1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Kriminaalkohtupidamises toimunud muudatused: dessantiin par, jätsin läbipaistmatu lingi sisse
21. rida: 21. rida:
* teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui [[Teenistusastmete tabel|5. klassis]],
* teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui [[Teenistusastmete tabel|5. klassis]],
* valitsus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse,
* valitsus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse,
* maavalduse olemasolu mitte vähem kui 100 [[dessantiin]]<nowiki/>i,
* maavalduse olemasolu mitte vähem kui 100 [[Dessatiin|dessantiin]]<nowiki/>i,
* kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500–2000 rubla,
* kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500–2000 rubla,
* aastane sissetulek 200–500 rubla (alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).
* aastane sissetulek 200–500 rubla (alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).

Redaktsioon: 25. aprill 2016, kell 22:17

1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis oli keiser Nikolai I valitsemisajal õigusteadlase Mihhail Speranski juhtimisel välja töötatud ning keisri kinnitatud Venemaa õigusmõistmiskorralduse kaasajastamine, mis kindlustas Venemaa Keisririigi elanike õiguskaitse kuni 5. detsembrini 1917 (22. novembrini vkj), mil Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu need põhimõtted käskkirjaga nr 1 likvideeris. Uue korra kohaselt mõistsid kohut Rahvakohtud ja Revolutsiooniline tribunal, tribunali koosseisu määrasid kubermangude ja linnade nõukogud.

Kohtukorraldus enne reformi

Kuni reformini oli keisririigi elanike õiguskaitses ja õigusemõistmises kaks instantsi: seni pärisorjuses olnud talupoegade ja nende pereliikmete üle mõistis kohut nende omanik mõisnik, välja arvatud eriti raskete kuritegude korral – siis arutas nende tegevust ja mõistis kohut maakonnakohus või kohtupalat.

Linnaelanike jaoks oli esimene aste õiguse- ja kohtumõistmiseks квартальный надзиратель ning järgmiseks astmeks становой пристав, kes teostasid ka haldus- ning kriminaalkohtupidamist oma pädevuse piires.

Kohtureformi põhimõtted

Peale Venemaal pärisorjuse likvideerimist 1863. aastal oli järgmiseks muudatuseks 1864. aasta kohtureform, millega kehtestati uued kohtupidamist korraldavad seadustikud: uus kohtupidamise seadustik, uus kohtukorralduse seadustik, uus tsiviilkohtukorralduse seadustik, uus karistusseadustik, mida kasutasid rahukohtunikud.

Reformi ettevalmistajad tegid ettepaneku viia sisse vandekohtuniku institutsioon lisaks olemasolevate kohtunikule, kaitsja osalemine esmastes uurimistoimingutes, kohtukontrolli sisseviimine isikute kinnipidamisel.

Kriminaalkohtupidamises toimunud muudatused

Seniste seisustekohtute asemel moodustati kaheastmeline kohtusüsteem, mille kõrgemaks astmeks oli Senat ja madalama astme kohtuteks üldkohtud – maakonnakohus, Kohtupalat ja rahukohus.

Kohtupidamises üldkohtutes kaasati Lääne-Euroopa õigussüsteemi eeskujul vandekohtunikd, kellele seati aga hariduse ja materiaalse seisundi tsensused.

Vandekohtunikuks sobivate isikute kohta koostati nimekirjad, kuhu kuulujad pidid vastama järgmistele nõuetele:

  • teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui 5. klassis,
  • valitsus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse,
  • maavalduse olemasolu mitte vähem kui 100 dessantiini,
  • kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500–2000 rubla,
  • aastane sissetulek 200–500 rubla (alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).

Talupojad võisid kuuluda vandekohtunike hulka vaid juhul, kui nad olid valla või küla omavalitsuses vallavanema või külavanema ametikohal, vallakohtu kohtunikud või muudel sellega võrdsetel ametikohtadel. Vandekohtuniku kandidaat pidi olema vanuses 25–70 aastat, Venemaa Keisririigi kodanik ja elanud ühes kohas vähemalt 2 aastat. Välistati kandidaatidest isikud, kes olid kohtu ja uurimise all, pimedad, kurdid, vaimuhaiged, võlgnikud, äärmisse vaesusesse langenud või koduabilised. Nimekirjadesse ei lisatud vaimulikke, munki ja sõjaväelasi, kindrali auastmes olijaid, kohtu ja prokuratuuri töötajaid, politseiametnikke, õpetajaid.

Iga kohtuistungi ajaks valiti nimekirjast välja 30 vandekohtuniku kandidaati, kellest nii kaitse kui ka süüdistuse esindaja võis taandada kumbki 6 kandidaati ilma selgitusteta, peale mida allesjäänud 18 kandidaadi seast valiti liisu teel 12 vandekohtunikku ja 2 varuvandekohtunikku.

Negatiivseks küljeks vandekohtunike tegutsemises oli tegevuse ja elamiskulude mittetasumine kohtupidamise ajal maakonnalinnas, vandekohtunikud pidid kogu protsessi ajaks kõrvale jääma oma igapäevategevusest ning elatusallikaist, mis maalt pärit talupoegadele oli tõsiseks talumajapidamist häirivaks faktoriks.

Vandekohtunikud osalesid kohtuasjade läbivaatusel, mille eest karistusseadustik nägi ette karistused, nagu näiteks isikult seisuslike õiguste äravõtmine (seisuslike, varaliste või perekondlike jne).

Vaata ka