Eestimaa kubermang

Эстляндская губерния
Saksa keel Gouvernement Estland
eesti keel Eestimaa kubermang
Eestimaa kubermangu vapp.
Pindala: 17791,7 ruutversta (20246,7) km²
Elanikke: 440694 elanikku (1902)
Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
kubermangulinn: Tallinn (1721–1918)

Eestimaa kubermang (saksa Gouvernement Estland, vene Эстляндская губерния ehk Эстляндия) oli haldusüksus Venemaa Keisririigis.

Pärast Põhja-Eesti vallutamist ja liitmist Venemaa keisririigi poolt Põhjasõjas moodustati 1719. aastal endise Eestimaa kindralkubermangu aladest Tallinna kubermang. Seda nime kandis haldusüksus kuni 1783. aastani, kui moodustati Tallinna asehaldurkond.

1796. aastal taastati vanad kubermangupiirid ning kubermang kandis edaspidi nime Eestimaa kubermang. Kubermang kuulus Venemaa keisririigi koosseisu kuni Eesti iseseisvumiseni 24. veebruaril 1918.

Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula, Frederick de Witt'i 1705. aastal avaldatud kaart

Eestimaa kubermangu moodustamine

Eesti alad vallutati Põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. aastal Vene tsaaririigi vägede poolt, sõja käigus vallutati juba varem 1708. aastal Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti juba sõja ajal Peterburi kubermanguga. Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Pärast Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene Эстляндская губерния) oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.

Vene tsaar (alates 1721 keiser) Peeter I kuulutas Venemaa tsaaririigi 1725. aastal Venemaa keisririigiks ja Impeeriumiks. Eesti aladele moodustati kaks kubermangu, Estlandija, Эстляндия (Tallinna kubermang ja Livland (Riia kubermang ehk Лифляндская губерния ehk Лифляндия). 1722. aastal eraldati Narva provints Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonnas maakonnavabaks maakonnalinnaks. 1722. aastal liideti Tartu provints Riia kubermanguga ning Tallinna kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks. Eestimaa kubermangu (Narva kreisi) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasine piiri määratlemine peatus 1784. aastal.

Eestimaa kubermang. Alexander Wilbrecht, Атлас Российской империи. 1800 год. Лист 4. Эстляндская губерния из 4 уездов

Kubermangu territoorium

Eestimaa kubermang oli Läänemere kubermangudest kõige põhjapoolseim, asetsedes Soome lahe lõunakaldal. Kubermangu läänepoolseim punkt oli Kalana neem Hiiumaal; idas Narva jõgi Narva linna juures; põhjas Stenskäri neem; lõunas Pärnu lahes asuv Kõrksaar. Kubermangu mandripiir lääneosas oli 297 versta, põhjas 469 versta, idas piir Peterburi kubermanguga mööda Narva jõge 75 versta, lõunas piir Peipsi järve ja Liivimaa kubermanguga 371 versta. Rakvere ja Tartu maakonna vahel asuv kubermangu piir oli 20377 sülda pikk, Rakvere ja Viljandi maakonna vahele jäi kubermangu piiri 18669 sülda ja 2 jalga.

Eestimaa kubermangu pindala oli 17791,7 ruutversta (20246,7 ruutkilomeetrit) ehk 1853183 dessatiini; sellest 16290,5 ruutversta oli mandriosa ja 1032,7 saared ning 468,5 ruutversta kubermangu koosseisusoleva Peipsi järve ala. Harju kreis (5043,3 ruutversta, sellest saared 53,4), Viru kreis (5629 ruutversta), Järva kreis (2522,9 ruutversta) ja Lääne kreis (4128 ruutversta, sellest saared 979,3).

Aastatel 1719–1727 kandsid kubermangusisesed haldusterritooriumid nimetust "provints" ja aastatel 1727–1742 nimetust "distrikt", 1742. aastast taas saksapäraselt nimetust "kreis", kuna ametlik asjaajamiskeel oli saksa keel. Kubermang oli jaotatud 4 kreisiks: Harju, Lääne, Järva ja Viru kreis.

1783. aastal keisrinna Katariina II ukaasiga moodustati Venemaa 1775. aasta uue halduskorralduse järgi Tallinna asehaldurkond ja selles 5 kreisi. Asehalduskorra likvideerimisel 1796. aastal taastati kubermangu jaotus 4 kreisiks, mis säilis kuni keisririigi lagunemiseni:

• Tallinna kreis (Harju kreis), (vene keeles ja venepäraselt Гарриенский уезд), kreisilinn Tallinn (saksapäraselt Reval, venepäraselt Revel);
• Rakvere kreis (Viru kreis), (Вирляндский уезд, Вирский уезд), kreisilinn Rakvere;
• Paide kreis (Järva kreis), (Йервенский уезд, Эрвенский уезд), kreisilinn Paide:
• Haapsalu kreis (Lääne kreis), (Викский уезд), kreislinn Haapsalu.

