Kiievi-Vene: erinevus redaktsioonide vahel
P possadnik > possaadnik |
Resümee puudub |
||
59. rida: | 59. rida: | ||
}} |
}} |
||
'''Kiievi-Vene''' ([[vanavene keel]]es Рѹ́сь) oli vara[[feodalism|feodaalne]] [[riik]], mis asus tänapäeva [[Ukraina]], [[Venemaa]] ja [[Valgevene]] maa-alal [[9. sajand]]ist [[13. sajand]]i keskpaigani keskusega [[Kiiev]]is. |
'''Kiievi-Vene''' ([[vanavene keel]]es Рѹ́сь) oli vara[[feodalism|feodaalne]] [[riik]], mis asus tänapäeva [[Ukraina]], [[Venemaa]] ja [[Valgevene]] maa-alal [[9. sajand]]ist [[13. sajand]]i keskpaigani keskusega [[Kiiev]]is. |
||
[[Pilt:Europe around 900.jpg|pisi|Euroopa alad ca 900]] |
|||
[[Pilt:Principalities of Kievan Rus' (1054-1132).jpg|pisi|Kiievi-Vene (1054–1132)]] |
[[Pilt:Principalities of Kievan Rus' (1054-1132).jpg|pisi|Kiievi-Vene (1054–1132)]] |
||
[[File:Europe map 1092.PNG|300px|pisi|Euroopa kaart [[11. sajand]]il]] |
[[File:Europe map 1092.PNG|300px|pisi|Euroopa kaart [[11. sajand]]il]] |
Redaktsioon: 20. veebruar 2016, kell 18:36
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) |
See artikkel räägib samast riigist mis Vene, aga erinevast vaatenurgast. |
'Рѹсь Vene' | |
Valitsusvorm | monarhia |
---|---|
Pealinn | Suur-Novgorod, Kiiev, Vladimir |
Religioon | õigeusu kirik |
Peamised keeled | vanavene |
Rahaühik | kuna, grivna, nogata |
Kiievi-Vene (vanavene keeles Рѹ́сь) oli varafeodaalne riik, mis asus tänapäeva Ukraina, Venemaa ja Valgevene maa-alal 9. sajandist 13. sajandi keskpaigani keskusega Kiievis.
Vana-Vene riigi tekkimine
Kiievi-Vene riiki kujutatakse üldiselt idaslaavlaste riigina, ent vähemalt alguses, kui riigi keskus asus Loode- ja Põhja-Venemaal kaubateel varjaagide juurest kreeklasteni, Laadoga järve juures Aldeigoburgis, ei olnud see nii. Riigi rajasid tõenäoliselt Skandinaaviast pärit, ilmselt russide hõimu kuulunud varjaagidest (viikingitest) ülikud ja nende kaaskond, esimesteks alamateks aga olid soomeugrilased. Proto-Novgorod, riigi oletatav keskus 862–882, asus soomeugrilaste asualal. Rjuriku ajal ei elanud riigis ilmselt arvestataval arvul slaavlasi, pigem oli tegu soomeugri riigiga[viide?].
Olukord muutus 882, mil uus valitseja Oleg vallutas lõunas kaubateel varjaagide juurest kreeklasteni asuva rikka kaubalinna Kiievi ja tegi sellest oma riigi keskuse. Nüüd asusid valitsejad ümber slaavi aladele, ehkki slaavistumine polnud ilmselt kiire. Viikingid säilitasid aastakümneid ülemkihis ülekaalu. Ka esimesed suurvürstid polnud slaavlased. Esimene slaavi nimega valitseja oli Svjatoslav, kuid temagi teod sarnanesid pigem berserki kui venelase omadega. Siiski saavutasid slaavlased arvulise ülekaalu tõttu viimaks ülemkihi sulamise nende sekka. Nad asusid ümber ka riigi põhjaaladele, esialgu rohkem linnadesse, kus sinnani olid ilmselt ülekaalus soomeugrilased.[viide?]
Idaslaavlastega asustatud Põhja-Venemaa esimene riik oli 862 normannide-viikingite poollegendaarse valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi. 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linna ning Kiievi vürstiriigi, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. 883–885 alistas Oleg drevljaanid, severjaanid ja radiimitšid. Oleg sai esimeseks Kiievi suurvürstiks.
Kiievi-Vene riigi tuumiku moodustasid Kiievi, Smolenski, Tšernigovi, Galiitsia ja Perejaslavlii vürstiriigid. Kiievi vürsti ülemuslikkust tunnistasid Rjurikovitšite dünastia teistesse harudesse kuulunud vürstid ning teda nimetati Kiievi suurvürstiks ehk Kiievi ja kogu Vene suurvürstiks.
Kiievi vürst Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslavl, Polotsk, Rostov ja Ljubetš.
