Eesti SS-leegion

Eesti SS-leegion SS-Legion (Estnisch) (saksa keeles)
Tegev	August 1942 – 4. mai 1943
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS
Liik	jalavägi
Ülesanne	Partisanidevastane võitlus Valgevenes
Suurus	3 pataljoni ja tugiüksused
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Franz Augsberger Georg Eberhardt

Eesti SS-leegion oli Teise maailmasõja ajal Saksa Riigi Relva-SS väeosa.

Väeosa tegutses augustist 1942 kuni maini 1943. Leegion ei saanud ettenähtud koosseisu kokku ja täies koosseisus lahingutegevuses ei osalenud.

Mais 1943 formeeriti väeosa Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks (SS-Freiwilligen Brigade(Estnisch), mis koosnes juba 6 pataljonist ja tugiüksustest.

SS-leegioni koosseisu kuulus formeerimiskava kohaselt 3 jalaväepataljoni, (12 kompaniid) ja tugiüksused.

Eesti Leegioni vabatahtlikkude registreerimise punkt. September 1942

Leegioni moodustamine, 1942

1942. aastal hakkas Saksamaa võitluseks Punaarmeega moodustama NSV Liidu rahvustest vabatahtlik-sunniviisilisel põhimõttel rahvusleegione. Kindralkubermangus (Poolas) moodustati Turkestani Leegion, Kaukaasia-muhameedlaste Leegion (hilisem Aserbaidžaani Leegion), Gruusia Leegion, Armeenia Leegion ja Volga-Tatari Leegion.

Tallinna Saksa vägede okupeerimise aastapäeval 28. augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Relva-SS-i alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ning koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakówi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze “Heidelager”).

Franz Augsberger (vasakul) ja Fritz Klingenberg.

Adolf Hitler andis 29. septembril 1942 ametliku loa Eesti SS-leegioni moodustamiseks 1.oktoobrist 1942 (SS-i Peaameti päevaraamat nr 5960/42, 29. september 1942).

Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele Bad Tölzi SS-sõjakooli. Allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni (Poznan) SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ja tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli.

Moodustati leegioni 1. rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap koos 1. pataljoniga. 20. oktoobril 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks kolonelleitnant Franz Augsberger ja I. pataljoni ülemaks kapten Georg Eberhardt.

Märtsis 1943 oli Eesti SS-leegionis 969 meest (37 ohvitseri, 175 allohvitseri ja 757 võitlejat).

Leegioni juhtkond ja koosseis

• I. pataljon – pataljoniülem kapten Georg Eberhardt
  • 1. kompanii – kompaniiülem leitnant Jakob Ottinger, kapten Elmar Lang, kapten Jaan Raudsoo (langes 21.07.43)
  • 2. kompanii – kompaniiülem nooremleitnant Bernhard Langhorst, kapten Adolf Nader
  • 3. kompanii – kompaniiülem leitnant Fritz von Böckmann
  • 4. kompanii – kompaniiülem leitnant Karl Silberleitner

• II. pataljon – pataljoniülem leitnant Kurt Halwachs
  • 5. kompanii
  • 6. kompanii
  • 7. kompanii
  • 8. kompanii

• III. pataljon
  • 9. kompanii
  • 10. kompanii
  • 11. kompanii
  • 12. kompanii

• Pioneerikompanii (Pioniere Kompanie) – kompaniiülem leitnant Kurt Schärpf
• Tankitõrjekompanii (Panzerjäger Kompanie)
• Suurtükikompanii (Artillerie Kompanie)

1943. aasta aprillis viidi Eesti SS-leegioni I Pataljon 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" koosseisu kui Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narwa).

Pataljon “Narva"

Kuna Saksa vägedel oli Idarindel raske olukord, moodustati 23. märtsil 1943 leegioni 1. pataljonist, mis koosnes põhiliselt leegioni esimestest vabatahtlikest, motoriseeritud pataljon “Narva” (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Batallion “Narwa”) ning liideti 5. SS-tankidiviisiga “Wiking”. Pataljon “Narva” saadeti 4. aprillil 1943 “Wikingi” diviisi koosseisus Ukrainasse, kus lahingväljaõpe kestis veel mitu kuud.

