Jõulurahu

Eellugu

Enne esimese maailmasõja algust levis kõikjal maailmas üleüldine sõjavaimustus. Sõda ei olnud ammu olnud ning levis suhtumine, et sõda on justnagu midagi romantilist – võimalus oma kangelaslikkuse, mehisuse ja vapruse näitamiseks. Levis ka sageli üsna äärmuslik rahvuslus ning rõhutati, et iga kodaniku kohuseks on oma isamaa hiilguse ja võimsuse nimel võidelda, vajadusel ka relv käes oma isamaa kaitsmiseks lahingus surra. I maailmasõda osutus aga sootuks teistsuguseks kui oli eeldatud. Sõda oli palju ebainimlikum, süngem ja julmem kui keegi oli osanud oodata. Lisaks ei toimunud I maailmasõjas ka kiiret edasiliikumist ning pealetingu, algas positsioonisõda, kus mõlemad pooled püsisid kaevikutes paigal. 1914 novembriks oli tekkinud Läänerinne – pidev rindejoon Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mida kummalgi poolel ei olnud lootustki ületada.

Jõulurahu

Et mõlemad pooled olid sarnases situatsioonis – vangistatud kaevikutesse, kust neil ei olnud lootust eluga pääseda ning kust ei olnud ka lootust oma kangelaslikkuse ja vapruse demonstreerimiseks, ning kuna kaevikud asusid teineteise ligiduses, esines mitmetes rindelõikudes 1914 novembris-detsembris sõdurite vennastumist. Vaenutsevad sõdurid kaevikutes määrasid paika näiteks igal õhtul paaritunnised relvarahuperioodid, mil sõdimine lõpetati; vaherahuperioodidel vahel visati vaenlase kaevikusse ajalehti ja alkoholi; sageli ka lauldi teineteisele rahvuslikke laule, vahel lauldi eri kaevikutes ka üheskoos. 1914 jõululaupäeval algasid aga väga mitmetes piirkondades Läänerindel mitteametlikud vaherahud. Esialgu olid aktiivsemad sakslased, kes asetasid kaevikute servale kõigepealt küünlaid, siis jõulukuuski põlevate küünaldega. Seejärel alustati jõululaulude laulmisega kaevikutes. Sakslaste jõululauludele vastasid omakorda inglased ja prantslased oma jõululauludega. Õige peatselt lepiti juba vastastikku kaevikutes hõigeldes kokku, et saadakse kokku kaevikutevahelisel „eikellegimaal“, et vahetada kingitusi – toitu, tubakat, alkoholi jm. Kahurid lõpetasid tulistamise. Mõlemale poolele anti ka võimalus oma surnute äratoomiseks eikellegimaalt. Mitmetes piirkondades peeti ka ühiseid jõulujumalateenistusi. Korraldati ka jalgpallivõistlusi. Hiljem on kõik sõdurid, kes jõulurahus osalesid, rõhutanud jõulurahu „kummalisust“ – vennastuda sõduritega, keda paar päeva varem on üritatud tappa, ning jagada nendega jõuluõhtut küünlavalgel. Kõrgemad sõjaväejuhid mõistsid jõulurahu hukka. Rõhutati, et see vähendab sõdurite võitlusvaimu. Seetõttu keelati paljudes riikides ka jõulurahu kajastamine ajalehtedes. Jõulurahust kõneldi Briti ajalehtedes, Prantuse ja Saksamaa ajalehed olid aga tsenseeritud ning vaikisid toimunust. Järgmistel aastatel 1915, 1916, 1917 ning 1918, üritati sarnaseid vaherahusid korraldada – eelkõige jõulutel, aga ka näiteks lihavõtete aegu, ent ebaõnnestuti. Hiljem on avaldatud arvamust, et sõdurid olid hiljem kalestunud, harjunud-harjutatud tapma käsu peale, ning seetõttu organiseerimata relvarahu korraldamine muutus lihtsalt võimatuks.