Samblikud: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Eemaldatud muudatus 4371971, mille tegi Rotlink (arutelu)
Rotlink (arutelu | kaastöö)
1327 muudatust
P add forgoten slash
89. rida: 89. rida:
===Ravimina===
===Ravimina===
[[Pilt:Lobaria pulmonaria 010108.jpg|pisi|left|[[Harilik kopsusamblik]] (''Lobaria pulmonaria'').]]
[[Pilt:Lobaria pulmonaria 010108.jpg|pisi|left|[[Harilik kopsusamblik]] (''Lobaria pulmonaria'').]]
Samblike kasutamine ravimitena on teada juba ajast ligikaudu 1700–1800 a eKr. Kasutatud on näiteks nahahaiguste raviks, kopsu ja hingamisteede haiguste raviks (''Lobaria pulmonaria'', h. kopsusamblik). Samuti [[kollatõbi|kollatõve]] ravimina (''Xanthoria parietina'', h. korpsamblik). Samblikke on kasutatud ka [[marutõbi|marutõve]] ning juuste hõrenemise vastu.<ref name="kaheksas"> S. Malhotra, R. Subban, A. Singh: Lichens- Role in Traditional Medicine and Drug Discovery. The Internet Journal of Alternative Medicine. 2008 Volume 5 [http://archive.ispub.com/journal/the-internet-journal-of-alternative-medicine/volume-5-number-2/lichens-role-in-traditional-medicine-and-drug-discovery.html#sthash.KRKImnQH.dpbs]</ref> Keskaegsete arstide väljakirjutatud droogide hulka kuulusid sageli samblikud. Samblike kasutamisel on tugev seos [[rahvameditsiin]]iga. Paljud samblikuliigid (mõnede hinnangute põhjal isegi kuni pooled <ref name="kaheksas" />) sisaldavad antibiootilisi aineid, seega on samblike ravimitena kasutamine üsnagi põhjendatud. Antibiootilistest ainetest võib esile tuua usiinhappe, mis on tõestatud olevat grampositiivsete bakterite kasvu pärssivat toimet.<ref name="kaheksas" /> Eesti rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult [[samblad|sammal]], vaid hoopis samblik – [[islandi käokõrv]] (''Cetraria islandica''), mis sisaldab samblikuainetena fumaarprototsetraar- ja lihesteriinhapet. Islandi käokõrva ekstraktist toodetakse ka meil apteegis müüdavaid preparaate Islamoos ja Islamint.
Samblike kasutamine ravimitena on teada juba ajast ligikaudu 1700–1800 a eKr. Kasutatud on näiteks nahahaiguste raviks, kopsu ja hingamisteede haiguste raviks (''Lobaria pulmonaria'', h. kopsusamblik). Samuti [[kollatõbi|kollatõve]] ravimina (''Xanthoria parietina'', h. korpsamblik). Samblikke on kasutatud ka [[marutõbi|marutõve]] ning juuste hõrenemise vastu.<ref name="kaheksas"> S. Malhotra, R. Subban, A. Singh: Lichens- Role in Traditional Medicine and Drug Discovery. The Internet Journal of Alternative Medicine. 2008 Volume 5 [http://archive.is/pub.com/journal/the-internet-journal-of-alternative-medicine/volume-5-number-2/lichens-role-in-traditional-medicine-and-drug-discovery.html#sthash.KRKImnQH.dpbs]</ref> Keskaegsete arstide väljakirjutatud droogide hulka kuulusid sageli samblikud. Samblike kasutamisel on tugev seos [[rahvameditsiin]]iga. Paljud samblikuliigid (mõnede hinnangute põhjal isegi kuni pooled <ref name="kaheksas" />) sisaldavad antibiootilisi aineid, seega on samblike ravimitena kasutamine üsnagi põhjendatud. Antibiootilistest ainetest võib esile tuua usiinhappe, mis on tõestatud olevat grampositiivsete bakterite kasvu pärssivat toimet.<ref name="kaheksas" /> Eesti rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult [[samblad|sammal]], vaid hoopis samblik – [[islandi käokõrv]] (''Cetraria islandica''), mis sisaldab samblikuainetena fumaarprototsetraar- ja lihesteriinhapet. Islandi käokõrva ekstraktist toodetakse ka meil apteegis müüdavaid preparaate Islamoos ja Islamint.
[[Pilt:P1060196w2 Xanthoria parietina.jpg|pisi|left|[[Harilik seinakorp]] (''Xanthoria parietina'').]]
[[Pilt:P1060196w2 Xanthoria parietina.jpg|pisi|left|[[Harilik seinakorp]] (''Xanthoria parietina'').]]
[[Pilt:Islandslav-cetraria islandica.jpg|pisi|[[Islandi käokõrv]] (''Cetraria islandica'').]]
[[Pilt:Islandslav-cetraria islandica.jpg|pisi|[[Islandi käokõrv]] (''Cetraria islandica'').]]