Kiievi-Vene valitsejad
- Pikemalt artiklis Kiievi suurvürst
- 879–912/922 Oleg, alates 882 Kiievi-Vene valitseja
- 912/922–945 Igor
- 945–972 Svjatoslav I, kuni 962 valitses tegelikult ta ema Olga, surnud 969)
- 972–980 Jaropolk I Nurjatu
- 980–1015 Vladimir Püha
- 1015 Svjatopolk I Nurjatu
- 1015 ja 1019–1054 Jaroslav Tark
Svjatoslav I surma (972) järel tekkis tema järglaste vahel võimuvõitlus, mille käigus Jaropolk Svjatoslavitš, tappis venna Oleg Svjatoslavitši, kuid tapeti ise Vladimir Svjatoslavitši (Vladimir Püha) poolt. Vladimir Svjatoslavitši surma järel (1015) aga tekkis tema järglaste vahel võimuvõitlus, millesse sekkus 1018 Poola kuningas Bolesław I Chrobry.
Pikem rahuaeg kujunes Jaroslav Targa valitsemisajal (1019–1054), Vladimir Monomahhi (1113–1125) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Sõdisid Romanovitšid Volõõniast, Olegovitšid Tšernigivist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist. Ühise valitsejata riik lagunes algselt 5-ks ja seejärel 13-ks vürstiriigiks. Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks, kaotas Kiiev oma ühendava võimu. Ajavahemikul 1146–1246 vallutati Kiievit võistlevate valitsejate poolt 47 korral ning linna valitsesid 24 valitsejat. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani. Selles osalesid umbes 20 rahvusgruppi ja hõimu. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumis- ja ainuvalitsemispüüded ning 13. sajandi esimese kolmandiku Kuldhordi khaani Batu-khaani juhitud vallutused.
Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Kirde-Venemaal Vladimiri-Suzdali ja Lõuna-Vene (tänapäeva Ukraina) aladel Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ning Smolenski ja Tšernigivi vürstiriik.
Halduskorraldus
Kiievi-Vene riigi võimukese oli suurvürst, kes täitis nii seadusandja, sõjaväejuhi, haldusjuhi kui ka kohtumõistja ülesandeid. Vallutatud maa-aladele ehk alluvatesse vürstiriikidesse määras ta juhtideks oma perekonnaliikmeid, näiteks poegi.
Suurvürst realiseeris võimu talle alluva sõjaväestatud kaaskonna družiina kaudu. Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Družiina oli suurvürsti täielikul ülalpidamisel ning täitis tema sõjaväe, maksukogumise ja õigusemõistmisel vajalikke ülesandeid. Družiina jagunes kaheks klassiks: olid vanemad ehk auväärsemad družiinaliikmed (sõjaliste teenetega ja materiaalselt paremini kindlustatud) ning nooremad. Vanemad družinnikud osalesid suurvürsti juures nõupidamistel ja nende seast valis vürst talle riigijuhtimiseks vajalike ülesannete täitmiseks meelepäraseid družinnikuid – possaadnikuid.
Peale družinnikute olid vürsti teenistuses tiuunid (тиуны), kes valiti vürsti kaaskonnateenrite seast ning kelle ülesandeks oli hoolitseda suurvürsti majapidamiste eest külades ja eluruumides (kindlustes). Vastavalt teenistuskohale oli nende nimetuseks külatiuun (тиун сельски) või õukonnatiuun (тиун дворски). Maksukogujate hulka kuulusid näiteks kaubanduselt maksu kogujad mõtnikud (мытинки), virnikud (вирники), kes kogusid kohtumakse, mis määrati karistuseks tapmise eest, prodašid (продажи), kes kogusid kohtumakse teiste kuritegude eest, ja pjatnaškad (пятенщики), kes kogusid maksu 1/5 hobusemüügilt.
Kirik Kiievi-Vene riigis
- Pikemalt artiklis Õigeusu kirik, Vene õigeusu kirik, Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidid
988. aastal võttis Kiievi suurvürst Vladimir Püha, vastu õigeusu kiriku usutunnistuse ja aja jooksul sai Kiievi-Vene riigiusuks vene õigeusk, mille juht Kiievi metropoliit allus Konstantinoopoli patriarhile. Kuna kirik toetas suurvürsti võimu, tunnistades tema erakordsust ja õigust valitseda, siis eraldas Vladimir Svjatoslavitš riigi kogutud maksudest 1/10 kiriku ülalpidamiseks. Nii kujunes aja jooksul sümbioos Vene riigi ja kiriku vahel, mis kestis kuni 1917. aastani.
989. (vkj. 6497.) aastal ehitati suurvürsti Vladimir Svjatoslavitši korraldusel Kiievisse Ülipüha Jumalaema Kuulutuse kirik[1].
Peale suurvürsti materiaalse toetuse omas kirik ka ise maavaldusi (вотчина) ning nõudis sellel elavatelt talupoegadelt tasu ja koormisi. 10. sajandi lõpus anti kirikule õigus kohut pidada ja kohtupidamistasusid nõuda. Nende jurisdiktsiooni alla kuulusid perekonna ja olmeprobleemide lahendamine ning vaimulikega seotud küsimused. Ilmalikule ehk vürstivõimule ei allunud piiskopid (иерарх), vaimulikud ja mungad-kirikuteenrid, samuti isikud, kes olid kiriku hoole all: vanad, vigased, heidikud, samuti isikud, kes sõltusid kirikust: kirikule ilmalikelt maaomanikelt annetatud holopid.
