Totalitarism: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida: 5. rida:
== Etümoloogia ==
== Etümoloogia ==


Totalitarismi mõiste kui „totaalne“ poliitiline riigivõim sõnastati 1923. aastal [[Giovanni Amendola]] poolt, kes läbi selle kirjeldas Itaalia [[fašismi]], mille valitsemise süsteem erines vundamentaalselt seni tuntud [[diktatuur]]idest.<ref name="regime">{{Harvnb|Pipes|1995|pp=240–281}}</ref> Termin sai hiljem positiivsema kuvandi [[Giovanni Gentile]]’i kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašišmi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit „totalitario“, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma „kogu rahva esindatust ja üleüldist juhendamist riigi eesmärkide saavutamisel“. <ref>Payne, Stanley G., ''Fascism: Comparison and Definition (UW Press, 1980), p. 73</ref> Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamuse kodanike üle. <ref>Gentile, Giovanni and Benito Mussolini in "La dottrina del fascismo" (1932)</ref> [[Benito Mussolin]]'i sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: “Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu. <ref name="regime"/>
Totalitarismi mõiste kui „totaalne“ poliitiline riigivõim sõnastati 1923. aastal [[Giovanni Amendola]] poolt, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia [[fašismi]], mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt senituntud [[diktatuur]]idest.<ref name="regime">{{Harvnb|Pipes|1995|pp=240–281}}</ref> Termin sai hiljem positiivsema kuvandi [[Giovanni Gentile]] kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašišmi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit ''totalitario'', et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhendamist riigi eesmärkide saavutamisel".<ref>Payne, Stanley G., ''Fascism: Comparison and Definition'' (UW Press, 1980), p. 73</ref> Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.<ref>Gentile, Giovanni ja Benito Mussolini in: ''La dottrina del fascismo'' (1932)</ref> [[Benito Mussolin]]i sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." <ref name="regime"/>


== Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel ==
== Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel ==


Peamiselt erineb autoritarism totalitarismist sotsiaalsete ja majanduslike instituitsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis toodud välja veel mõned erinevused: <ref name="Sondrol">{{Cite journal | last1 = Sondrol | first1 = P. C. | title = Totalitarian and Authoritarian Dictators: A Comparison of Fidel Castro and Alfredo Stroessner | journal = Journal of Latin American Studies | volume = 23 | issue = 3 | pages = 599 | year = 2009 | doi = 10.1017/S0022216X00015868}}</ref>
Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:<ref name="Sondrol">{{Cite journal | last1 = Sondrol | first1 = P. C. | title = Totalitarian and Authoritarian Dictators: A Comparison of Fidel Castro and Alfredo Stroessner | journal = Journal of Latin American Studies | volume = 23 | issue = 3 | pages = 599 | year = 2009 | doi = 10.1017/S0022216X00015868}}</ref>


{| class="wikitable"
{| class="wikitable"
46. rida: 46. rida:
|}
|}


[[Autoritaarseks režiim]]iks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis võimumonopol on ühe isiku ehk [[diktaator]]i, komisjoni, [[hunta]] või väikse grupi inimeste ehk poliitilise [[eliidi]] käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrollida niisama hästi kui kõiki elu aspekte- majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ning [[moraal]]i. „Ametlik välja kuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid.<ref name="regime"/>
[[Autoritaarne režiim|Autoritaarseks režiimiks]] võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk [[diktaator]]i, komisjoni, [[hunta]] või väikse grupi inimeste ehk poliitilise [[eliidi]] käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrollida niisama hästi kui kõiki elu aspekte majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ning [[moraal]]i. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."<ref name="regime"/>


Võrreldes totalitarismiga, „autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristumise riigi ja ühiskonna vahel“. Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim ning nii kaua kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalik vabaduse aspektid. Totalitarism teiselt poolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle. <ref name="Cinpoes">Radu Cinpoes, ''Nationalism and Identity in Romania: A History of Extreme Politics from the Birth of the State to EU Accession'', p. 70.</ref>
Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim, ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiseltpoolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.<ref name="Cinpoes">Radu Cinpoes, ''Nationalism and Identity in Romania: A History of Extreme Politics from the Birth of the State to EU Accession'', p. 70.</ref>


Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud [[utoopia]] abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta. <ref name="Cinpoes"/> [[Carl Joachim Friedrich]] kirjutab, et „kõikehaarav [[ideoloogia]], kontroll [[industriaalühiskonna]] üle ning partei, mis on kindlustatud kasutades salapolitsei abi“ on kolm komponenti totalitarismis, mis eristab seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest. <ref name="Cinpoes"/>
Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud [[utoopia]] abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.<ref name="Cinpoes"/> [[Carl Joachim Friedrich]] kirjutab, et "kõikehaarav [[ideoloogia]], kontroll [[industriaalühiskonna]] üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.<ref name="Cinpoes"/>