Redaktsioon: 15. veebruar 2016, kell 17:46

"Samblikud", Ernst Haeckel, Artforms of Nature, 1904

Samblikud on sümbiootilised organismid, kes koosnevad seentest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest). Fotobiondina toimivad enamasti kas rohevetikad (sageli perekonnast Trebouxia, 80–85%, ent kokku 25 perekonda) või tsüanobakterid (sageli perekonnast Nostoc, aga kokku 15 perekonda).[1][2] Enamasti kuulub sambliku moodustanud seen kottseente hulka, kas Ascomycota, või harvem Basidiomycota hõimkonda. [3] Sealjuures on ühe konkreetse sambliku füsioloogia, morfoloogia ja biokeemia enamasti erinev selle sambliku osadest, eraldikasvavast seenest ja fotobiondist.[1] Monofüleetilises süstemaatikas arvatakse samblikud enamasti seente hulka.

Samblike olulisus avaldub väga mitmeti – fotosünteesides suurendavad hapniku hulka, suurendavad bioloogilist mitmekesisust, pakuvad elupaika ja on toiduks teistele organismidele. Lisaks on samblikud head indikaatorid keskkonna saastatuse määramisel. Tsüanobakter, kes võib olla fotobiondi rollis, suudab siduda ka õhulämmastikku. Samblikud arvatakse olevat ühed vanimad organismid kuival maal.

Ajalugu

Simon Schwendener

Esimesena esitas samblikku kahe erineva organismi kooseluvormina Šveitsi botaanik Simon Schwendener 1867. aastal, tulles välja hüpoteesiga, et samblikke ei võiks vaadelda kui autonoomseid taimi, vaid kui seeni, mis on seotud vetikaga.[4] Tollal ei olnud tema hüpoteesi toetamas põhjalikke katseid, hüpotees toetus valgusmikroskoobis silmaga nähtule. Muidugi ei olnud paljud teised tollased lihhenoloogid, nagu näiteks James Crombie ja Nylander, Schwendeneri hüpoteesiga päri, kuna valitses üldine konsensus, et kõik elavad organismid on autonoomsed.[1] Tema duaalsuse teooria ei kogunud erilist populaarsust kuni 19. sajandi lõpuni. 20. sajandi keskpaigas tõestas Eugen Thomas antud hüpoteesi edukalt ka eksperimentaalselt.[5]

Eluviis

Harilik kaartsamblik, Rhizocarpon geographicum
Kollane lõhnasamblik, Evernia prunastri

Kuigi samblikud on harmoonilise kooselu sümbol, on samblikus peremeheroll seene käes. Umbes 20% kõigist seeneliikidest eelistab sümbiontset elu. Mükobiont on enamikus samblikes nii mahulises kui ka bioloogilises mõttes domineeriv (suguliselt paljuneb vaid seenkomponent), seega käsitletakse samblikke lihheniseerunud seentena. Fotobiont on samblikus stressis – ei paljune suguliselt, väliselt muundunud, varuainete hulk vähenenud.[1] Seeneniidid on võimelised imema endasse õhuniiskust ja võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ei suuda aga ise endale vajalikke toitaineid valmistada.[6] Samas peab mükobiont looma fotobiondile sobiva keskkonna, et tagada võimalikult tõhus fotosüntees. Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste (nii-öelda päikesepatareisid). Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb.[7] Fotosünteesi produktidest piisab nii mükobiondi, kui fotobiondi toitumiseks. Mükobiont pakub fotobiondile aga kaitset konkurentide, liigse valguse või kiire kuivamise eest. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos. Selline kooselu muudab sambliku küll aeglaselt kasvavaks ning seega ei paku konkurentsi kiirelt kasvavatele taimedele, kuid samas on samblik erinevate elukohatingimuste suhtes vastupidav. Samblikud on pinnase suhtes vähenõudlikud. Neid võib leida nii troopilistes vihmametsades kui ka toitainevaesemates kasvukohtades (lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes).[8] Eestis aga puudel, puidul, kividel, maapinnal, taimejäänustel, ehitistel. Samblik saab oma vee ja mineraalsed toitained ümbritsevast õhust koos vihmaveega.[1] Olles poikilohüdrilised e kõiguniiskuselised, ei suuda nad säilitada suurtes kogustes vett ning tallus võib korduvalt läbi kuivada, ilma, et see põhjustaks sambliku surma.[1] Samblikud on vastupidavad nii kuumale, külmale kui ka veepuudusele, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma. Seetõttu saab samblike kadumise või säilimise järgi otsustada õhu puhtusastme üle.[8] Seene ja vetika kooselu tasakaal on kergesti rikutav. Gaasilised saastajad kahjustavad või hävitavad samblikus vetikkomponendi, mille tagajärjel hukkub kogu taim. Suure tallusega põõsas- ja lehtsamblikud on saastuse suhtes tundlikumad kui väikese ja liibunud tallusega liigid.[9]