Elanikkond

Kubermangu elanikkond oli 1881. aasta revisjoni põhjal 376 337 mõlemast soost hinge; 1897. aasta revisjoni andmetel juba 433 724. Linnaelanikke oli neist 1881. aastal 59 814 hinge ja 1897. aastal 76 315.

• 1901. aasta andmetel elas kubermangus 440 662 elanikku (217 077 meest ja 223 585 naist, sündis juurde 13 069 last (6775 poissi ja 6294 tüdrukut).
• 1902. aasta andmetel elas kubermangus 440 694 elanikku (217 095 meest ja 223 599 naist), nendest linnades 80 607, Tallinnas 68 045 inimest.

Eestimaa kubermangu kuulusid järgmised linnad: Tallinn (saksa keeles Reval), Haapsalu (Hapsal), Rakvere (Wesenberg)], Paide (Weissenstein) ja Paldiski (saksa keeles Baltischport).

1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanikest 94,3% luteri usutunnistusega, neist anglikaane 158 inimest, reformeerituid – 128; õigeusklikke 4,9%, juute 0,4%, roomakatoliku usku 0,3%, teiste usutunnistuste esindajaid 0,1%. Pool Vene õigeusklikest elas linnades (umbes 9000) Tallinnas, 7000 Rakvere kreisi idaosas, Peipsi järve ääres ning umbes 2000 Kreenholmi manufaktuuris; raskolnikuid 204 inimest, kes enamjaolt elasid Peipsi järve ääres.

Emakeele järgi jagunesid elanikud järgmiselt: 87,6% eestlasi, 5,8% sakslasi, 4,6% venelasi, 1,4% rootslasi, 0,4% juute. Eestlased moodustasid 56% linnaelanikest ja 94% maaelanikest; 71% sakslastest elas linnades, kus nad moodustasid 26% kogu linnaelanike rahvastikust; venelased elasid põhiliselt Tallinnas ja kubermangu idaosas; rootslased (80%) elasid Haapsalu kreisis, kus nad moodustasid peaaegu kogu Vormsi saare elanikkonna.

 Pikemalt artiklis Eestimaa rahvaloenduste loend

Valitsuskorraldus

Alates Põhjasõjast (1701) kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk, Läänemere kubermangude rüütelkondadepoolse alistumise üheks tinguimuseks oli ka Balti erikorra tagamine ja Karl XI poolt läbiviidud Mõisate reduktsioonieelse olukorra taastamine. Venemaa Läänemere kubermangudes kehtinud Venemaa sisekubermangude erinevat valitsus ja õiguskorraldust üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei vahelduva eduga, kuna keskvõim ei soovinud teravat konflikti kohaliku Balti aadelkonnaga. Ajutine valitsuskorralduse muudatus viidi sisse asehaldurkorra ajal, kuid Balti erikorra taastamise saavutasid rüütelkonnad ja linnad uuesti keiser Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880. aastatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt likvideerima. Raed ja foogtikohtud likvideeriti 1889. aastal, kuid seisulik omavalitsus Eestimaa rüütelkond säilis kuni 1920. aastani.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubernerid

Haldusasutused

Venemaa Keisririigi Eestimaa kubermangu haldusaparaadi juhiks oli Tallinnas Toompeal asuv Eestimaa kuberner, kellele allus Eestimaa kubermanguvalitsus ning kuberneri nõuandev organ Kolleegium, kuhu kuulusid kuberner, asekuberner, kaks nõunikku, oberfiskaal ja kaks sekretäri. Kuberneri kasutuses oli kaks kantseleid:

• saksakeelne kantselei, läbi mille toimus suhtlus kohaliku seisusliku omavalitsusorgani Eestimaa rüütelkonna saksakeelsete ametkondade kantselei komisjonidega) ja aadlikega ning Peterburis asuvate keisririigi Justiits-, Kammer- ja Liivimaa, Eestimaa ja Soome asjade kolleegiumiga ja
• venekeelne kantselei, suhtluseks Venemaa keisri, Valitseva Senati ja teiste Venemaa võimuasutustega.

Peale Keisririigi keskvalitsuse esindaja kuberneri ja kantseleide mängisid kohaliku elukorralduse määramises suurt rolli Balti erikorra alusel kohaliku aadli rüütelkonna esindus Maapäev ja Eestimaa rüütelkonna peamees, linnade valitsused (peamiselt Tallinna raad) ning luterliku kiriku Eestimaa superintendent.

