivad olla hallid, pruunid, mustad või kirjud. [2] [3]
Levila
Riitsinus pärineb Aafrikast ja Indiast, taim on levinud kogu troopikas. Seda kasvatatakse peamiselt Hiinas, Indias, Brasiilias jm. Riitsinust kasvatatakse ilutaimena ka Eestis, kuigi Eesti oludes seemned igal aastal ei valmi. [1]
Droog
Droogina kasutatakse riitsinuse seemnetest (Ricini semen) saadavat õli. Seemned kogutakse enne küpsemist, eemaldatakse seemnekest, õli eraldatakse seemnetest külm- või kuumpressimisel. Saadud õli nimetatakse riitsinuseõliks ehk kastoorõliks (lad. k. Ricini oleum, ingl. k. castor oil). Riitsinuseõli on viskoosne värvitu või kollakas vedelik, hangunult valkjas savitaoline mass. Riitsinuseõli on vähese lõhnaga ja nõrgalt happelise maitsega. [1] [3]
Keemiline koostis
Riitsinuse seemned sisaldavad 40-60% ulatuses rasvõli. Rasvõli koostises on kõige rohkem ritsinoolhappe triglütseriidi, mida on 85-90%. Lisaks rasvõlile on seemnetes alkaloidid ja letsitiinid, viimaste hulgas ka mürgine ritsiin, mida sisaldub 2-3%. Ritsiini peetakse kõige toksilisemaks aineks maailmas. Riitsinuseõli ritsiini ei sisalda, sest ritsiin jääb õli valmistamisel pressimisjääki ja laguneb kuumpressimisel, kuna tegemist on ebapüsiva ühendiga.[1]
Kasutamine
Meditsiiniline kasutamine
Riitsinuseõli võib kasutada sees- ja välispidiselt. Seespidiselt tarvitatuna toimib riitsinuseõli lahtistina. Riitsinuseõli soodustab ka sünnitustegevust. Välispidiselt kasutatakse seda nahahaiguste puhul. Riitsinuseõli soodustab haavade ja põletuste paranemist. [1]
Teised kasutusalad
Riitsinuseõli on lennukitööstuses kasutatud mootoriõli komponendina. Mittekuivavat riitsinuseõli on võimalik dehüdratsiooni teel muuta kuivavaks riitsineenõliks. Riitsineenõli kasutatakse õlilakkide ja värvide valmistamisel, nailonkiu sünteesil, kangaste viimistlemisel, vaikude pehmendamisel, naha immutamisel, seepide, juuksepesemisvahendite jm valmistamisel. Kui lisada riitsineenõli plastmasside koostisesse, suurendab see nende plastilisust. [1]
Ohud
Riitsinuse seemned on äärmiselt mürgised. Tugevat mürgistust võivad põhjustada juba 3-4 seemet, 8 seemet on surmav kogus. Mürgistusnähud võivad ilmneda pärast ühe seemne söömist. Surmava mürgistuse puhuks vastumürki pole. Mürgistuse tunnuseks on äge kõhulahtisus. Kergema mürgistuse korral on esmaabiks aktiivsüsi või glaubrisool. [2]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal. Farmakognoosia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 99-100.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2010, lk 788-789.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 William Charles Evans. Trease and Evans’ Pharmacognosy, WB Saunders Company Ltd, 1998, lk 186-187, 495.
- ↑ Sarah Bunney. The Illustrated Encyclopedia of Herbs, Chancellor Press, 1993, lk 246.