Substraadi valiku järgi jaotatakse samblikud:
  • Epifüüdid – puukoorel (neutrofiilid lehtpuude koorel, pH 5–7 ja atsidofiilid okaspuudel, pH 3–5)
  • Epiksüülid – puidul
  • Epiliidid – kivil
  • Epigeiidid – maapinnal
  • Epibrüiidid – samblal

Ehitus

Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse talluseks. Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad. Kasvuvormi järgi jaotatakse samblikud koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Leht- ja põõsassamblikke on võimalik substraadilt eemaldada ning neid nimetatakse ühtlasi ka suursamblikeks. Koorik- ehk pisisamblikud on liibuva tallusega, moodustades vähem märgatavaid pulbrilisi, siledaid või krobelisi laike.[4]

Samblike suur vastupidavus igasugustes kasvukohtades tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest ja/või tsüanobakteritest.[10] Siseehituselt jaotub enamike samblike tallus kihtideks. Kõige pealmise kihi moodustab üksteisega tihedalt läbipõimunud seeneniidikiht ehk koorkiht, selle all paikneb vetika rakkudest koosnev roheline vetikakiht ning vetikakihi all omakorda jällegi ainult seeneniitidest koosnev hõredam kiht, kus leidub tühimikke – südamikukiht.[11] Pealmine seeneniitidest kiht kaitseb fotosünteesivaid rakke väliskeskkonna mõjude eest. Iga fotobiondi rakk on ümbritsetud eraldi hüüfiga ning mõnikord on fotobiondi rakud läbistatud seenehaustoritega.[1] Talluse koorkihis võivad paikneda mikropoorid, mille ülesandeks võiks olla õhuvahetuse tagamine erinevate kihtide vahel.[11] Lisaks tavalisele 1 mükobiont ja 1 fotobiont vormile, võib esineda ka kolmeliikmelisi sümbioose. Sümbioosis, kus sambliku ehitusest võtavad osa 1 mükobiont ja 2 fotobionti, moodustab üks fotobiontidest talluse peal või sees väiksemaid moodustisi – tsefaloode (näiteks Peltigera aphthosa). Kuid võib olla ka 1 fotobiont ja 2 mükobionti, mis tähendab lihhenikoolset ehk samblikul kasvavat seent (näiteks Chaenothecopsis pusilla). On ka olemas lihhenikoolsed samblikud ehk samblikel kasvavad samblikud (näiteks Rimularia insularis).

Samblike ehituses võib esineda ka struktuure, mis pärinevad seenemetaboliitidest. Näiteks mõnedel kooriksamblikel on leitud korteksis polüsahhariidne kiht. [12]

Paljunemine

Punapea-porosamblik, Cladonia coccifera erepunased apoteetsiumid.

Samblikel on välja kujunenud kaks põhimõttelist paljunemisviisi – vegetatiivne ja suguline. Vegetatiivselt paljunevad samblikud tallusetükikestega ning talluse pinnalt eralduvate osakeste abil, nii levivad seenkomponent ja fotobiont koos, mis tagab suurema võimaluse uue samblikutalluse arenguks. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Nende tootmine võib toimuda kahte tüüpi viljakehades – apoteetsiumides või periteetsiumides. Täpsemalt paljuneb siis mükobiont, kuna fotobiondi paljunemine sambliku koosseisus on pärsitud.[11]

