Suitsetamine: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
127. rida: 127. rida:
Piipude leiud ühest roomlaste elamust Šveitsis tõendavad, et suitsetamine oli tuntud juba Rooma keisririigi ajal. Enne tubaka saabumist Euroopasse tarvitati aromaatseid taimi. Tuntumad nendest olid maamandel (''Cyperus esculentus''), pune (''Origanum''), paiseleht (''Tussilago'') ja lavendel (''Lavendula''). Plinius Vanem kirjutab oma „Loodusloos“, et suits tõmmati sisse torukese kaudu ja neelati lonksukese rosinaveiniga alla.
Piipude leiud ühest roomlaste elamust Šveitsis tõendavad, et suitsetamine oli tuntud juba Rooma keisririigi ajal. Enne tubaka saabumist Euroopasse tarvitati aromaatseid taimi. Tuntumad nendest olid maamandel (''Cyperus esculentus''), pune (''Origanum''), paiseleht (''Tussilago'') ja lavendel (''Lavendula''). Plinius Vanem kirjutab oma „Loodusloos“, et suits tõmmati sisse torukese kaudu ja neelati lonksukese rosinaveiniga alla.


Kui kõneldakse suitsetamisest, siis mõistetakse selle all reeglina siiski erilise taime, tubaka (Nicotiana) suitsetamist. Andmed selle saabumise kohta Euroopa kultuuri on mõneti vastuolulised. Rootsi teadlane G. Lindblom avaldas 1947. aastal arvamust, et tubakas on viidud Ameerikasse Vanast Maailmast, mitte aga vastupidi. Rootsi etnograaf E. Nordenskiöld on aga arvamusel, et nuusktubaka, sigaretid, sigarid ja piibud olid indiaanlased juba ammu kasutusele võtnud. Veidi üksikasjalikumalt räägib indiaanlaste suitsetamistavadest saksa etnograaf J. Lips oma raamatus „Asjade algusest“. Ta märgib, et suitsetamisel oli indiaanlaste juures algselt vaid tseremoniaalne tähendus. Laiemalt on seal hulgas tuntud rahupiibu (''calumet'') suitsetamine ja suitsetamine religioossete kombetäitmiste ajal.
Kui kõneldakse suitsetamisest, siis mõistetakse selle all reeglina siiski erilise taime, tubaka (Nicotiana) suitsetamist. Andmed selle saabumise kohta Euroopa kultuuri on mõneti vastuolulised. Rootsi teadlane G. Lindblom avaldas 1947. aastal arvamust, et tubakas on viidud Ameerikasse Vanast Maailmast, mitte aga vastupidi. Rootsi etnograaf E. Nordenskiöld on aga arvamusel, et nuusktubaka, sigaretid, sigarid ja piibud olid indiaanlased juba ammu kasutusele võtnud. Veidi üksikasjalikumalt räägib indiaanlaste suitsetamistavadest saksa etnograaf [[Julius Lips]] oma raamatus „Asjade algusest“. Ta märgib, et suitsetamisel oli indiaanlaste juures algselt vaid tseremoniaalne tähendus. Laiemalt on seal hulgas tuntud rahupiibu (''calumet'') suitsetamine ja suitsetamine religioossete kombetäitmiste ajal.


Eurooplaste esimesest kokkupuutest suitsetamisega on ülestähendusi leitud Chr. Kolumbuse laevapäeviku 1492. aasta 6. novembri sissekandes. Kolumbuse nimetatud San Salvadori saarel kinkisid pärismaalased Kolumbusele sõpruse märgiks mõned kuivatatud tubakalehed, kuid admiral ei osanud nendega midagi peale hakata. Kui oli randutud Kuubal, nägid Bartholome de las Casase päeviku andmeil Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres esimeste eurooplastena tegelikku tubakasuitsetamist. Torukesi, mille kaudu tõmmati sisse suitsu, hakati nimetama hispaaniakeelse sõnaga "tabacos".
Eurooplaste esimesest kokkupuutest suitsetamisega on ülestähendusi leitud Chr. Kolumbuse laevapäeviku 1492. aasta 6. novembri sissekandes. Kolumbuse nimetatud San Salvadori saarel kinkisid pärismaalased Kolumbusele sõpruse märgiks mõned kuivatatud tubakalehed, kuid admiral ei osanud nendega midagi peale hakata. Kui oli randutud Kuubal, nägid Bartholome de las Casase päeviku andmeil Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres esimeste eurooplastena tegelikku tubakasuitsetamist. Torukesi, mille kaudu tõmmati sisse suitsu, hakati nimetama hispaaniakeelse sõnaga "tabacos".