Keisririigi sõjavägi kubermangus

Eestimaa Venemaa Keisririigi strateegilises sõjalises plaanis omas tähtsust ainult kui laevastiku baas, seetõttu olid Eestimaa kubermangus enamik rõhuasetusi seonduvalt sõjandusega seotud sadamate ning nende kaitsega, keskajal tähtsus omanud Tallinna kindlus, koos linnamüüriga anti aga 1858. aastal Tallinna linnavõimudele.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Kohtud ja korrakaitse

Eestimaa kubermangu kohtukorralduse aluseks oli Rootsiaegne kohtukorraldus, mis rajanes seisuslikul põhimõttel, mille aluseks oli Balti erikord, mis kehtis kõikide võõrvõimude valitsemisajal.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus, Eestimaa Keiserlik ülemmaakohus

Politsei ja madalama astme kohtu ülesandeid täitis Eestimaa kubermangus kuni 1888. aastani adrakohus. Adrakohtute kui madalama astme kohtute ülesandeks oli: talumaade suuruse määramine atrade järgi ja põgenenud talupoegade tagasinõudmine, esialgu põgenenud pärisorjadest talupoegade asukoha kindlakstegemine ning nende tagastamine omanikule. Adrakohtusüsteemi loomisel jagati kubermangu kreisid adrakohturingkondadeks ehk Haagidistriktideks esialgu 1 maakonnas, hiljem 2–3 igas maakonnas.

Eestimaa ja Liivimaa kubermangu aladel loodi kolm korravalitsust - Tallinnas (24. oktoobril 1803), Tartus (13. juunil 1805) ja Viljandis (10. juulil 1805). 1803. aasta 24. oktoobri Venemaa keisririigi Senati ukaasi kohaselt kuulus Tallinn nn koosseisuväliste linnade hulka, mis elanike arvu järgi tulnuks lugeda väikelinnaks, kuid seaduse eritingimuste kohaselt kuulus kolmandasse, segasadamate (sõja- ja kaubasadam) kategooriasse. Kõrgemaks tsiviilvõimu esindajaks Tallinnas oli Tallinna sõjakuberner, kelle alluvuses oli linna politseivalitsus ja selle ülem - politseimeister.

1862. aastal võeti Venemaal vastu Venemaa sisekubermangude politsei ümberkorraldamise seadus, mis koos kõigi linnade politseivalitsuste, -kohtute ja -ametite töökorralduse muudatustega aga kehtestati Venemaa keisririigi Läänemereprovintsides alles 1888. aastal. 18. mail 1882, aastal muudeti Korravalitsuse nimetust — Tallinna Linna Politseivalitsuseks.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu korrakaitse, Adrakohus

Kubermang ja baltisaksa Balti erikord

Eestimaa kubermang, 1820. aastal. Vassili Pjadõšev, Географический атлас Российской империи...

Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart aastatel 1895–1898 välja antud Meyeri leksikonis

Sadamad, teedevõrk ja side

Sadamad

Kubermangus asusid laevatavad lahed ja sadamad: Virtsu laht (Вердерская бухта) Virtsu sadamaga, (Матуальвик), Haapsalu laht Haapsalu sadamaga; Soome lahes Paldiski laht (бухта Рогервик) Paldiski sadamaga; Tallinna sadam; Hara laht, Hara sadamaga, (Монкевик), kaiga Erras, Käsmu sadam (Kasperwieck), Kunda laht Kunda sadamaga, Mahu sadam (Kaupsaare sadam) (Kalvi mõisa (saksapäraselt Pöddes) juures), Toolse sadam ja Narvas Narva jõest lääne pool, mis kuulus Eestimaa kubermangu.

Raudteed

19. sajandi lõpus täienes taristu 1870. aastal rajatud Balti Raudteega, mis ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga. Kitsarööpmelise juurdeveoraudteed (Tallinna–Viljandi (haruga Türilt Paidesse), Liiva–Vääna ja Paide–Tamsalu) ühendasid kubermangusiseseid ja kubermangudevahelisi sihtpunkte.