Sugulisel paljunemisel tekivad viljakehad, mis sisaldavad mükobiondi eoseid. Kui eosed sobivates tingimustes idanevad, moodustuvad seenehüüfid ning kui antud keskkonnas leidub ka sobivaid fotobiondi rakke, moodustub uus samblikutallus, kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub. Viljakehade omadused on oluliseks määramistunnuseks. Sulgeosla ehk periteetsium on suletud viljakeha, mille valmides areneb selle tippu avaus, mille kaudu eosed vabanevad. Lehtereoslas ehk apoteetsiumis asuvad eosed aga avatud eoslaval. Apoteetsium jaguneb omakorda vastavalt ehitusele ja kujule. Sugulise paljunemise eeliseks on eoste rohkus, nad on kerged ja levivad väga kaugele, samuti on nad vastupidavad erinevatele keskkonnatingimustele. Toimub geneetiline rekombineerumine, mis on sobiv muutuvates keskkonnatingimustes. Sugulise paljunemise halvaks küljeks on asjaolu, et mõlemad komponendid levivad eraldi ning ei ole garantiid, et uues asukohas fotobiont ja mükobiont kokku saavad.

Vegetatiivse paljunemise erinevaid võimalusi on samblikel üsna mitmeid – tallusetükikestena, isiidide või soreedide abil. Soreedid on tallusel lahtiselt olevad mikroskoopilised terakesed, mis koosnevad seenehüüfidega ümbritsetud vetikarakkudest.[13] Soreedid paiknevad tallusel soraalidena e soreedide kogumikena. Soraalide asetus on oluline tunnus samblike määramisel. Vegetatiivne paljunemine võib toimuda ka isiididega, mis on talluse pinna väikesed näsajad või pulkjad väljakasvud, koosnedes samuti nii seen- kui vetikkomponendist.[13] Isiidid murduvad kergelt ning nii võibki samblik edasi levida. Vegetatiivne paljunemine on sobiv püsivates keskkonnatingimustes, kuna ei toimu geneetilist rekombinatsiooni, mis muutuvates keskkonnatingimustes annaks samblikule võimaluse ümberkohanemiseks.

Ökoloogia

Samblikud peavad võistlema taimedega päikesevalguse kättesaadavuse pärast. Samblike väikese suuruse ja aeglase kasvu tõttu suudavad nad kasvada kohtades, kus kõrgemad taimed mitte. Aastane juurdekasv ulatub maksimaalselt millimeetriteni ja nii võib isegi kümnesentimeetrise läbimõõduga samblikukorp tegelikult olla aastakümneid või isegi sajandeid vana. Samblikud asustavad esimesena mullavaeseid alasid ekstreemsetes keskkondades, näiteks kõrgmägedes. Mõned suudavad elada ka karmides kõrbetingimustes või Arktika alade jäätunud pinnasel. [14] [15]

Peamine samblike kasulik ökofüsioloogiline iseärasus on poikilohüdrilisus, mis võimaldab neil üle elada pikka aega kestvaid ebastabiilseid keskkonnatingimusi, ilma et nad ärakuivamise tagajärjel sureks. [16]

Samblikel pole vaja juuri, millega pidevalt vett pumbata. Seetõttu suudavad nad elada kohtades, kus enamik taimi ei saa mitte kunagi kasvada – suured kivid, seinad, monumendid. Paljud samblikud kasvavad epifüütidena taimede peal, ent nad pole taimeparasiidid, sest nad ei tarbi ühtegi taimeosa, ega mürgita viimast. [17]

Euroopa Kosmoseagentuur avastas, et samblikud suudavad ellu jääda ka kosmoses. Leopoldo Sancho Madriidi Complutense Ülikoolist korraldas eksperimendid, kus kasutas kahte samblikuliiki: Rhizocarpon geographicum ja Xanthoria elegans, mis pandi Vene Sojuz kosmoseraketi kapslisse 31. mail 2005. Orbiidile jõudes avati samblikke sisaldav kapsel ning samblikud puutusid avakosmoses otseselt kokku kosmilise kiirguse ning äärmiselt kõikuvate temperatuuridega. 15 päeva pärast toodi samblikud tagasi Maale, kusjuures leiti, et nad olid täiesti terved ning neil ei olnud märgatavaid kahjustusi. [18] [19]

Liigirikkus

 Pikemalt artiklis Lihheniseerunud seente liigirikkus

Liigirikkus on erinevate liikide koguarv ühes ökoloogilises koosluses, maastikul või piirkonnas.

