Itaalia kuningriik (keskaegne)

Regnum Italiae Itaalia kuningriik
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Karolingide impeeriumi osa (kuni 888)
Pealinn	Pavia

Itaalia kuningriik (ladina keeles Regnum Italiæ või Regnum Italicum) oli poliitiline üksus, mis läks Karolingide Frangi riigi kontrolli alla pärast langobardide kaotust aastal 774. Hiljem, pärast Frangi riigi lagunemist aastal 888, taastas see mõningase iseseisvuse. Lõpuks, aastal 961 liidendati see Saksa-Rooma riigiga.

Langobardide kuningriik osutus palju stabiilsemaks kui selle idagootide eelkäija, kuid aastal 774 vallutati see paavsti kaitsmise ettekäändel frankide poolt Karl Suure juhtimisel. Frangid hoidsid Itaalia-Langobardi valdused endi omast eraldi, kuid kuningriik jagas kõiges Karolingide impeeriumi eraldumisi, jagunemisi, kodusõdu ja päriluskriise kuni 9. sajandi lõpuks oli Itaalia kuningriik iseseisev, kuid detsentraliseeritud riik.

Aastal 951 sai Itaalia troonile Saksa kuningas Otto I. Kahe trooni personaalunioon ning Otto kroonimine Saksa-Rooma keisriks Rooma Peetri kirikus aastal 962 moodustas Saksa-Rooma riigi baasi. Keskvalitsus Itaalias kadus kõrgkeskajal kiiresti, kuid kuningriigi idee teostus. Renessansi ajal oli see veidi enam kui õiguslik ettekujutis, kuid see kestis in titulo kuni keisririigi lõpetamiseni aastal 1806, mis ajaks oli Napoleon Bonaparte rajanud oma Regno d'Italia, arvestamata keskaegset kummitust.

 Pikemalt artiklis Itaalia kuningas

Eelajalugu: Langobardide kuningriik

 Pikemalt artiklis Langobardide kuningriik

Lombardia raudkroon, nüüd Monza katedraalis

Pärast Taginae lahingut, milles idagootide kuningas Totila tapeti, vallutas Bütsantsi kindral Narses Rooma ja piiras Cumat. Uus idagootide kuningas Teia kogus idagootide armee riismed kokku ja marssis piiramisrõngast murdma, kuid oktoobris 552 varitses Narses teda Campanias Mons Lactariuses (tänapäeva Monti Lattari), Vesuuvi ja Nuceria Alfaterna lähistel. Lahing kestis kaks päeva ja Teia tapeti võitluses. Idagootide võim Itaalias oli kõrvaldatud, kuid Narses lubas mõnedel ellujäänutel naasta kodudesse, kui keisririigi alamad. Reaalse võimu puudumine Itaalias vahetult pärast lahingut viis frankide sissetungini, kuid ka nemad võideti ja poolsaar taasühendati lühikeseks ajaks keisririigiga.

Langobardide kuningad (ladina keeles reges Langobardorum, ainsuses rex Langobardorum) valitsesid seda germaani rahvast alates nende sissetungist Itaaliasse aastatel 567–68 kuni langobardide identiteedi kadumiseni 9. ja 10. sajandil. Pärast aastat 568 kutsusid langobardide kuningad end mõnikord Itaalia kuningateks (ladina keeles rex totius Italiæ). Seoses langobardide kaotusega 774. aasta Pavia piiramisel läks kuningriik Karl Suure frankide võimu alla. Lombardia raudkrooni (Corona Ferrea) kasutati langobardide kuningate kroonimisel ja sajandeid pärast seda Itaalia kuningate kroonimisel.

Esmased allikad langobardide kuningatest enne frankide vallutust on 7. sajandi anonüümne Origo Gentis Langobardorum ja 8. sajandi Paulus Diaconuse Historia Langobardorum. Origos loetletud esimesed kuningad (Letingite eelsed) on peaaegu kindlasti legendaarsed. Väidetavalt valitsesid nad Suure rahvasterände ajal; esimene valitseja, keda kinnitavad langobardide traditsioonist sõltumatud allikad, on Tato.

Kuningate tegelik kontroll mõlema suure ala üle, millest kuningriik koosnes – Langobardia Major keskel ja põhjas (jagunes omakorda lääneosaks või Neustriaks ja idaosaks või Austriaks ning Tuskiaks) ning Langobardia Minor keskel ja lõunas – ei olnud pidev kuningriigi kahe sajandi pikuse eksisteerimise ajal. Paljude osastishertsogkondade tugeva autonoomia algfaas arenes aja jooksul kasvavaks kuningavõimuks, hertsogite autonoomiasoov ei täitunud kunagi täielikult.