Postitaristu

Postiliiklust korraldas Eestimaal alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Kubermangu läbis kolm postiteed (trakti), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

• Tallinn–Narva–Peterburi – 202 versta 9 postijaamaga: Reval ← 21 versta → Jõelähtme → 23 ← Kahala → 22 ← Loobu → 21 ← Põdruse → 23 ← Pikaristi → 24 ← Varja → 24 ← Jõhvi → 20 ← Voka → 11 ← Vaivara → 17 ← Narva → Peterburi kubermangu piir (Tallinna-Peterburi postimaantee)
• "Suur postitee", mis algas riigipiirist ja läbis eelnevalt Kuramaa ja Liivimaa kubermangu suunal Miitavi – Riia – 46 versta 2 postijaamaga: Liivimaa kubermangu piirilt → 2 ← Rannapungerja → 24 ← Väike-Pungerja postijaam→ 24 ← Jõhvi
• Tallinn–Pärnu – 97 versta 4 postijaamaga: Tallinn → 18 ← Saue (Friedrichshof) → 29 ← Ruunavere → 24 ← Sõtke → 22 ← Jädivere → 4 ← Liivimaa kubermangu piir (Tallinna-Riia postimaantee)

 Pikemalt artiklis Eesti posti ajalugu

Haridusasutused ja kultuur

Haridussüsteem kuni 19. sajandi keskpaigani

Aastani 1721 kuulus Eesti Rootsi riiki, aastatel 1704–1710 Venemaa keisririik vallutas kõigepealt Tartu- ja Virumaa, 1710 ka ülejäänud osa Riiast Tallinnani ja Kuressaare. Pärast Põhjasõda alustasid uuesti tegevust Tallinna Toomkool ja Tallinna Gümnaasium. Esialgu jäid kehtima endised Rootsi riigi haridusasutuste tegevust korraldavad seadused triviaalkoolide (Linnakool) ja gümnaasiumite ning talurahvakoolide kohta. 19. sajandi alguses olid kubermangus: kubermangugümnaasium Tallinnas (Gustav Adolfi Gümnaasium); 5 saksakeelset kreisikooli (Tallinnas, Paldiskis, Rakveres, Paides ja Haapsalus); 1 venekeelne kreiskool Tallinnas (likvideeriti 1830. aastal); 1 käsitöökool; 5 elementaarkooli poisslastele (3 Tallinnas, 1 Rakveres ja 1 Lihulas); 2 elementaarkooli tütarlastele (2 Tallinnas, 1 Paides ja 1 Haapsalus), pühapäevakool Tallinnas ningEestimaa Rüütli- ja Toomkool.

19. sajandi algul rajati Venemaa keisririigis Rahvahariduse ministeerium. Õpperingkondi asutati 4. Tartu ülikooli õpperingkonda kuulusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermang. Iga õpperingkonna eesotsas oli kuraator ning kubermangudes kohapeal kubermangu koolidirektor ja kreisides koolide inspektor. Eestis kehtis ülevenemaalisest õppekorraldusest erinev kord. Asutati kihelkonnakoolid (elementaarkool), selle lõpetamine andis õiguse astuda kreiskooli ja seejärel kubermangugümnaasiumisse.

Haridusasutused alates 19. sajandi teisest poolest

Kubermangukoolid: Tallinna Kubermangugümnaasium (Ревельская Губернская Гимназия ); Tallinna Aleksandri Gümnaasium (Ревельская Александровская Гимназия), 1871–1917; Tallinna Keiser Nikolai I Gümnaasium, 1804–1917; Tallinna Tütarlaste Gümnaasium (Ревельская Женская Гимназия ) 1873–1917; Keisrinna Katariina II linnakool (Городское Училище Императрицы Екатерины II); Tallinna Peetri Reaalkool (Ревельское Петровское Реальное Училище); Eestimaa rüütelkonna ja toomkool (Эстляндское Рыцарское и Домское (Вышгородское) Училище); Tallinna neljaklassiline linnakool (Ревельское четырехклассное гор. училище); Tallinna Kõrgem Tütarlastekool (Ревельское гор. высшее женское училище); Paldiski mereklass (Балтийско-Портский мореходный класс); Käsmu mereklass (Каспервикский мореходный класс); Haapsalu Linna Tütarlastekool, 1853–1919.

Kolmeklassilised linnakoolid maakonnalinnades: Tallinna ja Kuressaare piirkonna rahvakoolid (Народные училища); Tallinna raudtee tehnikakool (Ревельское Техническое Железно-Дорожное училище).

Pedagoogikaõppeasutused: aastatel 1837–1854, Ataste õpetajate seminar Järvamaal Peetri kihelkonnas; aastatel 1844–1863, Jädivere õpetajate seminar Läänemaal Vigala kihelkonnas; aastatel 1854–1887, Kuuda õpetajate seminar Märjamaa kihelkonnas Vigala vallas.