Seega, võrreldes totalitaristlike režiimidega, autoritarismis jäetakse laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud [[pluralism]]i ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet [[populatsioon]]i, et saavutada rahvuslikud eesmärgid ning võimu teostatakse teades selle piire. Nõukogude kirjaniku [[Fazl Iskander]]’i sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et „sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on ülemõistuse vägivaldne“. <ref name="reflections">[[Robert Conquest]] ''Reflections on a Ravaged Century'' (2000) ISBN 0-393-04818-7, page 189</ref>
Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud [[pluralism]]i ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet [[populatsioon]]i, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku [[Fazil Iskander]]i sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".<ref name="reflections">[[Robert Conquest]] ''Reflections on a Ravaged Century'' (2000) ISBN 0-393-04818-7, page 189</ref>


== Külma sõja-aegne uurimus ==
== Külma sõja-aegne uurimus ==


Politoloogid [[Carl Friedrich]] ja [[Zbigniew Brzezinsk]]i olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides [[sotsioloogia]] loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašište. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on järgnevad kuus, vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:
Politoloogid [[Carl Friedrich]] ja [[Zbigniew Brzezinsk]]i olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides [[sotsioloogia]] loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašište. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus, vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:


1. Läbimõeldud suunav ideoloogia
#Läbimõeldud suunav ideoloogia
2. [[Üheparteisüsteem]], mida tüüpiliselt juhib diktaator
#[[Üheparteisüsteem]], mida tüüpiliselt juhib diktaator
3. Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
#Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
4. Relvade [[monopol]]
#Relvade [[monopol]]
5. Kommuniktasioonivahendite monopol
#Kommuniktasioonivahendite monopol
6. [[Plaanimajandus]]
#[[Plaanimajandus]]


== Kriitika ja hilisemad uurimused ==
== Kriitika ja hilisemad uurimused ==

Redaktsioon: 20. aprill 2016, kell 17:52

Totalitarism on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu igat aspekti kus iganes võimalik.[1] Totalitaarsed režiimid püsivad võimul laiahaardelise propaganda abil, mida levitab riigi poolt kontrollitav massimeedia. Võimul on ainult üks partei, teised on keelatud. Võimuloleva ainupartei tegevust iseloomustavad poliitilised repressioonid, isikukultus, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või selle piiramine, masside üle järelevalve ja laiaulatuslik terrori kasutamine.

Etümoloogia

Totalitarismi mõiste kui „totaalne“ poliitiline riigivõim sõnastati 1923. aastal Giovanni Amendola poolt, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia fašismi, mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt senituntud diktatuuridest.[2] Termin sai hiljem positiivsema kuvandi Giovanni Gentile kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašišmi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit totalitario, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhendamist riigi eesmärkide saavutamisel".[3] Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.[4] Benito Mussolini sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." [2]

Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel

Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:[5]

Totalitarism Autoritarism
Karisma Kõrge Madal
Juhi kontseptsioon Juht kui funktsioon Juht kui indiviid
Võimu lõpp Avalik Privaatne
Korruptsioon Väga madal Kõrge
Ametlik ideoloogia Jah Ei
Pluralism Ei Jah
Legitiimsus Jah Ei

Autoritaarseks režiimiks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk diktaatori, komisjoni, hunta või väikse grupi inimeste ehk poliitilise eliidi käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrollida niisama hästi kui kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ning moraali. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."[2]

Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim, ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiseltpoolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.[6]

Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud utoopia abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.[6] Carl Joachim Friedrich kirjutab, et "kõikehaarav ideoloogia, kontroll industriaalühiskonna üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.[6]

Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud pluralismi ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet populatsiooni, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku Fazil Iskanderi sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".[7]

Külma sõja-aegne uurimus

Politoloogid Carl Friedrich ja Zbigniew Brzezinski olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides sotsioloogia loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašište. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus, vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:

  1. Läbimõeldud suunav ideoloogia
  2. Üheparteisüsteem, mida tüüpiliselt juhib diktaator
  3. Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
  4. Relvade monopol
  5. Kommuniktasioonivahendite monopol
  6. Plaanimajandus

Kriitika ja hilisemad uurimused

Kirjandus

  1. Conquest, Robert (1999). Reflections on a Ravaged Century. Lk 74. ISBN 0-393-04818-7.
  2. 2,0 2,1 2,2 Pipes 1995, lk 240–281
  3. Payne, Stanley G., Fascism: Comparison and Definition (UW Press, 1980), p. 73
  4. Gentile, Giovanni ja Benito Mussolini in: La dottrina del fascismo (1932)
  5. Sondrol, P. C. (2009). "Totalitarian and Authoritarian Dictators: A Comparison of Fidel Castro and Alfredo Stroessner". Journal of Latin American Studies. 23 (3): 599. DOI:10.1017/S0022216X00015868.
  6. 6,0 6,1 6,2 Radu Cinpoes, Nationalism and Identity in Romania: A History of Extreme Politics from the Birth of the State to EU Accession, p. 70.
  7. Robert Conquest Reflections on a Ravaged Century (2000) ISBN 0-393-04818-7, page 189