Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pärdi teos
PResümee puudub
26. rida: 26. rida:


[[Kategooria:Muusika]]
[[Kategooria:Muusika]]

[[en:Solfège]]

Redaktsioon: 3. detsember 2015, kell 21:19

 See artikkel räägib noodilaulmise tehnikast; õppeaine kohta vaata artiklit Solfedžo (õppeaine); Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt)

Solfedžo (itaalia solfeggio) ehk solmisatsioon on pedagoogiline nooditekstilaulmise tehnika, mille puhul õpetatakse, et igale noodile vastab teatud silp. Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.

Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: liikumatu do (absoluutne noodisüsteem) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja liikuv do (relatiivne noodisüsteem) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendiriikides).

Päritolu

Keskaja olulisemaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost arendas oma peateoses "Micrologus de disciplina artis musicae" laadisüsteemi, sõnastades õpetuse heksakordidest ja tõi kasutusele solmisatsioonisilbid.


11. sajandil töötas muusikateoreetik Guido Arezzost välja kuue-noodilise tõusva järjestuse, mis näeb välja järgmiselt: ut, re, mi, fa, sol ja la. Heksakordisüsteem fikseeris keskaegse helirea kõige problemaatilisema noodi b, mis oli ebapüsiv ja teda kasutati nii kõrgena kui madalana.

Solmisatsioonisilbid võttis Guido kasutusele laulu hõlbustamiseks hümnist "Epistola de ignotu cantu", kus silbid langevad oma vastavatele skaalaastmetele.

Ut queant laxis resonāre fibris

Mira gestorum famuli tuorum,

Solve polluti labii reatum,

Sancte Iohannes.

Noodinimed

 Pikemalt artiklis Heli põhinimetus

Kindlaksmääratud do`ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re minooris).)