Uno Laht: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
15. rida: | 15. rida: | ||
1945. aasta 8. detsembril juhtis julgeoleku operatiivgruppi, kes pidas kinni metsas varjava [[Friedrich Kurg|Friedrich Kure]] adjutandi [[Olaf Tammark]]i, kes mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse ja kandis karistust [[Steplag]]is kuni 1953. aastani, millal ta vabastati koos teiste saksa sõjavangidega, kes saadeti tagasi [[Saksamaa LV]]-sse<ref>[http://luup.postimees.ee/luup/99/17/elu1.shtm Sõitis justkui surm...], Luup Nr. 17 (100), 23. august 1999</ref>. Uuesti kohtusid nad [[Eesti Kongress]]i I istungjärgul 1990. aastal: "Kongressi teisel päeval astus vaheajal mu juurde mees rohelise, s.o külalise nimekaardiga kuuel ja pakkus mulle nagu vanale sõbrale kätt. Kaardil seisis nimi Uno Laht! See oli ju sama [[tšekaA|tšekist]], kes mind metsas arreteeris ja peksis ning Valga vanglast [[Pagari tänav|Pagari]] keldrisse tõi. Tundsin ängistust. Häbi see mees küll ei tundnud! Oleks tahtnud talle vastu kõrvu anda, aga valitsesin end.<ref>Eesti Kongress. Tallinn, 2000, lk. 236.</ref>" |
1945. aasta 8. detsembril juhtis julgeoleku operatiivgruppi, kes pidas kinni metsas varjava [[Friedrich Kurg|Friedrich Kure]] adjutandi [[Olaf Tammark]]i, kes mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse ja kandis karistust [[Steplag]]is kuni 1953. aastani, millal ta vabastati koos teiste saksa sõjavangidega, kes saadeti tagasi [[Saksamaa LV]]-sse<ref>[http://luup.postimees.ee/luup/99/17/elu1.shtm Sõitis justkui surm...], Luup Nr. 17 (100), 23. august 1999</ref>. Uuesti kohtusid nad [[Eesti Kongress]]i I istungjärgul 1990. aastal: "Kongressi teisel päeval astus vaheajal mu juurde mees rohelise, s.o külalise nimekaardiga kuuel ja pakkus mulle nagu vanale sõbrale kätt. Kaardil seisis nimi Uno Laht! See oli ju sama [[tšekaA|tšekist]], kes mind metsas arreteeris ja peksis ning Valga vanglast [[Pagari tänav|Pagari]] keldrisse tõi. Tundsin ängistust. Häbi see mees küll ei tundnud! Oleks tahtnud talle vastu kõrvu anda, aga valitsesin end.<ref>Eesti Kongress. Tallinn, 2000, lk. 236.</ref>" |
||
Vallandati [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]ist 8. oktoobri 1946.a. käskkirjaga, seletuseks "vallandatud, kuna pole edasiseks kasutamiseks kõlbulik<ref>(allikas: tööraamat)</ref>" {{lisa viide}}. Väidetavalt jätkas hiljem |
Vallandati [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]ist 8. oktoobri 1946.a. käskkirjaga, seletuseks "vallandatud, kuna pole edasiseks kasutamiseks kõlbulik<ref>(allikas: tööraamat)</ref>" {{lisa viide}}. Väidetavalt jätkas hiljem energilist tegevust [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee|Eesti NSV KGB-le]]. {{lisa viide}} Osales [[Einar Sanden]]i väitel koos [[Randar Hiir]]ega reas KGB suuroperatsioonides välismaal (väide on kaheldav, kuna Laht reisis Nõukogude Liidust välismaale vaid paaril korral, näiteks Ameerikasse külastama [[Hellar Grabbi]]t teda ei lastud), sama allika väidetel tegutses kui [[provokaator]] ENSV Kirjanike Liidu ridades.{{lisa viide}} |
||
==Tegevus ajakirjanikuna== |
==Tegevus ajakirjanikuna== |
Redaktsioon: 12. jaanuar 2016, kell 00:10
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2007) |
Uno Laht (30. aprill 1924 Valga – 24. september 2008[1] Tallinn) oli Eesti tšekist, luuletaja, prosaist ja publitsist, kes kasutas ka palindroomset pseudonüümi Onu Thal.
Elulugu
Uno Laht õppis Valga algkoolis ja progümnaasiumis, alates 1937. aastast elas Loksal ja jätkas õppimist Tallinna 5. Reaalkoolis ja Tallinna 7. Keskkoolis.
1940. aasta sügisel astus Laht Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noorsooühingusse. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkedes astus hävituspataljoni, sellega evakueerus Venemaale. 1942. aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse, Eesti Laskurkorpusesse, kus teenis nooremleitnandina miinipildujate lüli vanemana, Velikije Luki all sai haavata, paranemise järel töötas Kaasanis ja õppis sealses ülikoolis inglise keelt. Sealt suunati Laht Leningradi oblasti Puškinisse komsomolitöötajate kursustele. 1944–1946 oli Laht Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi operatiivtöötaja ja osales metsavendade arreteerimistes.
Tegevus Eesti NSV RJRKis 1944–1946 ja RJK-s
1944. aastal viis Uno Laht Eesti NSV RJRK uurijana läbi uurimist saksa okupatsiooni ajal Tartus Näituse väljakul asutatud koonduslaagris toime pandud inimsusvastaste kuritegude suhtes. Üheks tõendusmaterjaliks nende tegude toimepanemise kohta Eesti Omakaitse liikmete poolt ajavahemikul juuni–detsember 1941. aastal oli nn Olav Karikoski ülekuulamise protokoll (Karikoski protokoll).