Lihheniseerunud seeni on tänapäeval kirjeldatud ja määratud umbes 18 000 erinevat liiki. Näiteks Suurbritanniast on leitud 1700 samblikuliiki[20], samas kui Austraalias on samblike liikide arvuks saadud 3000.[21] Ameerika Ühendriikides avastati alles hiljuti, et üks samblikuliik on tegelikult 126 erinevat samblikuliiki, sest mükobiondiks olev seen osutuks 126 erinevaks seeneliigiks.[22] Hiinast on leitud umbes 2000 liiki samblikke, millest 200 liiki on endeemsed.[23] Uus-Meremaal arvatakse olevat samuti üle 2000 samblikuliigi, kuid arv on tõenäoliselt suurem. Võrreldes taimedega on endeemseid samblikuliike Uus-Meremaal vähem, kõigest 40%.[24] Gröönimaal on kaardistatud 3000–5000 aasta vanuseid samblikepopulatsioone.[25] Eestis on leitud 647 liiki pisisamblikke. Lisaks pisisamblikele on Eestis umbes 300 liiki suursamblikke ja 200 liiki lihhenikoolseid seeni.[26]

Samblike kasutamine loomariigis

Samblikud loomade toidulaual

Samblikud on toiduks mitmesugustele organismidele – näiteks põhjapõdrad, teod ja mitmed putukad.

Põhjapoolsetes regioonides kaevavad põhjapõdrad tavaliselt lumme auke, et leida söögikõlbulikke samblikke. Sellistes külmades piirkondades on sageli samblik üks väheseid söödavaid materjale, mistõttu moodustavad samblikud põhjapõtrade talvisest toidulauast väga suure osa. Samblikud on põhjapõtrade toidulaual hädavajalikud, et külma hooaja lõpuni elus püsida. Nad sisaldavad küll vähe valkaineid, kuid palju süsivesikuid, mida põhjapõdrad oma toidusedelis talvistes tingimustes väga vajavad. Põhjapõdrad on võimelised samblike ka lõhna järgi lume alt üles leidma, kui lumekiht väga paks pole. Heade leiukohtade pärast esineb põhjapõtrade vahel ka territoriaalseid kaklusi. Kõige rohkem toituvad põhjapõdrad samblikust Cladina stellaris. Boreaalsetes metsades süüakse ka Bryoria ja Alectoria perekonna liike, mis kasvavad puude koorel või okstel. [27]

Põhjapõdrad pole ainukesed imetajad, kes samblikke söövad. Näiteks Alaska kaguosa mägikitsed söövad samblikuliike perekonnast Lobaria. [27]

Samblikud võivad olla väga külmadel perioodidel tähtsad puhta vee allikad. Näiteks puudel kasvavad Bryoria perekonna samblikud on tumedat värvi, olles nõnda head kiirgusneelajad. Valguskiirguse neeldumise tagajärjel soojeneb samblikutallus ning jäätunud puhas vesi sulab talluses üles, pakkudes lendoravatele ja teistele loomadele vee kasutamise võimalust. [28]

Selgrootud loomad, nagu teod ja nälkjad (Gastropoda ehk kõhtjalgsete klass), toituvad samuti samblikest. Üsna tavaline on samblike peal leida tigude eritatud limaradu. [28]

Samblikud pesamaterjalina

Nii linnud kui ka väiksemad imetajad kasutavad samblikke oma pesade materjalina. Näiteks lendoravad kasutavad paljusid Bryoria liike nii pesamaterjali kui ka söögina olukordades, kus söögivalik on kesine. Üle 50 Põhja-Ameerika linnuliigi kasutab samblikke oma pesade vooderdamiseks ja mõned neist isegi söövad samblikke. [27]

Samblikud maskeeringuna

On teada kaks puukonna liiki (Hyla versicolor ja Hyla avivoca), kes näevad oma elupaigapuudel kasvavate samblikega niivõrd sarnased välja, et konni on väga raske samblikest eristada. Ka rohelist salamandrit (Aneides aeneus) on samblikega kaetud kividelt väga raske üles leida. [29]

Mitte ainult imetajad, vaid ka putukad kasutavad samblikke maskeeringuvõttena. Näiteks palvetajaritsikas (Mantodea) ja erinevad rohutirtsude sugukonnad imiteerivad edukalt samblikke. [29]