Redaktsioon: 23. märts 2016, kell 15:26

Suitsetamine (ka tubakasuitsetamine) on mingi aine, suitsetatavate tubakatoodete või kanepi põletamisel tekkiva suitsu eesmärgipärane tarvitamine (sissehingamine ja väljapuhumine) nautimise eesmärgil.

Paljudes maades on tubakasuitsetamine legaalne ja üsna levinud mõnuainete pruukimise viis. Varem on tubaka suitsetamine olnud levinuim narkomaania liik.

Meditsiinivaldkondades kasutusel olevas rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis on suitsetamine liigitatud krooniliseks sõltuvushaiguseks[1] (X; RHK-F17).

Suitsetamine ja tubakatooted

Tubakat saab suitsetada suitsetatavate tubakatoodetega nagu näiteks sigarettidega, sigarillodega või sigaritega, piibuga või vesipiibuga.

«Tubakaseaduse» § 7. alusel on suitsetamine sigareti, sigari, sigarillo või suitsetamistubaka eesmärgipärane tarvitamine sõltumata asjaolust, kas ja millist vahendit selleks kasutatakse.[2]

Kanepit suitsetatakse tavaliselt kanepipiibuga või joindi näol.

Tubakasuitsu koostis ja toime

Tubakasuits tekib suitsetamisel tubaka hõõgpõlemise protsessis, milles eraldub üle 4000 keemilise ühendi ja aine, millest rohkem kui 40 on vähktõve teket esilekutsuv või soodustav. Peale sõltuvust tekitava nikotiini satub koos tubakasuitsuga organismi vingugaasi, arseeni, ammoniaaki, benseeni, formaldehüüdi, vinüülkloriidi, vesiniktsüaniidi, radioaktiivset polooniumi, niklit, kroomi, elavhõbedat, atsetooni, pestitsiide, aromaatseid süsivesikuid, glütserooli, aldehüüde, fenooli, glükooli, sinihapet, kaadmiumi ja muid keemilisi ühendeid. Suitsetamisel eraldub kõiki nimetatud ühendeid ka ümbritsevasse keskkonda.[3]

Nikotiin
 Pikemalt artiklis Nikotiin

Looduses leidub nikotiini teadaolevalt rohkesti üksnes tubakataimes. Nikotiini ülesanded taimes pole käesoleval ajal päris selged, arvatakse et ta toimib signaalmolekulina, teatava antagonistina, loomade poolt ärasöömise kaitseks.

Arvatakse, et suu kaudu suitsumahvidena sisse tõmmatud nikotiin mõjutab inimese kõiki elundeid. Imendudes tubakasuitsuga kopsude kaudu verre, jõuab nikotiin ajju seitsme sekundiga pärast esimest suitsumahvi.

Nikotiin alandab nahatemperatuuri, aeglustab vereringet jäsemetes ja hajutab suitsetaja tähelepanuvõimet. Nikotiin võib suurtes annustes ja kroonilisel tarvitamisel vastuvõtlikel inimestel sõltuvushäiret tekitada, mis kujuneb märkamatult ning on suureks takistuseks hiljem suitsetamisest loobumisel.[4]

Vingugaas

Vingugaas ehk süsinikmonooksiid (CO) on süsivesinike mittetäieliku põlemise käigus tekkiv mürgine gaas. Ühe sigaretiga satub inimorganismi 2–20 mg vingugaasi. Vingugaasi mürgisus seisneb tema seondumises vere punalibledega. Selle tulemuseks on organismi üldine hapnikunälg. Nii on vingugaasimürgituse esmasteks tunnusteks peavalu, väsimus ja nõrkus. Üsna kiiresti jäävad hapnikupuudusse ajurakud ja inimene kaotab teadvuse.[5]

Vähki tekitavad ained

Vähki tekitavaid ehk kantserogeenseid aineid on tubakasuitsus küllaltki palju. Nende hulgas on mitmed lämmastikuühendid, metallid (nikkel, kaadmium), poolmetall arseen, radioaktiivsed ühendid (poloonium), benseen jt. Nende koosmõjul suureneb regulaarse suitsetaja vähkkasvajatesse haigestumise risk kümneid kordi. Palju kantserogeenseid ühendeid on ka tubaka põlemisel tekkivas tõrvas.[6]

