Mulgimaa

Mulgimaa lipp.

Mulgimaa on kultuuriajaloolineline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Mulgimaaks on peetud ka Viljandi kihelkonna lõunaosa ja Saarde kihelkonna idaosa.

Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija.

Talude päriseksostmine ja põllumajandus kulgesid Mulgimaal suhteliselt kiiresti. Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi teisel poolel, oluline oli linakasvatus.

Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi keskpaiku ning jõukuse taga oli eelkõige linakasvatus. Samuti võiks mulkide jõukuse allikana lisada ka varase ülemineku raharendile, mis ei olnud vähem tähtis kui linakasvatus. Jõukuse kasv ning materiaalse ressursi kogunemine avaldas kaasajastavat mõju ka Mulgimaa välisilmele – 19. sajandi II poolel ilmub suitsutarede kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, millest sai uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid. Koos uute hoonete kerkimisega hakkas muutuma ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi jne.

Vaatamata Mulgimaa tormilisele majanduslikule arengule 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, jäi mulk paradoksaalsel kombel ise väga konservatiivseks ja alalhoidlikuks ning kõige enam avaldub see materiaalse kultuuri valdkonnas, eelkõige aga rahvarõivaste juures.

Lisaks majanduslikele ja etnograafilistele eripäradele peab välja tooma ka kindlasti Mulgi kihelkondade olulise osa Eesti ärkamisaja sündmustes. Paistu kihelkonnaga on seotud nii palvekirjade liikumise kui ka Aleksandrikooli idee. Samuti peab esile tõstma Mulgimaa teiste piirkondade kultuurilist aktiivsust.

Omariikluse perioodil kujutas Mulgimaa endast arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurielu regiooni. Põllumajanduses iseloomustas mulgi kihelkondi eelkõige suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Samas tõi maa kontsentreerumine suurtaludesse kaasa ka omajagu sotsiaalseid probleeme. Rahva kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises.

Tänu majanduslikule jõukusele oli mulkidel võimalik oma lapsi koolitada ning hiljem osalesid paljud haritud mulgid Tartu rahu protsessil ja noore Eesti Vabariigi ülesehitamisel.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Mulgi keel (mulgi kiil) on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalne kõnekeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka. Keeleajalooliste käsitluste järgi on mulgi keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Mulgi murre. Sellesse rühma kuulub veel võru keel, seto keel ja tartu keel.

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda tõid Mulgimaale kaasa selle, et aastasadu kujunenud identiteet sai raskesti korvatavaid lööke. Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei saavutanud nad siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.

Lõuna- Viljandimaa on olnud mulkide kodupaigaks, keda on iseloomustanud mulgi keele oskus, mille õppimisele ning arendamisele on viimastel aastatel järjest suuremat tähelepanu hakatud pöörama. Mulke on iseloomustanud ka visa kinnihoidmine oma põlistest traditsioonidest ja elukommetest. Samas on ajaloolist mulgi elukorraldust iseloomustanud tugev pere, abielu, lapsed ja austus ja armastus ligimese vastu.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel kõneleb mulgi keelt ligi 10 000 inimest. Põhiliselt räägitakse seda kõnekeelena maapiirkondades, suuremates linnatüüpi asulates kõneldakse seda vähem. Kuna koolides õpitakse kirja- ja õppekeelena eesti keelt, siis lastega räägitakse kodus ikka põhiliselt kirjakeeles. Seetõttu on mulgi keel noorema põlvkonna igapäevasest kõnest tegelikult kadunud. Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, viiakse lasteaedades läbi keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid.

Mulgi lipp õnnistati 12.10.2013 Tarvastus. Mulgimaa lipu põhivärv on linaõie sinine, veel on lipul Mulgi kuuele viitavat musta, valguse värvi valget ja punane, mis kujutab Eestis ainulaadset viie sõlmega kaaruspaela. Viis sõlme tähendavad viit Mulgimaa kihelkonda.

Lõunaeesti (võru, setu, mulgi ja tartu) keel ja keelesaared (Leivu, Lutsi ja Kraasna).

Vaata ka

• mulgi keel

Viited

• Mulgimaa [1]
• Mulgi kiil [2]

Välislingid

• Toomas Hendrik Ilves, Võtaks Mulgimaa asjad õige enda kätte!, Sakala, 02.07.2005
• Mulgimaa [3]