Rooma riik: erinevus redaktsioonide vahel

	Rooma riik
Valitsusvorm	kuningriik (753–509 eKr); vabariik (510 eKr – 27 eKr); keisririik: ; :Lääne-Rooma (27 eKr – 476),; :Ida-Rooma (330–1453)
Pealinn	Rooma; Ravenna/Konstantinoopol

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 23. veebruar 2016, kell 22:20

Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.

Territoorium

Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.

Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad Doonaust lõunas (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia ), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).

Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.

Kuningate ajajärk

Pikemalt artiklis Kuningate ajajärk, Vana-Rooma kuningate loend

Kuningate ajajärk (753–509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg. Kesk-Itaalia latiinidega asustatud Latiumi maakonnas, Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele kujunesid maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajati Rooma linn 753 eKr Romuluse poolt ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste ajaarvamise alguseks

Riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex). Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Mardus, Tarquinius Priscus, Servius Tuilius ja Tarquinius Superbus, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat. Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks. Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid). Vana-Rooma ühiskonnakihid-klassid kujunesid välja kuningate ajajärgust ning eksisteerisid kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:

Patriitsid (ladina keeles patres – isad): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.
Plebeid (ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud – proletaarid (ld k proles – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
Orjad: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.

Rooma Vabariigi ajajärk

Pikemalt artiklis Labium, Liguuria

Pikemalt artiklis Rooma vabariigi ajajärk

Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.

Pärast kuninga, Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Varane vabariik

Varane vabariik, ajavahemikul 509–265 eKr, mil pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. 496 eKr. aastal alistasid roomlased Regilluse järve juures latiinid ning kui 474 eKr. aastal etruskide rünnak Cumae linnale löödi kreeklaste poolt tagasi nõrgenes etruskide võimsus ja tugevnes Rooma võimsus. 4.–3. sajandil eKr toimunud sõdades allutati Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia. 265. aastaks eKr oli kogu Apenniini poolsaar alistatud Rooma ülemvõimule.

Vabariiklik valitsemiskorraldus

Vabariigi ajajärgul kujunes ka välja Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:

Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles ühiskondlik asi), kuna enamus ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk nobiliteet (ld k nobilis – tuntud).

Magistraadid: rahvakoosolekul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed riigiametnikud, kellele palka ei makstud.
Konsulid (2 tk): kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid.
Preetorid (8 tk): kõrgeimad õigusemõistjad, kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.
Tsensorid (2 tk): nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.
Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.
Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve.
Senat (liikmeid 300–600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja välispoliitikat, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule seaduseelnõusid.
Rahvakoosolek: ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõjaväeosade või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.

Pikemalt artiklis Rooma Senat, SPQR

Vana-Rooma sõjandus

Pikemalt artiklis Vana-Rooma armee, Leegion, Kohort, Comitatenses, Limitanei, Pretoriaanid

Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.

Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva sõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning anktiiklinnad.

Latiini liit

Latiinide liit ja Liidu alade põhilised linnad

Pikemalt artiklis Latiinide liit, Latiini sõda, Regilluse järve lahing

4. sajandil eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu, 396 eKr. aastal vallutasid etruskidelt Veji linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis Alba Longa linn Keltidest gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. 340 eKr – puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja Latiumi liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Latiinide sõja tulemusel, peale Rooma võitu saadeti liit laiali 338 eKr ja Rooma võttis liitlased enda alla. Campania liideti Rooma riigiga. Peale Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad munitsiipiumideks (municipia) ja rajas neisse kolooniad (coloniae). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma (või Rooma vabariik) ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

Gallide sissetung

Pikemalt artiklis Gallid, Gallia

Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung aastal 387 eKr. 4. sajandi algul eKr tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "haned päästsid Rooma".)

Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Pärast gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused, 380 aastaks eKr ümbritseti Rooma Serviuse müüriga, tänu millele püsis linn kaitstuna ligi 800 aastat.

Samniidi sõjad

Pikemalt artiklis Samniidi sõjad, Samniidid, Sentinumi lahing

Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343–290 eKr. Kui samniidid hõivasid Roomast lõunapool asuva Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343–341 eKr ja lõppes Rooma võiduga.

Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327–304 eKr. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridesse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 eKr saavutasid roomlased otsustava võidu Sentinumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte. Pärast võitu Sentinumi lahingus ulatus Rooma territoorium Napoli lahest Aadria mereni.

Itaalia alistamine

Lõuna-Itaalias asuvaist kreeka kolonistide Suur-Kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Kreeka Epeirose kuninga Pyrrhose poole, kes maabuski 280 Itaalias. Tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus Heracleia all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit.