Kuna suurem osa tubakasuitsust satub kopsudesse, siis suureneb eriti palju risk haigestuda kopsuvähki. Kuid samuti suureneb risk haigestuda huulevähki, keelevähki, suuõõnevähki, neeluvähki, kõrivähki ja isegi maovähki, sest osa tubakasuitsust jõuab süljes lahustunult ka makku.[7]

Valgeveresust tekitavad ained

Valgeveresus ehk leukeemia on rahvasuus tuntud verevähina. See on raske haigus, mille korral on häiritud vereloomeelundite töö. Sageli kaasnevad leukeemiaga nõrkus, higistamine, kõhnumine, luu- ja liigesevalu, haiguse süvenedes tõuseb kehatemperatuur, neelamine võib muutuda valulikuks, tekib nina- ja igemeverejookse ning nahaaluseid verevalumeid.[8]

Tõrv

Tõrv on paljude keemiliste ühendite segu. See mõjub laastavalt hingamisteede limaskestadele, mille tulemusel väheneb hingamisteede vastupanuvõime haigustele. Mittesuitsetaja kopsudesse ei jõua lima ja ripskarvade kaitsemehhanismi tõttu peaaegu mitte ükski bakter. Suitsetaja haigestub normaalse limaskesta puudumise tõttu mitmesugustesse kopsuhaigustesse (bronhiit, kopsupuhitus, kopsutuberkuloos, kopsupõletik) hoopis kergemini ja suitsetaja kopsud muutuvad seest mustaks. Olenevalt sigareti margist on ühe sigaretiga saadav tõrva kogus 3–20 mg. Aasta jooksul koguneb keskmise suitsetaja kopsudesse ligi kohvitassitäis pigi.[9]

Radioaktiivsed ained

Tubakasuitsust kõige sagedamini leitav radioaktiivne aine on poloonium. Radioaktiivsete ainete pideva aatomituumade lagunemise käigus vabaneb kiirgusena suur energiahulk. Seda kiirgust nimetatakse radioaktiivseks kiirguseks. Radioaktiivse kiirguse võib jaotada alfakiirguseks, beetakiirguseks ja gammakiirguseks. Neist alfakiirgus ei suuda inimese nahast läbi tungida, kuid beetakiirgus mingil määral küll. Gammakiirgus on meile kõige ohtlikum, sest talle läbipääsmatuid kehi praktiliselt pole (gammakiirguse leviku tõkestamiseks kasutatakse kahe meetri paksusi betoonseinu). Gammakiirgus tungib ka läbi inimese ja „augustab“ meie rakkude seinu. Ilmselt mõjutab ta ka rakkudes olevat pärilikku materjali (DNA-molekule).[10]

Pärilikke muutusi põhjustavad ained

Tubakasuitsus leidub rohkesti aineid, mis kutsuvad esile rakkude päriliku materjali muutusi ehk geneetilisi muutusi ehk mutatsioone. Neist eriti tugeva mutageense (mutatsioone esilekutsuva) toimega on lämmastikuühend aminokarboliin.

Geneetilised muutused päranduvad pooldumisel edasi tütarrakkudele. Kui mutatsioonid toimuvad sugurakkudega, siis päranduvad muutused ka meie järglastele. Peaaegu kõik mutatsioonid on meile ebasoodsad, seega võib enamasti vaadelda muteerumist kui väärastumist. Nii on suitsetavatel naistel risk sünnitada väärarengutega lapsi suurem kui mittesuitsetavatel. Samas võib suitsetamise tagajärjel kahjustuda ka mehe seemnerakkudes olev pärilik info, mistõttu ka munarakku viljastav seemnerakk võib olla süüdlane väärarengu tekkes. [11]

