Harilik kukerpuu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Jannesepp (arutelu | kaastöö)
P Lisasin koolitöö malli
Jannesepp (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
18. rida: 18. rida:
| levikukaart =
| levikukaart =
| sünonüümid = }}
| sünonüümid = }}
{{Koolitöö|26.aprill 2016}}
{{Koolitöö|31.mail 2016}}


'''Harilik kukerpuu''' (''Berberis vulgaris'') on [[kukerpuulised|kukerpuuliste]] sugukonda [[kukerpuu (perekond)|kukerpuu]] perekonda kuuluv [[püsik|mitmeaastane]] [[heitlehisus|heitlehine]] [[ühekojaline taim|ühekojaline]] [[põõsas|põõsa]][[liik (bioloogia)|liik]].
'''Harilik kukerpuu''' (''Berberis vulgaris'') on [[kukerpuulised|kukerpuuliste]] sugukonda [[kukerpuu (perekond)|kukerpuu]] perekonda kuuluv [[püsik|mitmeaastane]] [[heitlehisus|heitlehine]] [[ühekojaline taim|ühekojaline]] [[põõsas|põõsa]][[liik (bioloogia)|liik]].

Redaktsioon: 26. aprill 2016, kell 22:43

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukerpuu (perekond)

Harilik kukerpuu
Sort Atropurpurea
Sort Atropurpurea
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Kukerpuulised Berberidaceae
Perekond Kukerpuu Berberis
Liik Harilik kukerpuu
Binaarne nimetus
Berberis vulgaris
L.

Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsaliik.

Rahvapärased nimetused

Barbariis, kukerkuusk, paburitski, paaberits.

Kirjeldus

Harilik kukerpuu

Taim on 2–3 meetrit, harvemini 5 meetrit kõrge hargnev põõsas. Noored võrsed kollakad või kollakaspunased, aga vanemad võrsed hallikad. Lühivõrseid palju, lehed kinnituvad neile kimpudena. Lehed äraspidimunajad, tipul teritunud, 1,5–3 cm laiad, peensaagja servaga, peenikeste nõeljate hammastega. Lühivõrsete alusel lihtne või kolmehambuline astel. Astel on muundunud lehed, vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga hargnemata, 1-2 cm pikad. Õitseb mais, juunis. Kollane õisik kobarjas, koosneb 15–25 õiest, 4-6 cm pikkustes ning sisaldav mett. Viljaks piklik (0,8-1-2 cm pikkune), ruljas, punane, söödav mari kahe, harvem kolme seemnega. Viljad valmivad septembris, oktoobris. 1000 seemne mass 11-13 g.


Keemiline koostis

Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad mitmesuguseid alkaloide, neist kõige rohkem berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1.3%. Taime lehed sisaldavad C ja E vitamiini, karatinoide, orgaanilisi happeid (õunhape, sidrunhape) ja mineraalsooli.

Levila ja kasvukoht

Harilik kukerpuu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna Euroopas. Areaali põhjapiir Euroopas läheb üle Norra, Rootsi ja Soome. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas (päikeseküllastel kasvukohtadel metsaservades, üksikute põõsastena jäätmaadel põllupeenardel, eelistades lubljarikkaid muldi) Põhja- ja Lääne-Eestis ning kasvukohana eelistab metsaservi, võsastikke, lodusid.

Kasutamine

Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla äädika asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit.

Tavaliselt kasvatatakse kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid ilutaimena. Taime viljad on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Marjasaagi saamiseks sobiksid kõige paremini:

Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on vast "Barbarissi"-nimelised kompvekid. Kesk-Aasias ja Iraanis tuntakse kuivatatud kukerpuumarju zereški ehk sereški nime all, need on levinud lisandiks kohalikus köögis.

Harilikku kukerpuud kasutatakse ka ravimtaimena.

Kasutamine ravimtaimena

Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad alkaloide, neist kõige rohkem berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1.3%. Berberiin võib peatada verejooksu, alandada vererõhku ning hävitada baktereid. Ka taime kasutatakse maksa ja neerude häirel. Taime lehed sisaldavad C ja E vitamiini, karatinoide, orgaanilisi happeid (õunhape, sidrunhape) ja mineraalsooli.

Droogina kasutatakse lehti (Folium Berberidis) ja juurt (Radix Berberidis). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke või sügisel, kui viljad on küpsenud.

Kasutatud kirjandus

  • Rein Sander. "101 EESTI PUUD JA PÕÕSAST", kirjastus: VARRAK, 2011.
  • Urmas Roht. "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.
  • E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.
  • Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp. "VEIDRAD TAIMED", kirjastus: CUM LAUDE, 2014.
  • Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.