1945. aastal 31. juulil juhtis ta saksa okupatsiooni aegse Tartu linna komandandi Friedrich Kure kinnipidamise operatsioon, mille käigus viimane sooritas enesetapu pärast Lahe eest põgeneda püüdmist, ning 16-aastane tütar sai raskeid kehavigastusi.
1945. aasta 8. detsembril juhtis julgeoleku operatiivgruppi, kes pidas kinni metsas varjava Friedrich Kure adjutandi Olaf Tammarki, kes mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse ja kandis karistust Steplagis kuni 1953. aastani, millal ta vabastati koos teiste saksa sõjavangidega, kes saadeti tagasi Saksamaa LV-sse[2]. Uuesti kohtusid nad Eesti Kongressi I istungjärgul 1990. aastal: "Kongressi teisel päeval astus vaheajal mu juurde mees rohelise, s.o külalise nimekaardiga kuuel ja pakkus mulle nagu vanale sõbrale kätt. Kaardil seisis nimi Uno Laht! See oli ju sama tšekist, kes mind metsas arreteeris ja peksis ning Valga vanglast Pagari keldrisse tõi. Tundsin ängistust. Häbi see mees küll ei tundnud! Oleks tahtnud talle vastu kõrvu anda, aga valitsesin end.[3]"
Vallandati Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumist 8. oktoobri 1946.a. käskkirjaga, seletuseks "vallandatud, kuna pole edasiseks kasutamiseks kõlbulik[4]" [viide?]. Väidetavalt jätkas hiljem energilist tegevust Eesti NSV KGB-le. [viide?] Osales Einar Sandeni väitel koos Randar Hiirega reas KGB suuroperatsioonides välismaal (väide on kaheldav, kuna Laht reisis Nõukogude Liidust välismaale vaid paaril korral, näiteks Ameerikasse külastama Hellar Grabbit teda ei lastud), sama allika väidetel tegutses kui provokaator ENSV Kirjanike Liidu ridades.[viide?]
Tegevus ajakirjanikuna
1946–1951 töötas ajalehe Noorte Hääl toimetuses, 1951–1953 oli Rahva Hääle korrespondent, hiljem Kirjanike Liidu luulekonsultant. Ajakirjanikuna hakkas avaldama vesteid, följetone, olukirjeldusi, jutte ja luuletusi, mis algul olid ajavaimulised, aga muutusid 1960. aastatest peale võimu suhtes teravalt kriitiliseks.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige 1953–?, ENSV Kirjanike Liidu liige 1953–1986 (esitas vahepeal lahkumisavalduse) ja uuesti aastast 1992. Elas Tallinnas.
Tegevus pärast Eesti taasiseseisvumist
Oli Eestis moodustatud Neonatsismi ja rahvustevahelise vaenu õhutamise vastase Eesti Liidu juhatuse liige.
2004. ja 2005. aastal esines korduvalt Venemaa infosõja kanalis – internetiportaalis IA Regnum[5], artiklitega Eesti ajaloo ühekülgsest kajastamisest ning 1941. aastal Tartus Omakaitse poolt Näituse väljakul rajatud koonduslaagris ja tankitõrjekraavis väidetavalt Omakaitse poolt toime pandud inimsusvastastest kuritegudest, mille uurimise osaline ta oli omaaegse RJM töötajana.
2005. aasta 18. märtsil käis Uno Laht koos Arnold Meriga loengut pidamas Kallavere keskkoolis, kus nad väitsid, et Eesti okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt 1940. aastal ei toimunud ja Eesti palus ise liitumist[6].
Looming
Lahe püsimissiooniks on olnud sisepoliitiline satiir, deformeerunud sotsialismiga Eestis ka selle juhtidele ning funktsionääridele ebameeldivate tõsiasjade meeldetuletamine. Angažeeritud püsivusega osutas ta tekkivas tarbimisühiskonnas vohavale väikekodanlustumisele (eriti "Kümne küüne lauludes") ning sotsiaalse õigluse ideaalide hääbumisele ja võõrandumisele.
Novell "Meie, tippkutid, üle kogu maakera" sai 1975 Tuglase auhinna. Lahe proosale on sageli iseloomulik raskepärase või barokse kujundi- ja mõttekülluseni viimistletud stiil. Dramaturgias on Laht eelistanud marginaalseid žanre – estraadikavu ja -näidendeid. Ta on kirjutanud ka libreto Eino Tambergi ooperile "Raudne kodu".
Laht on tõlkinud luulet ja proosat vene ja inglise keelest.
Luulekogud
Uno Lahe populaarsus on ajendanud avaldama valikkogusid:
|
Näide Uno Lahe loomingust
|
Viited
- ↑ Suri kirjanik Uno Laht, Eesti Päevaleht, 26. september 2008
- ↑ Sõitis justkui surm..., Luup Nr. 17 (100), 23. august 1999
- ↑ Eesti Kongress. Tallinn, 2000, lk. 236.
- ↑ (allikas: tööraamat)
- ↑ Regnum
- ↑ Kapo: vene antifašist teeb Eesti-vastast propagandat, Postimees, 23.05.2006
Välislingid
- Sõitis justkui surm..., Luup Nr. 17 (100), 23. august 1999
- Uno Laht ründas ETV võttegruppi
- "Ametlik Eesti ajalugu on täis legende, väljamõeldisi ja hirmutisi-Uno Lahe intervjuu", Regnum 25.09.2004
- Margit-Mariann Koppel. "Major Friedrich Kurg pidas sõna" – Kultuur ja Elu 2005, nr. 2
- Aino Lepp. "ETV-s mälestati NKVD ohviteri Uno Lahte" – Postimees 08.01.2009
- Uno Laht Eesti biograafilises andmebaasis ISIK