Loote väärarenguid põhjustavad ained

Üks sagedasemaid suitsetamise tagajärgi rasedatel on enneaegne sünnitus. See võib olla tingitud puudulikust loote varustamisest hapnikuga. Enneaegselt sündinud lapsed on nõrgemad ja neil esineb sagedamini nii füüsilisi kui ka vaimseid arengupeetusi (enneaegseid sünnitusi on maailmas 6–10%) Süsinikmonooksiid põhjustab hapnikuvaegust nii emal kui ka lootel. Ka siis, kui pole tegu enneaegse sünnitusega, on suitsetajate lapsed sageli alakaalulised, nõrga tervisega ja võtavad kergemini külge mitmesuguseid nakkus- ja viirushaigusi, külmetuvad kergemini. Eriti nõrgad on suitsetavate vanemate lapsed esimesel eluaastal. Neil esinevad võõrutusnähud, sest ilmale tulles peab lapse organism loobuma nikotiinist, millest on tal tekkinud sõltuvus. Nii on laps palju rahutum, nutab palju, ei maga korralikult. Suitsetajate lastel on ka suur oht haigestuda ülemiste hingamisteede põletikku, keskkõrvapõletikku, astmasse ja mandlipõletikku.[12] Halvemal juhul võivad tekkida tõsisemad väärarengud juba lootel. Kahel esimesel elunädalal tekkinud arenguhäired on drastilisemad: kahepäisus, siiami kaksikud jms. Kuni kaheksanda elunädalani tekivad peamiselt elundite väärarendid: elundite arvu, asukoha, suuruse anomaaliad, alaareng, avauste puudumine jms. Loote hilisemas arengujärgus tekivad peamiselt kasvu- ja talitlushäired. Samas arenevad näiteks silmad peaaegu kogu embrüonaalse arengu jooksul ja nägemine on seega pidevalt väga ohustatud. Esimestel elunädalatel on embrüo eriti tundlik väliste mõjutuste suhtes ning siis võib ta tubakamürgituse tõttu väga kergesti hukkuda.[13]


Tubakaepideemia

Suitsetamine riigiti (mehed)
Suitsetamine riigiti (naised)

2000. aastal olid 1,22 miljardit inimest suitsetajad. 2010. aastaks oli see tõusnud 1,45 miljardini ja oletatakse, et aastaks 2025 suitsetab 1,5–1,9 miljardit inimest. Tubaka suitsetamine on viis korda rohkem levinud meeste kui naiste seas.[viide?]

Eesti Haigekassa poolt 2005. aastal läbi viidud uuringu andmetel suitsetatakse (nii aktiivselt kui ka passiivselt) rohkem kui pooltes kodudes.[14]

Tõenduspõhine riskiprofiil tervisega seotult

Tubakasuitsetamise toime ja kaasuvad tervisekahjustused erinevad nii indiviidi, suitsetamise liikide (praegune, endine, passiivne (mittesuitsetaja) suitsetaja jt), vanuse kui ka perekondlike tegurite lõikes.

Ka lühiajaline kokkupuude tubakasuitsuga (kaasa arvatud nn pühapäevasuitsetajad) kujutab endast ohtu nii suitsetajale kui tema lähedal viibivatele inimestele.

Tubakatoodetes leiduvat nikotiini peetakse närvimürgiks. Tubakasuitsetamine on sõltuvushaigus, mis kahjustab närvisüsteemi. Paljudel tubakat sisaldavate toodete suitsetajatel võib esineda tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäireid (äge intoksikatsioon, kuritarvitamine, sõltuvus, võõrutusseisund, amnestiline sündroom jpt) ja kujuneb välja tubakasõltuvus.

Krooniline tubakasuitsetamine kahjustab südame-veresoonkonda[15], hingamis-[16], seede-, kuse-suguelundkonda[17] ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur.

Regulaarne (10 suitsu päevas) suitsetamine võib suurendada riski haigestuda tuberkuloosi.[18]

Suitsetamine avaldab Crohni-haigete organismile äärmiselt laastavat toimet.[19]

Suitsetamine võib geneetilise eelsoodumusega inimestel suurendada riski haigestuda polüskleroosi.[20]

Kroonilist tubakasuitsetamist seostatakse paljude vähisurmadega. Krooniline suitsetamine põhjustab suu-, kurgu-, söögitoru-, kopsu-, mao-, kõhunäärme-, neeru-, kusepõie-, rinna-[21], emakakaelavähki ja ägedat müeloidleukeemiat.[22]

Suitsetamine peetakse riskiteguriks amüotroofsesse lateraalskleroosi haigestumisel.[23]

Tubakasuitsetamine ja tubakasuits (nikotiiniga) modulleerivad lümfoid(-immuun)süsteemi – nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunsust, tubakasuitsu komponendid omavad inimorganismides immunosupressiivset toimet.

Krooniline tubakasuitsetamine põhjustab muutusi limaskestaimmuunsuses, näiteks BALT-i hüperplaasia.

Veel sündimata laste, vastsündinute ja väikelaste arenevale immuunsüsteemile tekitab tubakasuitsu sissehingamine tõenäoliselt mitmeid häireid immuunvastuses (astma, allergia, bronhiit)[24] ja immunodefitsiidiga seotud haiguslikke seisundeid.