Samblikud elupaigana

Osa liblikaliste liike elavad samblikel ja nende röövikud toituvad samadest samblikest. Samblikke kui elupaiku kasutavaid organisme on veelgi, näiteks mardikalised (Coleoptera), kes elavad samblike sees või peal. Ühe Uus-Guineas elava mardika liigi (Gymnopholus lichenifer) selg on tavaliselt kaetud terve hulga elussamblikega, mis toimib kui tõhus maskeering mardika kaitsmiseks. Sealhulgas pakub samblik elupaika ja kaitset väiksematele organismidele, nagu nematoodidele, keriloomadele ja lestadele. Lestad hoiavad oma mune samblike vahel, kusjuures munad eritavad teatud ainet, mis paneb sambliku paisuma, mis suurenedes katab lesta munad vaenlase eest. Keriloomade puhul on leitud, et nendele on samblik lisaks elukohale ka söögiks. [29]

Mõned sipelgad (Hymenoptera selts) ehitavad oma pesad samblikemattide alla, kus nad on kaitstud ohtude eest. [29]

Samblike kasutusalad inimelus

Samblikke on kasutatud ja kasutatakse siiani väga mitmel otstarbel – ravimitena, toidu ja loomasöödana, parfümeerias, dekoratiivesemena, värviallikana (vill, siid), lihhenomeetrias, õhusaaste ja vääriselupaikade indikaatorina.

Ravimina

Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria).

Samblike kasutamine ravimitena on teada juba ajast ligikaudu 1700–1800 a eKr. Kasutatud on näiteks nahahaiguste raviks, kopsu ja hingamisteede haiguste raviks (Lobaria pulmonaria, h. kopsusamblik). Samuti kollatõve ravimina (Xanthoria parietina, h. korpsamblik). Samblikke on kasutatud ka marutõve ning juuste hõrenemise vastu.[30] Keskaegsete arstide väljakirjutatud droogide hulka kuulusid sageli samblikud. Samblike kasutamisel on tugev seos rahvameditsiiniga. Paljud samblikuliigid (mõnede hinnangute põhjal isegi kuni pooled [30]) sisaldavad antibiootilisi aineid, seega on samblike ravimitena kasutamine üsnagi põhjendatud. Antibiootilistest ainetest võib esile tuua usiinhappe, mis on tõestatud olevat grampositiivsete bakterite kasvu pärssivat toimet.[30] Eesti rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult sammal, vaid hoopis samblik – islandi käokõrv (Cetraria islandica), mis sisaldab samblikuainetena fumaarprototsetraar- ja lihesteriinhapet. Islandi käokõrva ekstraktist toodetakse ka meil apteegis müüdavaid preparaate Islamoos ja Islamint.

Harilik seinakorp (Xanthoria parietina).
Islandi käokõrv (Cetraria islandica).

Toiduna

Toiduna on samblike toiteväärtus väga madal, kuigi nad sisaldavad samblikutärklist ehk lihheniini.

Samblikke söövad paljud rahvad üle maailma. Mõnesid samblikke süüakse vaid näljahäda korral, teised on hinnatud igapäeva- või delikatesstoit. Samblike söömisel on kaks peamist takistust: sambliku polüsahhariidid on inimese jaoks raskesti seeditavad ning mõned samblikud sisaldavad tihti mürgiseid sekundaarseid komponente, mille peaks enne söömist eraldama. Toksilised samblikuained on näiteks vulpiin- ja usniinhape. [31]

Näiteks Aasia traditsioonilistes köökides on mõningaid samblikuliike, mida tarvitatakse söögiks (näiteks Umbilicaria esculenta).

Värvainena

Samblikud on ühed looduslike värvainete allikad. Samblikke kasutati juba antiikajal, et värvida villa ja siidi. Värvaine eraldamiseks jäetakse samblik tavaliselt keevasse vette või ammoniaagi lahusesse. [32]

Muud kasutusalad

Lihhenomeetria tähendab samblike kasutamist substraadi vanuse määramisel. Samblike kasv on väga aeglane. Aastane juurdekasv ulatub maksimaalselt paari millimeetrini ja nii võib isegi kümnesentimeetrise läbimõõduga samblikukorp tegelikult olla aastakümneid või isegi sajandeid vana. Substraadi vähima vanuse saab välja arvutada teades sambliku kasvukiirust ning mõõtes kindlate samblikuliikide talluse läbimõõtu – substraat peab olema vähemalt sama vana, kui tallus sellel. Sellist meetodit kasutatakse näiteks vanade skulptuuride, monumentide vanuse määramisel.

