Harilik kukerpuu

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukerpuu (perekond)

---

Harilik kukerpuu
Sort Atropurpurea
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond	Kukerpuulised Berberidaceae
Perekond	Kukerpuu Berberis
Liik	Harilik kukerpuu
Binaarne nimetus
Berberis vulgaris L.

Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsaliik.

Rahvapärased nimetused

Barbariis, kukerkuusk, paburitski, paaberits.

Kirjeldus

Taim on 2–3 meetrit, harvemini 5 meetrit kõrge hargnev põõsas. Noored võrsed kollakad või kollakaspunased, aga vanemad võrsed hallikad. Lühivõrseid palju, lehed kinnituvad neile kimpudena. Lehed äraspidimunajad, tipul teritunud, 1,5–3 cm laiad, peensaagja servaga, peenikeste nõeljate hammastega. Lühivõrsete alusel lihtne või kolmehambuline astel. Astel on muundunud lehed, vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga hargnemata, 1-2 cm pikad. Õitseb mais, juunis. Kollane õisik kobarjas, koosneb 15–25 õiest, 4-6 cm pikkustes ning sisaldav mett. Viljaks piklik (0,8-1-2 cm pikkune), ruljas, punane, söödav mari kahe, harvem kolme seemnega. Viljad valmivad septembris, oktoobris. 1000 seemne mass 11-13 g.

• 
  Puhkevad õied
• 
  Marjad
• 
  Lehed

Levila ja kasvukoht

Areaali põhjapiir Euroopas läheb üle Norra, Rootsi ja Soome. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas (päikeseküllastel kasvukohtadel metsaservades, üksikute põõsastena jäätmaadel põllupeenardel, eelistades lubljarikkaid muldi) Põhja- ja Lääne-Eestis ning kasvukohana eelistab metsaservi, võsastikke, lodusid.

Kasutamine

Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla äädika asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit.

Tavaliselt kasvatatakse kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid ilutaimena. Taime viljad on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Marjasaagi saamiseks sobiksid kõige paremini:

• Vahajas kukerpuu Berberis cerasina
• Ümaraviljaline kukerpuu Berberis heteropoda

Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on vast "Barbarissi"-nimelised kompvekid. Kesk-Aasias ja Iraanis tuntakse kuivatatud kukerpuumarju zereški ehk sereški nime all, need on levinud lisandiks kohalikus köögis.

Harilikku kukerpuud kasutatakse ka ravimtaimena.

Kasutamine ravimtaimena

Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad mitmesuguseid alkaloide, neist kõige rohkem berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1.3%. Berberiin võib peatada verejooksu, alandada vererõhku ning hävitada baktereid. Taime lehed sisaldavad C ja E vitamiini, karatinoide, orgaanilisi happeid (õunhape, sidrunhape) ja mineraalsooli. Droogina kasutatakse lehti (Folium Berberidis) ja juurt (Radix Berberidis). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke, või sügisel, kui viljad on küpsenud.