Karolingide impeeriumi koostisosa

Keiser Lothar I surm aastal 855 viis tema valduse Kesk-Frangi riigi jagamiseni tema kolme poja vahel. Vanim, Ludwig II, päris Karolingide maad Itaalias, mida valitseti nüüd esimest korda (välja arvatud Karl Suure poja Pippini lühike valitsemine sajandi alguses) kui selgepiirilist üksust. Kuningriik hõlmas kogu Itaalia nii kaugele lõunasse kui Rooma ja Spoleto, kuid ülejäänud Itaalia lõunas jäi langobardide Benevento vürstkonna või Bütsantsi võimu alla.

Pärast Ludwig II surma ilma pärijateta oli mitukümmend aastat segadusi. Keisri krooni üle vaidlesid esialgu Karolingide Lääne-Frangi (Prantsusmaa) ja Ida-Frangi (Saksamaa) valitsejad, kus auhinna sai alguses läänekuningas (Charles II Paljaspea) ja siis idakuningas (Karl Paks). Pärast viimase troonilt tõukamist vaidlesid krooni üle kohalikud aadlikud Guido Spoletost ja Berengar Frioolist, ja kuna välissekkumine ei lõppenud, siis ka Ida-Frangi Arnulf ja Alam-Burgundia Louis III Pime, kes kõik said ka mõneks ajaks keisritroonile. Kuningriiki ründasid ka araablased Sitsiiliast ja Põhja-Aafrikast ning keskvõim oli parimal juhul minimaalne.

10. sajandil olukord peaaegu ei paranenud, kuna mitmed Burgundia ja kohalikud aadlikud jätkasid vaidlusi krooni üle. Kord suruti peale alles väljastpoolt, kui Saksa kuningas Otto I tungis aastal 962 Itaaliasse ja võttis endale nii keiserliku kui ka Itaalia trooni.

Saksa-Rooma riigi koostisosa

Aastal 951 abiellus Saksa kuningas Otto I viimase Itaalia kuninga Lothar II lese Adelheidiga ja võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest. Kui aastal 960 ründas Berengar Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud Saksa kuningas Otto Itaalia kuningriigi ja kroonis end 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Saksa kuningas (Rex Romanorum) krooniti Milano peapiiskopi poolt langobardide krooniga Pavias eelmänguna visiidile Rooma paavsti poolt keisriks kroonimisele.

Sitsiilia kuningriik tema asutaja Roger II surma ajal aastal 1154.

Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Puudus oli ka võimsatest maaisandatest – ainus märkimisväärne oli Toscana markkrahv, kellel olid suured maavaldused Toscanas, Lombardias ja Emilias, kuid kes ebaõnnestus pärijate puudumise tõttu pärast Matilde di Canossa surma aastal 1115. See jättis võimuvaakumi, mille täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi. Pärast keiser Otto III surma aastal 1002 sai üks viimastest Berengari järglastest, markkrahv Arduin, isegi Itaalia krooni ja alistas Kärnteni hertsogi Otto I juhitavad keiserlikud väed. Alles aastal 1004 võis uus Saksa kuningas Heinrich II liikuda Itaaliasse, et saada endale tiitel rex Italiae. Ikkagi oli Arduin viimane kodune Itaalia kuningas kuni Vittorio Emanuele II kroonimiseni aastal 1861.

Linnade kasvavat võimu demonstreeriti esmakordselt Hohenstaufenist keisri Friedrich I Barbarossa (1152–90) valitsemise ajal, kelle püüded taastada keiserlik võim poolsaarel viis mitme sõjani Lombardia Liigaga (Põhja-Itaalia linnade liiduga) ja lõpuks liiga otsustava võiduni Legnano lahingus aastal 1176, mis sundis Friedrichit tunnistama Itaalia linnade autonoomiat.

Friedrichi pojal Heinrich VI-l õnnestus tegelikult laiendada Hohenstaufenite võimu Itaalias normannide Sitsiilia kuningriigi vallutamisega, mis koosnes Sitsiiliast ja kogu Lõuna-Itaaliast. Heinrichi poeg Friedrich II – esimene keiser alates 10. sajandist, kes tegelikult resideerus Itaalias – püüdis lahendada oma isa ülesannet taastada keiserlik võim Itaalia kuningriigis, mis viis ägeda vastasseisuni mitte ainult reformitud Lombardia Liigaga, vaid ka paavstiga, kes oli üha rohkem kade ilmaliku valduse pärast Kesk-Itaalias (teoreetiliselt keisririigi osa) ja mures Hohenstaufenite keisrite üldiste püüdluste pärast.

Friedrich II kavatsused võtta kogu Itaalia oma kontrolli alla olid sama edutud kui tema vanaisa omad, ja tema surm aastal 1250 tähistas Itaalia kuningriigi tõhusat lõppu ehtsa poliitilise üksusena. Itaalia linnades jätkusid konfliktid gibelliinide (keisri toetajad) ja gvelfide (paavsti toetajad) vahel, kuid need konfliktid eemaldusid üha enam algsest küsimusest.