275 eKr. aastal Phyrros kaotas Beneventumi lahingu ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas ta mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia. 272 eKr – Rooma vallutas Tarentumi. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org ja Sitsiilia, läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.

Puunia sõjad

Pikemalt artiklis Puunia sõjad

Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim Vahemere piirkonnas ja toimunud I (264-241 eKr) ja II (218-201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. 2. sajand eKr toimus Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). 133 aastal eKr toimus Pergamoni riigi liitmine pärandi teel.

Sõdade alguses oli Foiniikia riigi järglane Kartaago, suurvõim Vahemere lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale. (Foiniiklased – roomapäraselt puunlased).

264–241 eKr Esimene Puunia sõda

260 eKr, Mylae merelahing ja 241 eKr võitsid roomlased Kartaago laevastikku merelahingus Egadi saarte juures ja said endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast sai esimene Rooma provints. Sõja lõpetanud rahulepinguga jäi Ibeera poolsaar Kartaago võimu alla aga pidi maksma Roomale tribuuti.

Pikemalt artiklis Sürakuusa, Sitsiilia#Ajalugu

218–201 eKr Teine Puunia sõda.

219 eKr toimus Pürenee poolsaare idarannikul asuvas Saguntumis linnas Rooma toetatud võimuhaaramine, Kartaago väejuht Hannibal vallutas 219 eKr Rooma liitlaslinna Saguntumi ja ületanud Püreneed ja Alpid, jõudis 218. aastal eKr Apenniini poolsaarele ning nurjas sellega roomlaste plaani paisata oma sõjavägi Aafrikasse. Ta võitis Rooma leegione Ticinuse lahingus Ticino jõel, Trasimenuse lahingus, Trebia lahingus ning kontrollis Põhja-Itaaliat, kus ta ka talvitus.

218 eKr võitis ta Rooma leegione, mida juhtisid Gaius Flaminius ja Servilius Geminus. Uus Rooma väejuht Fabius Verrucosus kasutas Hannibali vastu kurnamistaktikat ning Hannibal vallutas roomlaste moonalaod Cannaes ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele, et provotseerida roomlasi. Cannae lahingu võidu järel konsulite Lucius Aemilius Pauluse ja Caius Terentius Varro juhitud Rooma vägede üle, Lõuna-Itaalias Cannae linna lähedal Apuulias 216 eKr veetis Hannibal Itaalias veel 14 aastat. Roomlaste olukorda raskendas Balkani poolsaarel, 216. aastal eKr Illüüriasse tunginud Makedoonia kuningas Philippos V. Sõjas jõudsid Hannibali väed Roomani, kuid ei suutnud seda vallutada ressursside puudusel.

209 eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena ning 207 eKr said Kartaago väejuhi Hasdrubali (Hannibali noorem vend) väed Metauruse lahingus lüüa konsulite Claudius Nero ja Marcus Livius Salinatori juhitud vägedelt Metauro jõe juures. 205 eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast, Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu Numiidia kuningaga ja vallutas Cap Boni poolsaarel Utica ning suundus Kartaago suunas. 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi Publius Cornelius Scipio Africanuse vastu sõdima, kuid sai temalt Zama lahingus aastal 202 eKr otsustavalt lüüa.

Pikemalt artiklis Hannibal

149–146 eKr Kolmas Puunia sõda, kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati tormijooksuga ja hävitati Kartaago linn. Puunia sõdades, 264–146 eKr purustati Kartaago, vallutati Sitsiilia (262 eKr), Sardiinia (238 eKr), Korsika (238 eKr) ja Hispaania rannik, mis muudeti Rooma provintsideks (Africa).

Pikemalt artiklis Rooma provintsid

Laienemine põhjasuunal

Pärast Esimest Puunia sõda survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. 225 eKr toimunud Telamoni lahingu järel käis gallialaste võim alla, 223. aastal eKr vallutas Rooma gallidelt Põhja-Itaalia (Gallia Cisalpina). Gallia Cisalpina hõlmas Po madaliku läänepoolset osa ehk tänapäeva Itaalia Lombardia ning Emilia alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi Po jõe ning Alpide vahele nimetati Gallia Transpadana. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas Rubico jõgi. Gallia Cisalpina provints loodi 203 eKr. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva Modena). u 180 eKr alistasid roomlased Alpide ja Apenniinide vahel elavad keldid. 50. aastatel eKr vallutas Rooma Gallia, nn Gallia sõdades.

Illüüria

3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229 ja 219 eKr).

Pikemalt artiklis Rooma-Illüüria sõda, Illüüria sõjad (229 ja 219 eKr), Illüüria

Idaalade vallutamine

Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist. 216 eKr tungis Illüüriasse Makedoonia kuningas Philippos V, millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid.

Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad, Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr), Teine Makedoonia sõda (200–197 eKr), Kolmas Makedoonia sõda (171–168 eKr), Neljas Makedoonia sõda (150–148 eKr), Rooma-Seleukiidide sõda ehk Antiookia sõda ehk Süüria sõda (192–188 eKr).

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t, hellenistliku Süüria kuningat Seleukiidide dünastiast, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias. Süüria sõjas ja Termopüülidee (191) ja Magnesia lahingus (190) sai Antiochos lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma Apameia rahulepinguga 188. aastal eKr kõrget tribuuti. Aastal 133 eKr liideti pärandi teel hellenistlik Pergamoni riik, Väike-Aasia loodeosas.

133. aastal eKr liideti Lusitania (tänapäeva Portugal) ja 121 eKr moodustati Alpide taga, Lõuna-Gallias Gallia Narbonensis'e provints.

Kolmandas Puunia sõjas (149–146 eKr) Rooma liitlasena osalenud Numiidia oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111-105) Numiidia kuninga Jugurtha vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust. Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal. Teistkordselt konsuliks valitud populaarne Marius korraldas ümber Rooma sõjaväe. Seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu.

Sõjas Pontose kuninga Mithridates VI-ga (89–63 eKr) sõdides hõivas Rooma uusi maid Aasias. 302 eKr oli Pärsia ülikusoost Mithridates I rajanud Pontose riigi, mis sai 281 eKr kuningriigiks ja mille pealinn oli Amaseia. Kui Rooma oli Seleukiidid Väike-Aasiast välja tõrjunud, alustas Pharnakes I (u 185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai Sinope. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal, kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja muudeti 64 eKr Rooma provintsiks.

Kodusõjad ja vabariigi langus

Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid Rooma kodusõjad, mis viis vabariigi lan guseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. Liitlassõja (90 —88 eKr) tulemusena anti Rooma kodaniku õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga kodanik saab osaleda rahvakoosoleku või senati töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid proletaarid, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide Gracchuste poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.

132 eKr toimus mässajate ristilöömisega lõppenud orjade ülestõus Sitsiilias ja 104 eKr orjade ülestõus Sitsiilias. 74–71 eKr toimus Itaalias Spartacuse juhtimisel antiikaja suurim orjade ülestõus.

Sõjategevus germaanlastega

Pikemalt artiklis Alemannid, sueebid

113–101 eKr toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked kimbrite ja germaanlastega nende sõjakäikude ajal.

Rooma-Pärsia sõjad

Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Gallia sõjad

Julius Caesar vallutas Gallia ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas Britanniat vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid, kellel ei olnud ühtset riiki.) Julius Caesar vallutas ka ajutiselt Britannia saare lõunaosa Inglismaa.

Pikemalt artiklis Gallia sõjad (58-50 eKr)

Süüria ja Palestiina

Rooma riigi poliitik ja väejuht Gnaeus Pompeius vallutas Süüria ja Palestiina.

Rooma keisririik

Pikemalt artiklis Rooma keisririik

Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.

Esimene keiser

60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati Rooma poolt viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja pärast Caesari surma kehtestus Octavianuse ülemvõim. Octavianuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.

Varane keisririik

Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.^[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.^[2]

Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.

Provintside majandus edenes jõudsalt, provintsikeskustest arenesid linnad (Gallias Colonia Claudia Ara Agrippinensium, Provence'is Aquae Sextiae ja Narbonne, Inglismaal Londinium, Eburacum ja Venta Belgarum, Pürenee poolsaarel arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipo, Tarraco ja asutasid Caesaraugusta, Augusta Emerita ja Valentia, Dalmaatsias Split ja Salona, Pannoonias Aquincum, Carnuntum jt). Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.

Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil Palestiinas välja ristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.

Ühiskondlik korraldus

Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.

Senaatoriseisus: Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
Ratsanikuseisus: rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust ja leiba”). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
Vabakslastud (libertiinid): truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad tööriistad”.

Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.