Ajakirjandusväljaanded

Eestimaa Kubermangu Teataja (saksa ja vene keeles); Inland; Maa Walla Kuulutaja; Revalsche Zeitung; Ristirahwa Pühhapäewaleht; Tallinna Sõber; Eesti Postimees; Päevaleht; Tallinna Teataja; Maa; Marahwa Näddala-Leht; Missioni-Leht; Oma Maa; Perekonnaleht; Teataja; Töö.

Rahvuskubermangu moodustamine

 Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Venemaa Ajutine Valitsus kuberneri ametikoha ümber kubermangukomissariks ja määras sellele kohale Jaan Poska. Samal ajal hakkasid Eesti rahvuslikud ringkonnad taotlema Liivimaa eestlastega asustatud alade liitmist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist, mis seaduseelnõuna ka Ajutisele Valitsusele läkitati. Tartlased käisid välja ka eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee keskusega Tartus. Ajutisele Valitsusele surve avaldamiseks uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks organiseeriti 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 (neist u 15 000 sõjaväelased) osalejaga meeleavaldus. 12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Kubermangukomissar ja tema 2 abi (üks neist endise Põhja-Liivimaa juhtimiseks) jäi endiselt Ajutise Valitsuse poolt määratavaks, kuid ta sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse. Nõuandva organina oli ette nähtud maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj).

Pärast Oktoobrirevolutsiooni, 9. novembril 1917 (27. oktoobril vkj) võttis Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle ja Eestimaa kubermangu hakkas juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 25. novembril (vkj 12. novembril) võttis Täitevkomitee vastu otsuse ka Ajutise Maanõukogu laialisaatmise kohta. 28. novembril (15. novembril vkj) pidas Ajutine Maanõukogu erakorralise koosoleku, kus kuulutati end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni, enne kui ta lõplikult laiali saadeti.

Saksa okupatsioon

1918. aasta veebruari lõpus ja aprilli alguses okupeerisid Saksa väed Põhja-Baltikumi. Okupatsioonivalitsus tühistas Veebruarirevolutsiooni-järgsed halduskorralduse muudatused ja liitis Lõuna-Eesti maakonnad uuesti Liivimaa kubermanguga. Formaalselt jäi Eestimaa kubermang endiselt Venemaa osaks. Kubermangu uueks juhiks sai 8. armee 68. põhjakorpuse ülem Adolf von Seckendorff. 27. augustil sõlmitud Bresti rahulepingu lisaleppega loobus Nõukogude Venemaa suveräniteedist Eesti- ja Liivimaal.

Eestimaa kubermangu organisatsioonid

• Eestimaa Kirjanduse Ühing
• Eestimaa Konstitutsiooniline Partei
• Eestimaa Mõisnikkude Maakrediidiselts [1]
• Eestimaa Provintsiaalmuuseum
• Eestimaa Rahvahariduse Selts

• Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
• Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee

Kirjandus

• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: X. Land-rolle des Herzogthums Esthland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 409-. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Gressel, Johann Herrmann (1840). Land-Rolle des ehstländischen Gouvernements. Reval: Gebrudt und zu haben bei Johann Herrmann Gressel. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1840). Das Kaiserthum Russland. Erster Theil. Stuttgart: Literatur Comptoir. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1841). Das Kaiserthum Russland. Achter Band. Stuttgart: Literatur Comptoir. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1846). Statistik und geographie des gouvernements Esthland. Stuttgart: Verlag der J.F. Steinkopf´schen Buchhandluh. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Richter, A. v. (1858). Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben: Bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben. Theil II (1562–1721). Riga: Nicolai Kymmel. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Berndt Federley (1906-1976): Kunglig majestät, svenska kronan och furstendömet Estland 1592–1600, 306.lk., Helsingfors : Societas Scientiarum Fennica, 1946, ESTER
• Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik, 1890–1907 Эстляндская губерния

Ajakirjandus

• Eestimaa Kubermangu Teataja (1853–1917) Digitaalselt (saksa ja vene keeles);
• Maa Walla Kuulutaja (Tallinn: 1858–1889) Digitaalselt;
• Ristirahwa Pühhapäewaleht (Tallinn: 1875–1919) Digitaalselt;
• Tallinna Sõber (Tallinn : 1879–1895) Digitaalselt;
• Eesti Postimees (Tallinn: 1894–1905) Digitaalselt;
• Päevaleht (Tallinn: 1905–1940) Digitaalselt;
• Tallinna Teataja (Tallinn : 1910–1922) Digitaalselt.

Vaata ka

• Eestimaa
• Liivimaa kubermang
• 18. sajand Eestis, 19. sajand Eestis, 20. sajand Eestis