Maailma Terviseorganisatsiooni järgi suri aastal 2004 5,4 miljonit inimest suitsetamisest tingitud haigustesse. 20. sajandil võis nendesse surra 100 miljonit inimest.[25]

Seadusega kehtestatud terviseohuhoiatused

Eestis

Suitsetatava tubakatoote pakendile kantavad terviseohu üld- ja lisahoiatused on kirjas "Tubakaseaduses".

§ 13. Suitsetatava tubakatoote terviseohu hoiatused
(1) Suitsetatava tubakatoote terviseohu hoiatused jagunevad terviseohu üldhoiatusteks ja terviseohu lisahoiatusteks.
(2) Terviseohu üldhoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) «Suitsetamine võib tappa.»;
2) «Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist.»
(3) Terviseohu lisahoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) «Suitsetamine lühendab eluiga.»;
2) «Suitsetamine ahendab artereid ning põhjustab südameinfarkti ja ajurabandust.»;
3) «Suitsetamine põhjustab kopsuvähki.»;
4) «Raseduse ajal suitsetamine kahjustab sinu last.»;
5) «Kaitse lapsi: ära sunni neid hingama tubakasuitsu.»;
6) «Suitsetamisest loobumiseks saad abi arstilt või apteekrilt.»;
7) «Suitsetamine tekitab kergesti sõltuvust. Ära alusta!»;
8) «Suitsetamisest loobumine vähendab ohtu haigestuda südame- ja kopsuhaigustesse.»;
9) «Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma.»;
10) «Otsi abi suitsetamisest loobumiseks: küsi nõu oma perearstilt või apteekrilt.»;
11) «Suitsetamine põhjustab vereringehäireid ja impotentsust.»;
12) «Suitsetamisega kaasneb naha kiire vananemine.»;
13) «Suitsetamine kahjustab spermat ja vähendab viljakust.»;
14) «Tubakasuits sisaldab benseeni, nitrosoamiini, formaldehüüdi ja sinihapet.»

[2]

Tubakatoodete tarbimise keelud

Alla kaheksateist aasta vanusel isikul on keelatud omandada ja omada ning suitsetada tubakatooteid (sh suitsuvabu).

Ajalugu

Piipude leiud ühest roomlaste elamust Šveitsis tõendavad, et suitsetamine oli tuntud juba Rooma keisririigi ajal. Enne tubaka saabumist Euroopasse tarvitati aromaatseid taimi. Tuntumad nendest olid maamandel (Cyperus esculentus), pune (Origanum), paiseleht (Tussilago) ja lavendel (Lavendula). Plinius Vanem kirjutab oma „Loodusloos“, et suits tõmmati sisse torukese kaudu ja neelati lonksukese rosinaveiniga alla.

Kui kõneldakse suitsetamisest, siis mõistetakse selle all reeglina siiski erilise taime, tubaka (Nicotiana) suitsetamist. Andmed selle saabumise kohta Euroopa kultuuri on mõneti vastuolulised. Rootsi teadlane G. Lindblom avaldas 1947. aastal arvamust, et tubakas on viidud Ameerikasse Vanast Maailmast, mitte aga vastupidi. Rootsi etnograaf E. Nordenskiöld on aga arvamusel, et nuusktubaka, sigaretid, sigarid ja piibud olid indiaanlased juba ammu kasutusele võtnud. Veidi üksikasjalikumalt räägib indiaanlaste suitsetamistavadest saksa etnograaf Julius Lips oma raamatus „Asjade algusest“. Ta märgib, et suitsetamisel oli indiaanlaste juures algselt vaid tseremoniaalne tähendus. Laiemalt on seal hulgas tuntud rahupiibu (calumet) suitsetamine ja suitsetamine religioossete kombetäitmiste ajal.

Eurooplaste esimesest kokkupuutest suitsetamisega on ülestähendusi leitud Chr. Kolumbuse laevapäeviku 1492. aasta 6. novembri sissekandes. Kolumbuse nimetatud San Salvadori saarel kinkisid pärismaalased Kolumbusele sõpruse märgiks mõned kuivatatud tubakalehed, kuid admiral ei osanud nendega midagi peale hakata. Kui oli randutud Kuubal, nägid Bartholome de las Casase päeviku andmeil Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres esimeste eurooplastena tegelikku tubakasuitsetamist. Torukesi, mille kaudu tõmmati sisse suitsu, hakati nimetama hispaaniakeelse sõnaga "tabacos".

Ajalooliselt oli rahupiibu suitsetamine Ameerika põlisrahvaste rituaal.

19. sajandil oli populaarne ka oopiumit suitsetada.