Kuningriik ei olnud siiski täiesti tähendusetu. Järgmised keisrid 14. ja 15. sajandil tulid kroonimiseks Rooma ja keegi neist ei unustanud Itaalia kuningatena teoreetilisi nõudeid valdusele.

Keiserlikud nõuded võimule Itaalias väljendusid enamasti tiitlite andmises erinevatele tugevatele meestele, kes alustasid kontrolli loomist endiste vabariiklike linnade üle. Kõige märkimisväärsem, keisrid andsid oma toetuse Viscontile Milanos ja kuningas Wenzel tegi aastal 1395 Gian Galeazzo Viscontist Milano hertsogi. Teised perekonnad, kes said keisritelt uusi tiitleid, olid Gonzaga Mantovas ning Este Ferraras ja Modenas.

Tagajärjed: Varjukuningriik

Varauusaja algusega Itaalia kuningriik veel eksisteeris, kuid pelgalt varjuna. Selle territoorium oli oluliselt vähenenud – Venezia vabariigi, kes pidas ennast keisririigist sõltumatuks, vallutused (domini di Terraferma) jätsid enamuse Kirde-Itaaliast väljapoole keisririigi jurisdiktsiooni, samas paavstid kuulutasid täielikku iseseisvust Kirikuriigis Kesk-Itaalias. Siiski oli keiser Karl V, omades Hispaania ja Napoli näol pärandusena rohkem kui keisrina, võimeline kehtestama oma võimu Itaalias suuremas ulatuses kui ükski keiser Friedrich II-st alates. Ta ajas prantslased Milanost välja, hoidis ära Itaalia vürstide püüde taaskinnitada prantslaste abiga oma sõltumatust Cognaci liigas, rüüstas Roomat ja saavutas Medici paavsti Clemens VII koostöö, vallutas Firenze, kus ta taastas Medicid võimule Firenze hertsogitena (ja hiljem Toscana suurhertsogitena) ning pärast Sforza dünastia hääbumist Milanos nõudis territooriumi keiserlikuks lääniks ja nimetas uueks hertsogiks oma poja Filippo.

See uus keiserlik valdus ei jäänud siiski keisririiki, kus Karlile järgnes tema vend Ferdinand, vaid anti Karli poolt oma pojale, kellest sai Hispaania kuningas.

Siiski keiserlikud ülemvõimu nõuded jäid ja kutsuti tegelikult esile 17. sajandi alguses, kui Mantova hertsogkond jäi aastal 1627 valitsejata. Keiser Ferdinand II kasutas oma õigusi feodaalisandana, et hoida ära pärija, prantsuse Neversi hertsogi poolt hertsogkonna ülevõtmine, juhtides Mantova pärilussõda, osa palju suuremast Kolmekümneaastasest sõjast. 18. sajandi algul, Hispaania pärilussõja ajal aastal 1708 kasutati keiserlikke ülemvõimu nõudeid jälle Mantova hõivamiseks, mis nüüd liideti Austria Habsburgide poolt äsja vallutatud Milano hertsogkonnaga.

See oli viimane tähelepanuväärne keiserliku võimu kui sellise kasutamine Itaalias. Austerlased säilitasid kontrolli Milano ja Mantova üle ning vahelduvalt teiste territooriumite (eriti Toscana pärast 1737) üle, kuid feodaalse ülemvõimu nõuded olid muutunud praktiliselt mõttetuks. Keiserlikud nõuded Itaaliale jäid ainult Kölni peapiiskopi teisejärgulisse tiitlisse "Itaalia ülemkantsler" ning keisri ja riigipäeva formaalsetesse kinnipidamistesse erinevatest lepingutest, mis lahendasid pärilusjärglust erinevatele Põhja-Itaalia riikidele, mida peeti veel keiserlikeks läänideks. Prantsuse revolutsioonisõdade ajal aeti austerlased Itaaliast välja Napoleoni poolt, kes asutas vabariigid kogu Põhja-Itaalias, ning aastatel 1799–1803 läbi viidud keiserlik reorganiseerimine ei jätnud ruumi keiserlikele nõuetele Itaalias – isegi Kölni peapiiskop oli läinud, ilmalikustatud koos teiste vaimulike vürstidega. Aastal 1805, kui keisririik oli veel olemas, nõudis Napoleon, nüüd keiser Napoleon I, Itaalia krooni endale, pannes raudkrooni omale pähe Milanos 26. mail 1805. Keisririik ise lõpetati järgmisel aastal, mis lõpetas Itaalia kuningriigi isegi teoreetilise olemasolu.