Enne Venemaa ristiusustamist oli praktiliselt kogu Kiievi-Venemaa elanikkond kirjaoskamatu. Ristiusustamine seevastu soodustas kirjaoskuse laialdast levikut. Selles osas oli tähtis, et kristlus võeti vastu selle idapoolsel, mitte läänepoolsel kujul, sest katoliiklus nägi ette jumalateenistuste pidamist ladina keeles, aga õigeusk lubas jumalateenistusi korraldada ka kohalikes keeltes. See lõi soodsad tingimused omakeelse kirjaoskuse levimisele massidesse.
Venekeelse kirjaoskuse areng tekitas olukorra, kus kirikul puudus algusest peale ainuõigus kirjaoskuse ja hariduse levitamisele. Kirjaoskuse levikust linnaelanike hulgas annavad tunnistust säilinud tohtkirjad. Kirja kasutati mitte üksnes raamatutes ning seadusandlikes ja haldusaktides, vaid laialdaselt ka olmes. Käsitöötoodetel pole kirjad haruldased. Lihtsad linnaelanikud on jätnud ka kirikuseintele arvukalt kirju.
Õigussüsteem
Kõige varasemad näited Kiievi-Vene õigussüsteemist pärinevad Kiievi vürstide ja Bütsantsi vahelistest läbirääkimistest aastatest 911, 944 ja 971. Nende läbirääkimiste materjalid sisaldavad andmeid näiteks Kiievi-Venemaa omandiõiguse, pärimise, vangide ja orjade kohta.
Sel ajal kehtis kõikjal Kiievi-Venemaal tavaõigus. Üldiselt reguleeris see suhteid võrdsete inimeste vahel.
Pisut teistsuguse iseloomuga olid suhted vürsti ja rahva vahel. Need suhted olid lepingulised, kusjuures rahvast esindas veetše. Ettepanek lepingu sõlmimiseks või muutmiseks võis tulla ükskõik kas vürsti või rahva poolt. Eriti hea näide selle kohta on Novgorodi Vabariik, kus veetše oli väga mõjukas. Veetše oli seadnud hulganisti tingimusi, mis tugevalt piirasid vürsti võimu: vürst ei tohtinud kohut mõista (selleks otstarbeks määras veetše [[possaadnik]u), ei tohtinud possaadniku nõusolekuta loobuda valdustest ega välja anda juriidilise mõjuga dokumente. Possaadniku nõusolekuta ei tohtinud vürst, vürstinna, ükski bojaar ega teised õukondlased omandada kinnisvara Novgorodimaa piires. Vürst pidas läbirääkimisi ka oma družiinaga. Need lepingud sõlmiti suuliselt ning nendega lepiti kokku näiteks teenistusajad ja teenistuse kohta kaebuste esitamise kord.
Pärimise kord oli 9. ja 10. sajandil ebaselge ning tänapäeval täpselt teadmata. Pärijad olid tollal sageli alaealised, näiteks Igor Rjurikovitš ja Svjatoslav Igorevitš. 11. sajandil anti võimu sageli üle niisuguse korra järgi, et peamine pärija oli vürsti vend ja alles venna puudumise korral poeg. 11. ja 12. sajandi vahetusel põrkusid need kaks põhimõtet omavahel ja see põhjustas kodusõdu.
Vanavene õigus seisis põhiliselt kaupmeeste huvide kaitsel. Vene kaupmeestega samadel alustel olid kaitstud ka välismaiste kaupmeeste õigused. Siiski sõltus see piirkonnast: mõned maa-alad olid välismaistele kaupmeestele avatud, teised maad ja hõimud seadsid välismaiste kaupmeeste tegevusele mõnel või koguni kõigil tegevusaladel piiranguid.
Kiievi suurvürstide sõjakäigud
- 907. aasta sõjakäik Konstantinoopoli Olegi juhtimisel
- 971. aasta sõjakäik Bütsantsi Konstantinoopoli kreeklaste vastu Svjatoslav I juhtimisel
Suurvürstiriigi lagunemine
11. sajandi keskpaigas toimus seni Kiievi suurvürstiriigi koosseisu kuulunud Polotski vürstiriigi ja Novgorodi vabariigi vahel võimuvõitlus domineerimise eest suurvürstiriigis. Osaks suursugususe ja võimsuse demonstreerimisest oli samal ajal kõigis kolmes vürstiriigis ehitatud Sofia kirikud (Kiievis, Polotskis ja Novgorodis, mille hiilgus pidi olema võrreldav Teise Rooma - Konstantinoopoli Hagia Sophia katedraaliga.
Omavaheliste lahingute käigus vallutas Polotski vürst Vseslav Tšarodei (Imetegija) 1066 Novgorodi. Ta laskis Novgorodi Sofia katedraali kirikukella maha võtta ja paigutada Polotski Sofia katedraali kellatorni.
Suurvürstiriik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski, Rjazani, Galiitsia-Volõõnia, Perejaslavli, Tšernigovi, Polotski, Turovi-Pinski ja Novgorodi vürstiriik.
1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit.
Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.
Vaata ka
Viited
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kiievi-Vene |