Soojusefekt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Viimane redaktsioon: 29. jaanuar 2016, kell 06:45

Soojusefekt tähendab soojuse eraldumist või neeldumist mingi protsessi käigus, see on süsteemist väljuv või sisenev energia.

Täppisteadustes kasutatakse täpsemini defineeritud mõisteid nagu soojushulk (Q), siseenergia muutus (ΔU) või entalpia muutus (ΔH). Mõõtühikuks on SI-süsteemis džaul (J), kasutatakse ka kalorit (cal).

Mõned ekstreemsed näited. Eksotermilise keemilise reaktsiooni korral kasutatakse reaktsioonisegu jahutamist. Kui reaktsioonis eraldub suur hulk soojust ja jahutamine ei ole piisavalt efektiivne (näiteks katalüsaatori üledoosi korral) võib toimuda soojusplahvatus, see on kogu reaktsioonisegu plahvatuslik keemine, seega vedeliku järsk üleminek gaasifaasi. Enamuse lõhkeainete plahvatusele on iseloomulik, et hargnevate ahelatega eksotermilises reaktsioonis toimub tahkest ainest ülikiire sisemolekulaarse lagunemise tagajärjel kuumade gaasiliste produktide (oksiidide) teke, pürolüüs, mis põhjustab tugevajõulise plahvatuse (gaaside ülikiire reaktsiooni oksüdeerijaga, mis on tavaliselt hapnik).

Kontsentreeritud väävelhappe (H₂SO₄) lahjendamisel veega (hüdrateerumine) eraldub oluliselt soojust (eksotermiline protsess). Seetõttu tuleb alati väävelhape lisada veele. Vastupidisel toimimisel võib happesse, mis on veest oluliselt raskem, lisatav vesi pindmises osas ägedalt keema hakata ja sellega hapet laiali pritsida.

Märkimisväärne soojuse neeldumine (endotermiline protsess) esineb mitmete soolade lahustumisel vees. Näiteks kasutatakse naatriumkloriidi (NaCl) ja kaltsiumkloriidi (CaCl₂ või CaCl₂•nH₂O) jahutussegude valmistamisel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

@@ 3. rida: / 3. rida: @@
 [[Täppisteadus]]tes kasutatakse täpsemini defineeritud mõisteid nagu [[soojushulk]] (''Q''), [[siseenergia]] muutus (Δ''U'') või [[entalpia]] muutus (Δ''H'').  [[Mõõtühik]]uks on [[SI-süsteemi ühikud|SI-süsteemis]] [[džaul]] (J), kasutatakse ka [[kalor]]it (cal).
-Mõned ekstreemsed näited. [[eksotermiline reaktsioon|Eksotermilise keemilise reaktsiooni]] korral kasutatakse reaktsioonisegu jahutamist. Kui reaktsioonis eraldub suur hulk soojust ja jahutamine ei ole piisavalt efektiivne (näiteks [[katalüsaator]]i üledoosi korral)  võib toimuda  '''soojusplahvatus''', see on kogu reaktsioonisegu [[plahvatus]]lik [[keemine]], seega [[vedelik]]u järsk üleminek [[gaas]]ifaasi. Enamuse [[lõhkeaine]]te [[plahvatus]]ele on iseloomulik, et [[ahelreaktsioon (keemia)|hargnevate ahelatega]] eksotermilises reaktsioonis toimub [[tahkis|tahkest]] ainest ülikiire sisemolekulaarse lagunemise tagajärjel  kuumade  [[gaas]]iliste produktide ([[oksiidid]]e)  teke, mis põhjustab tugevajõulise plahvatuse.
+Mõned ekstreemsed näited. [[eksotermiline reaktsioon|Eksotermilise keemilise reaktsiooni]] korral kasutatakse reaktsioonisegu jahutamist. Kui reaktsioonis eraldub suur hulk soojust ja jahutamine ei ole piisavalt efektiivne (näiteks [[katalüsaator]]i üledoosi korral)  võib toimuda  '''soojusplahvatus''', see on kogu reaktsioonisegu [[plahvatus]]lik [[keemine]], seega [[vedelik]]u järsk üleminek [[gaas]]ifaasi. Enamuse [[lõhkeaine]]te [[plahvatus]]ele on iseloomulik, et [[ahelreaktsioon (keemia)|hargnevate ahelatega]] eksotermilises reaktsioonis toimub [[tahkis|tahkest]] ainest ülikiire sisemolekulaarse lagunemise tagajärjel  kuumade  [[gaas]]iliste produktide ([[oksiidid]]e)  teke, pürolüüs, mis põhjustab tugevajõulise plahvatuse (gaaside ülikiire reaktsiooni oksüdeerijaga, mis on tavaliselt hapnik).
 Kontsentreeritud [[väävelhape|väävelhappe]] (H<sub>2</sub>SO<sub>4</sub>) lahjendamisel veega ([[hüdratatsioon|hüdrateerumine]]) eraldub oluliselt [[soojus]]t ([[eksotermiline reaktsioon|eksotermiline protsess]]). Seetõttu ''tuleb alati väävelhape lisada veele''. Vastupidisel toimimisel võib happesse, mis on veest oluliselt raskem, lisatav vesi  pindmises osas ägedalt [[keemine|keema]] hakata ja sellega hapet laiali pritsida.