Rooma arhitektuur

Rooma riigi pealinn, Rooma mille hiilgeaeg jäi 1. sajandisse pKr, oli tõeline maailmalinn. Seal elas kuni 1,5 miljonit elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld k insula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekorruselistes aatriumiga villades (ld k domus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine (Aurelianuse müür). Elanikkonna varustamiseks ja suurlinna toimetatavate kaupade ladustamiseks rajati suuri laohooneid (Horrea Galbae). Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:

foorum ja selle lähistele rajatud keiserlikud foorumid – esindusväljakud koos neid ümbritsevate templite ja muude ühiskondlike hoonetega.
Panteon – kõigi jumalate tempel; 2. sajandi algul rajatud antiikaja suurim kuppelehitis.
kanalisatsioonisüsteem (ld k cloaca maxima – suur äravoolukanal) – linna kanalisatsioon mille kaudu reoveed suunati kaudu Tiberi jõkke.
akveduktid (ld k aquaeductus – veejuhe) – kõrgele sillataolisele kaaristule rajatud veejuhtmed, mille kaudu juhiti linnadesse mägedest puhast joogivett.
termid – üksikisikutele või riigile kuuluvad antiikaja kümblusasutused (Caracalla termid); avaliku elu keskused mille juurde kuulusid tihti ka spordiväljakud, raamatukogud (Celsuse raamatukogu) ja söögikohad.
tsirkused (ld k ring) – piklikud kaarjate otstega hobukaarikute võidusõidurajad; Rooma suurim tsirkus – Circus Maximus mahutas pärast ümberehitust ~185 000 inimest.
amfiteatrid – teatrid, kus ovaalse kujuga areeni ümber olid rajatud tribüünid. Amfiteatrites etendati gladiaatorite (ld k gladius – lühike kahe teraga mõõk; kutselised võitlejad) võitlusi ning lavastati merelahinguid ja kiskjate ajujahte. Rooma suurim amfiteater Colosseum mahutas 50 tuhat pealtvaatajat.
teatrid – kreeka eeskujude järgi ehitatud poolringikujulise orkestraga katuseta ehitised, mida ümbritsesid tribüünid. Esimese kivist teatri Rooma linna lasi 55 eKr ehitada Pompeius.

Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti üle sammaste ja poolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (Via Postumia, Via Aemilia, Appiuse tee, tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee) ning sildade ehitamises.

Hiline keisririik

3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.

Sõdurkeisrite ajajärgul, aastatel 235–284 pKr toimusid pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel ning keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele ning toimus mitmete provintside lahkulöömine. Keiser (270–275) Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser (284–305 ja koos Maximianusega 286–305) Diocletianuse 284. aastal ning lõppes 476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.^[3] Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.^[4]

Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandas suure rahvasterände. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad germaani hõimud (läänegoodid ja idagoodid, langobardid, vandaalid, burgundid, frangid, anglid, saksid jne), aga ka slaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.

Pärast Constantinust (306–337) valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser (379–395) Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.

Impeeriumi lagunemine

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 3. sajandil pKr kujunes Idagootide suur riik Mustast merest põhja pool, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Umbes aastal 370 ründasid idagoote hunnid ja alistasid nad.

Kui Lääne-Rooma riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid nad Gallias Orleans'ini. Kuigi roomlased koos läänegootidega ja alaanidega suutsid hunne Katalaunia väljadel 451 aastal sõjaliselt lüüa, siis aasta hiljem rüüstasid hunnid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia. Pärast hunnide riigi kokkukukkumist Nedao lahingu (453) järel liikusid idagoodid Theoderich Suure juhtimisel esiteks Möösiasse (u 475–488). Theoderichist sai aastal 493 Idagootide kuningriigi kuningas

Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker kukutas 476. aastal viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.

Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani.

Vaata ka

Viited

↑ Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.
↑ Samas, lk. 26.
↑ Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.
↑ Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.

Välislingid

Rooma keiserriigi sotsiaalmajanduslik areng uues käsitluses., Ajalooline Ajakiri nr 2/1928

[1] Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.

[2] Samas, lk. 26.

[3] Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.

[4] Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.

[1]

[2]

[3]

[4]

@@ 60. rida: / 60. rida: @@
 Alates [[2. sajand]]ist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.
 ==Kuningate ajajärk==
-{{vaata|Kuningate ajajärk}}
+{{vaata|Kuningate ajajärk}}, ''[[Vana-Rooma kuningate loend]]''
 Kuningate ajajärk ([[753 eKr|753]]–[[509 eKr|509]] [[eKr]]) oli Rooma [[linnriik|linnriigi]] kujunemise aeg. Kesk-Itaalia [[latiinid]]ega asustatud Latiumi maakonnas, Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele kujunesid maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajati Rooma linn 753 eKr [[Romulus]]e poolt ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste [[Ajaarvamine|ajaarvamise]] alguseks
@@ 66. rida: / 66. rida: @@
 *[[Patriits]]id ([[ladina keel]]es ''patres'' – isad): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.
 *[[Plebei]]d (ld k ''plebs'' – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud – proletaarid (ld k ''proles'' – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
 *[[Ori|Orjad]]: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.
 ==Rooma Vabariigi ajajärk==