Eestisse jõudis tubakatarvitamine suhteliselt hilja. Eesti kirjalikes allikates mainitakse tubakat 1620. aastatel. Rootsi aja lõpuks suitsetasid vähesed talupojad.[26]

Vaata ka

Viited

  1. Gerli Ramler, Suitsetamine on Eestis vähenemas. Paraku visalt., veebiversioon (vaadatud 07.08.2014)
  2. 2,0 2,1 "Tubakaseadus", Riigikogu seadus, vastu võetud 04.05.2005
  3. Tervise Arengu Instituut, “Suitsetamisest loobumise nõustamine Eestis” https://www.tartu.ee/data/Suitsetamisest%20loobumise%20n%C3%B5ustamine%20Eestis,%20TAI.pdf (20.02.2013).
  4. Terviseinfo, „Tubakasuits ja selle toime“, veebiversioon vaadatud 20.02.2013.
  5. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm „Vingugaas“ http://kodu.ut.ee/~pedaste/tubakas/vingugaas.html (20.02.2013).
  6. Irma Nool loengukonspekt “Rahva tervis” Tallinn 2006 lk 47-48.
  7. Irma Nool loengukonspekt “Rahva tervis” Tallinn 2006 lk 47-48.
  8. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm „Valgeverelisust tekitavad ained“
  9. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm, „Tõrv“ http://kodu.ut.ee/~pedaste/tubakas/torv.html (20.02.2013).
  10. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm, „Radioaktiivsed ained“ http://kodu.ut.ee/~pedaste/tubakas/radioaktiivsed_ained.html (20.02.2013).
  11. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm, „Pärilikke muutuseid põhjustavad ained“ http://kodu.ut.ee/~pedaste/tubakas/parilikud_muutused.html (20.02.2013).
  12. L. Stevic-Rust, Anita Maximin, “Suitsetamisest loobumise käsiraamat”, ERSEN, 2004.
  13. Pedaste, M. Terviseõpetuse õppeprogramm „Loote väärarenguid põhjustavad ained“ http://kodu.ut.ee/~pedaste/tubakas/loote_vaararenguid.html (20.02.2013).
  14. Tervise Arengu Instituut, Passiivne ehk kaudne suitsetamine, lk 10, veebiversioon (vaadatud 07.08.2014)
  15. Highlights: Overview of Findings Regarding Cardiovascular Disease, veebiversioon (vaadatud 06.08.2014) (inglise keeles)
  16. Highlights: Overview of Findings Regarding Respiratory Diseases, veebiversioon (vaadatud 06.08.2014) (inglise keeles)
  17. Highlights: Scientific Review of Findings Regarding Reproductive Health, veebiversioon (vaadatud 06.08.2014) (inglise keeles)
  18. Katrin Sak (27. märts 2014). "Suitsetamine kahekordistab tuberkuloosi kordumisriski". teadus.err.ee. Vaadatud 05.10.2014.
  19. Madretsma S, Wolters LM, van Dijk JP, Tak CJ, Feyerabend C, Wilson JH, Zijlstra FJ., In-vivo effect of nicotine on cytokine production by human non-adherent mononuclear cells. Lühikokkuvõte, Eur J Gastroenterol Hepatol., oktoober 1996 ;8(10):1017-20., veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
  20. Siiri Erala, Suitsetamine võib suurendada hulgiskleroosi haigestumise riski, 28. september 2011, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014)
  21. Paul D. Terry ja Thomas E. Rohan, Cigarette Smoking and the Risk of Breast Cancer in Women A Review of the Literature, Cancer Epidemiol Biomarkers, oktoober 2002 11; 953, veebiversioon (vaadatud 06.08.2014) (inglise keeles)
  22. Riiklik Vähiinstituut, Harms of Smoking and Health Benefits of Quitting, veebiversioon (vaadatud 06.08.2014) (inglise keeles)
  23. Jennifer Warner (2011). "Cigarette Smoking Linked to Lou Gehrig's Disease". WebMD Health News (inglise). Vaadatud 28.08.2014.
  24. Rodney R. Dietert, Janice Dietert, Strategies for Protecting Your Child's Immune System: Tools for Parents and Parents-To-Be, World Scientific, lk 144 –145, 2010, veebiversioon (vaadatud 07.08.2014) (inglise keeles)
  25. who.int vaadatud 24.01.11
  26. Aili Karindi "Elust mõisnike ajal: 1503-1919" Luunja, 1999, lk 13

Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 304.

Veebikirjandus

Riskiprofiil vähivormidega seotult