Lihhenoindikatsiooni puhul on tegu samblike liigilise koosseisu ja ökoloogiliste näitajate põhjal keskkonnaomaduste hindamisega, näiteks õhu saastatusega. Samblikud sobivad keskkonnaindikaatoriteks mitmetel põhjustel: nende metabolism on aeglane, neil ei ole kaitsvat kutiikulat, toimub sademete vahetu absorptsioon talluse pinnalt, talluse pikk eluiga. Samblikud on nagu väikesed käsnad, mis imevad endasse kõik, mis on vihmavees lahustunud, ning hoiavad seda siis ka kinni. Lihhenoindikatsioon annab mõõteaparaatide kõrval lisainformatsiooni, sest õhus moodustuvate kompleksühendite mõju organismile erineb üksikkomponentide mõjust.[33] Lihhenoindikatsiooni abil saadud tulemused on olulised, kuna tolmusaaste ja heitgaaside saaste on määravad ka inimeste tervise kvaliteedis. Näiteks Itaalias on leitud kindel piirkondlik seos ühes kohas kasvavate või mitte-kasvavate samblike ja inimeste hingamisteedesse haigestumise vahel..[34] Indikaatorliikideks on näiteks harilik korpsamblik (Xanthoria parietina; viitab okaspuudel kasvades tolmusaastele [35]) ning habesamblikud (Usnea; eelistavad puhta õhuga piirkondi [35]).

Samblikke kasutatakse ka vääriselupaikade indikaatoritena. Nendeks sobivad sellised liigid, mis kasvavad reeglina majandamata metsades ja mida on võrdlemisi kerge ära tunda. Kui mingil metsaalal on arvukalt indikaatorliike, on üsna suur tõenäosus, et kasvukohas leidub ka erinevaid kaitsealuseid või punase raamatu liike, mis muidu võivad olla raskesti märgatavad ja äratuntavad.[36] Samblikest on vääriselupaiga indikaatoriteks näiteks puna-tähnsamblik (Arthonia vinosa), roheline varjusamblik (Chaenotheca chlorella), pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata).[37]

Harilik tundrasamblik (Flavocetraria cucullata).

Samblikud ja nende kaitse Eestis

Must limasambliku levikukaart 2011.
 Pikemalt artiklis Eesti samblikud

Eestis on teada üle 900 liigi samblikke, neist üle 300 kuuluvad suure tallusega hästi märgatavate suursamblike hulka ning ülejäänud pisisamblike hulka. Samblikke kaitse alla võttes on oluline liigi ohustatuse aste, mis tuleneb tema bioloogilistest, ökoloogilistest või levikuga seotud omadustest. Kaitsealuste nimekirja ei saa võtta kõiki haruldasi liike, sest neid on väga palju ning pole kindel, kas miski neid ohustab.[38]