Pataljon sai korduvalt täiendust. Detsembris 1943 saadeti Debica väljaõppelaagrist täienduseks 500 välja õpetamata noort, kes polnud sooritanud ainsatki lasku. Väljaõpe toimus rindel Hadnitsa lahingute ajal. Jaanuaris 1944 sattus pataljon koos teiste Saksa väeosadega Tšerkassõ kotti. Pataljon “Narva” 172-meheline üksus suutis siiski kotist välja murda, kuid neist 500 noorest jõudis Eestisse tagasi vaid 35. Ellujäänud mehed saadeti puhkusele Varssavisse ja sealt Eestisse. Osa lahingutegevuses haavata saanuid evakueeriti lahingupiirkonnast juba varem ja nad liitusid väeosaga pärast paranemist.

 Pikemalt artiklis Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva"#Lahingud Ukrainas

Eesti SS-vabatahtlike brigaad

Pärast leegioni I pataljoni rindele saatmist jätkati leegioni isikkoosseisu suurendamist eesmärgiga teha sellest rügemendisuurune väeosa. Väeosa täiendati laialisaadetud 33., 36., 39. Kaitsepataljoni ja Politseipataljon Ostlandi isikkoosseisuga.

24. veebruaril 1943 kuulutati Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis välja 1919.–1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Mobiliseerituile anti luba "valida" tööteenistuse ja SS-leegioni astumise vahel. 1943. aastal värvati Relva-SS-i 5002 meest ning leegionis olevate meeste arv ületas leegionis ettenähtud võitlejate arvu. 1943. aasta maiks moodustati uuesti leegioni, 1. rügemendi I pataljon ja ka 2. rügement.

1943. aasta oktoobris viidi Relva-SS väeosade nummerdamine lõpule ja brigaad nimetati 22. oktoobril 1944 ümber 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks. 1. ja 2. grenaderirügement nimetati ümber 42. ja 43. grenaderirügemendiks, tugiüksused kandsid numbrit 53 (53. SS-õhutõrjeüksus, 53. SS-tankitõrje pataljon, 53. SS-sidekompanii, 33. SS-tagavarapataljon, 53. SS-suurtükiväe pataljon).

26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike otsese mobilisatsiooni leegioni, mille tulemusena see täienes 3375 mehe võrra. Formeerimise algusest kuni 1944. aasta alguseni koondati leegioni 11 000 meest.

1943. aasta novembris suunati leegionist moodustatud kahe rügemendi (1. ja 2. grenaderirügement, milles mõlemas kaks jalaväepataljoni) suurune Eesti SS-vabatahtlike brigaad pärast kaheksakuulist väljaõpet Valgevenesse, kus võideldi partisanivastase Operatsioon Heinrichi käigus Nedzerdo ja Mešno järve kallastel "Rossonõ vabariigi" sovetipartisanidega ja pärast Punaarmee pealetungi algust Neveli rindel Nõukogude rindeväeosadega.

 Pikemalt artiklis Eesti SS-vabatahtlike brigaad

SS-leegionist SS-diviisiks

1944. aasta alguses täiendati SS-leegioni seni Wehrmachtis teeninud saksa sõduritega ja Eesti Politseipataljonide jõududega. Lisaks senisele kahele Eesti SS-brigaadi rügemendile moodustati 658., 659. ja 660. Eesti Pataljonide vabatahtlike ja Wehrmachti pataljonide baasil, kolmas - 47. rügement.

24. jaanuaril 1944 nimetati uus kolmest rügemendist moodustatud täiskoosseisuline diviis ametlikult 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks.

 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

Kokkuvõte

Saksa sõjaväes käis üle 70 000 eesti mehe, neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes üle 20 000 mehe. Ainuüksi 1944. aastal langes 10 000 – 12 000 meest. (Hannes Walteri andmeil langes Teises maailmasõjas kokku 14 600 meest).

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎
• Eesti Leegioni Sõprade Klubi
• Eesti Leegioni Sõprade Selts
• Eesti Teises maailmasõjas

Kirjandus

• "Eesti leegionäride elust väljaõppelaagris". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 5, 14. jaanuar 1943, lk 3.
• Kalju Pähklamets, "Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt", 2003 (netiväljaane Ühe leegionäri päevik “Heidelaagris”)