  • II kategooria alla kuuluvad liigid, mis on enamasti kas haruldased või väga haruldased, kuid sellegipoolest kindlate elupaikadega. Näiteks: nõel-narmassamblik (Bryoria furcellata), külm purusamblik (Ochrolechia frigida) ja must limasamblik (Collema nigrescens).[40] Paljud teise kategooria liigid kasvavad epifüütidena vanades metsakooslustes või vähelevinud metsakooslustes. Seega ohustab neid eeskätt metsamajandustegevus. Avatud kooslustes kasvavaid samblikke ohustab koosluste kinnikasvamine ja kohati ka liigne tallamine.[38]
  • III kategooriasse kuuluvad liigid, mis on küll Eestis üsna sagedased, kuid mida on viimastel aastakümnetel leitud üha vähem. Peamised ohutegurid on samad, mis 2. kategooria liikidel. Näiteks: harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum), harilik põissamblik (Lasallia pustulata) ja harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria).[40]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Thomas H. Nash III Lichen Biology, Cambridge University, 1996
  2. ↑ Tschermak-Woess E., 1988. The algal partner.– Galun M. (ed.). CRC Handbook of Lichenology. Volume I. CRC Press, Inc., Boca Raton: 39–92
  3. ↑ Lutzoni, F., Kauff, F., Cox, C. J., McLaughlin, D., Celio, G., Dentinger, B., Padamsee, M., Hibbett, D. et al. (2004). "Assembling the fungal tree of life: progress, classification, and evolution of subcellular traits". American Journal of Botany 91 (10): 1446–80.
  4. ↑ 4,0 4,1 Randlane, T., Saag, A. 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu http://www.ut.ee/ial5/k2n/key/eps.pdf.
  5. ↑ Rosmarie Honegger, 2000. Great Discoveries in Bryology and Lichenology. The Bryologist 103, lk 307-313 http://azolla.fc.ul.pt/documents/Schwendener00.pdf
  6. ↑ DePriest, P. T. (2004). "Early molecular investigations of lichen-forming symbionts: 1986-2001. Annu. Rev. Microbiol. (58): 273–301
  7. ↑ Friedl, T., Büdel, B. "Photobionts". In Nash III TH. Lichen Biology, 9–26. Cambridge: Cambridge University Press.
  8. ↑ 8,0 8,1 Morris, J., Purvis, W. (2007). Lichens (Life). London: The Natural History Museum.
  9. ↑ Ferry, B. W., Baddeley, M., S., & Hawksworth, D. L. (Editors).(1973). Air Pollution and Lichens. Athlone Press, London.
  10. ↑ Tschermak-Woess, E.,(1988). The algal partner.– Galun M. (ed.). CRC Handbook of Lichenology. Volume I. CRC Press, Inc., Boca Raton: 39–92
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Suija, A. 2007. Samblik – näiliselt üks, tegelikult kaks. Eesti Loodus 6 http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=1940
  12. ↑ Büdel, B., Scheidegger, C. (1996). "Thallus morphology and anatomy". Lichen Biology: 37–64
  13. ↑ 13,0 13,1 Urmas Tokko. Botaanika gümnaasiumile - Samblikud. Tartu Tamme Gümnaasium http://www.ebu.ee/tokko/06_samblikud.html
  14. ↑ Walker, T. R. (2007). "Lichens of the boreal forests of Labrador, Canada: A checklist". Evansia 24 (3): 85–90
  15. ↑ Oksanen I. I. (2006). "Ecological and biotechnological aspects of lichens". Applied Microbiology and Biotechnology 73 (4): 723–34
  16. ↑ Kershaw, K. A. "Physiological Ecology of Lichens". Cambridge University Press, 1985
  17. ↑ "Glossary and Acronyms". Vaadatud 25.09.2013.
  18. ↑ ""ESA — Human Spaceflight and Exploration - Lichen survives in space"". Vaadatud 25.09.2013.
  19. ↑ Sancho, L. G., De La Torre, R., Horneck, G., Ascaso, C., De Los Rios, A., Pintado, A., Wierzchos, J., Schuster, M. (2007). "Lichens survive in space: results from the 2005 LICHENS experiment". Astrobiology 7 (3): 443–54
  20. ↑ What are Lichens?
  21. ↑ What is a lichen? Australian Lichens
  22. ↑ One Lichen Species Is Actually 126, And Probably More National Geographic, 2014
  23. ↑ Lichens biodiv.gov.cn
  24. ↑ Lichens in New Zealand
  25. ↑ The unexpectedly weird and beautiful world of lichens mother nature network, 11. märts 2015
  26. ↑ T. Randlane, A. Saag. Eesti pisisamblikud, lk 8-12. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 "Glossary and Acronyms". Vaadatud 09.10.2013.
  28. ↑ 28,0 28,1 "Glossary and Acronyms". Vaadatud 09.10.2013.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 "Glossary and Acronyms". Vaadatud 09.10.2013.
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 S. Malhotra, R. Subban, A. Singh: Lichens- Role in Traditional Medicine and Drug Discovery. The Internet Journal of Alternative Medicine. 2008 Volume 5 [1]
  31. ↑ Emmerich, R., Giez, I., Lange O. L., Proksch, P. (1993). "Toxicity and antifeedant activity of lichen compounds against the polyphagous herbivorous insect Spodoptera littoralis". Phytochemistry 33 (6): 1389–94
  32. ↑ Casselman, K. D.(2011)."Lichen Dyes: The New Source Book". Dover Publications
  33. ↑ [Tõrra, T. 2005. Samblikud õhusaaste indikaatoritena. Eesti Loodus 9 http://www.eestiloodus.ee/artikkel1230_1212.html]
  34. ↑ Cesare Cislaghi & Pier Luigi Nimis, 1997. Nature 387, 463 - 464 [2]
  35. ↑ 35,0 35,1 Liis Marmor. Samblikud annavad märku saastunud õhust. Postimees 2011[3]
  36. ↑ Tambet Krinal. Eesti vääriselupaikade indikaatorsamblikud. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut. 2012 [4]
  37. ↑ Riigi Teataja. Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused. 2013 [5]
  38. ↑ 38,0 38,1 38,2 Randlane, T. 2006. Samblikud nüüd riiklikult kaitstud Eesti Loodus 5, lk 20-23
  39. ↑ Riigi Teataja. I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. 2004 [6]
  40. ↑ 40,0 40,1 Riigi Teataja. III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine. 2004 [7]

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Samblikud&oldid=4371973"