The Who: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{keeletoimeta}} |
{{keeletoimeta}} |
||
[[Pilt:The Who 2007 -2-.JPG|thumb|250px]] |
[[Pilt:The Who 2007 -2-.JPG|thumb|250px|The Who kontserdil 2007. aastal]] |
||
'''The Who''' on |
'''The Who''' on [[Suurbritannia]] [[Rokkmuusika|''rock'']]-[[ansambel (muusika)|ansambel]], mis alustas tegevust [[1964]]. aastal ning on saanud üheks kuulsamaks ja mõjukamaks koosseisuks [[Rokkmuusika|''rock''-muusika]] ajaloos. Läbi kogu karjääri olid ansambli ''live''-esinemised väga energilised ja algusaastail pälvisid nad tähelepanu sellega, et lõhkusid laval oma pille. The Who alustas oma karjääri võrdlemisi lihtsate ''[[pop]]''/''[[R&B]]'' stiilis singlitega, kuid juba pärast esimest albumit liikus nende muusika keerukamate heliteoste poole. Algsesse koosseisu kuulusid laulja [[Roger Daltrey]], kitarrist ja põhiline laulukirjutaja [[Pete Townshend]], basskitarrist [[John Entwistle]] ja trummar [[Keith Moon]]. 1978. aastal suri Keith Moon ennasthävitava elustiili tõttu. Bänd jätkas uue trummari Kenney Jonesiga, kuid 1983. aastal mindi ametlikult laiali. Ansambel tuli hiljem kokku üksikuteks esinemisteks, nende seas olid näiteks heategevusüritus [[Live Aid]] ja ansambli 25. aastapäev. 2002. aastal suri John Entwistle, kuid Daltrey ja Townshend jätkavad The Who'na esinemist. |
||
== Ajalugu == |
== Ajalugu == |
||
=== Algusaastad === |
=== Algusaastad === |
||
Enne The Who'd mängis Roger Daltrey |
Enne The Who'd mängis Roger Daltrey ansamblis The Detours, kus mängis soolokitarri. Kui 1961. aasta suvel vajati basskitarristi, kohtas Daltrey tänaval endist koolikaaslast John Entwistle'it, kes parajasti kandis omatehtud basskitarri. Daltrey kutsus ta bändi ja Entwistle nõustus. Kuna peagi vajati ka teist kitarri, soovitas Entwistle oma tuttavat, kellega oli varem bändides koos mänginud, Pete Townshendi. |
||
The Detoursi muusika oli tugevalt mõjutatud ''rythm and blues'''ist, mis oli tol ajal väga populaarne. Kui solist varsti lahkus, võttis Daltrey laulmise enda peale ja Townshend jäi ainsaks kitarristiks. Teise kitarri puudumine oli tolleaegsetes |
The Detoursi muusika oli tugevalt mõjutatud ''rythm and blues'''ist, mis oli tol ajal väga populaarne. Kui solist varsti lahkus, võttis Daltrey laulmise enda peale ja Townshend jäi ainsaks kitarristiks. Teise kitarri puudumine oli tolleaegsetes ''rock''-ansamblites väga haruldane, kuid tähendas ka seda, et muusikale otsustati natuke uue nurga alt läheneda. Entwistle hakkas bassil mängima käike, mis täitsid pigem soolokitarri osa, kuna basskitarri oli seni kasutatud vaid ühtlase rütmi loomiseks. Townshend mängis oma kitarri jõulisemalt ja äkilisemalt, tekitades käredamaid helisid, ning kasutas ka heliefekte, nagu ''feedback'', mida seni oli peetud pigem häirivaks kõrvalefektiks. |
||
Nimi The Who võeti 1964. aastal, kui üks teine The Detours oli esinenud |
Nimi The Who võeti 1964. aastal, kui üks teine The Detours oli esinenud televisioonis. Vähese edu tõttu vahetati välja trummar Doug Sandom ja võeti Keith Moon, kes ainult täiendas bändi ebatavalist kõla. Sarnaselt basskitarriga eeldati ka trummide puhul, et need täidaksid vaid rütmipilli osa, kuid Moon läks nendest raamidest kaugele välja, tagudes seninägematuid ja kaootilisi soolokäike. |
||
Ühel esinemisel Londoni Marquee klubis purustas Townshend oma kitarri, kuna ei olnud helisüsteemiga rahul. Sellest sai edaspidi osa bändi lavasoust: mitme esinemise lõpul peksis Townshend oma kitarri puruks ja Moon lõi trummid ümber. Sageli kaasati sinna tuleefektid ja plahvatused. |
Ühel esinemisel Londoni Marquee klubis purustas Townshend oma kitarri, kuna ei olnud helisüsteemiga rahul. Sellest sai edaspidi osa bändi lavasoust: mitme esinemise lõpul peksis Townshend oma kitarri puruks ja Moon lõi trummid ümber. Sageli kaasati sinna tuleefektid ja plahvatused. |
||
The Who mänedžer Peter Meaden soovitas võtta |
The Who mänedžer Peter Meaden soovitas võtta ansambli nimeks The High Numbers. Ta kirjutas ka nende esimese salvestatud singli "Zoot Suit"/"I'm The Face" ja muutis nende kuvandit, et paremini peale minna Inglismaal populaarsele ''[[mod (subkultuur)|mod]]''-subkultuurile, kuhu Meaden ka ise kuulus. Uus sihtrühm võttis bändi hästi omaks, aga laiema publiku seas jäi edu kesiseks, mistõttu otsustati Meaden vallandada ja võeti taas nimeks The Who. |
||
=== Esimesed singlid ja album === |
=== Esimesed singlid ja album === |
||
The Who andis 1965. aasta jaanuaris välja oma nime all esimese singli [["I Can't Explain"]], mis pääses Briti müügiedetabelites 8. kohale. Sellest ja järgmisest singlist [["Anyway, Anyhow, Anywhere"]] õhkus |
The Who andis 1965. aasta jaanuaris välja oma nime all esimese singli [["I Can't Explain"]], mis pääses Briti müügiedetabelites 8. kohale. Sellest ja järgmisest singlist [["Anyway, Anyhow, Anywhere"]] õhkus ansambli liikmete ja kaudselt ka kogu selleaegse noorte põlvkonna ängi ja raevu, mille fännid hästi omaks võtsid. Daltreyl oli kalduvus bändi liidrina käituda ja otsuseid ainuisikuliselt vastu võtta. Teised ei olnud sageli sellega rahul, mistõttu tuli ette tülisid, mida Daltrey üldjuhul rusikatega lahendas. Väidetavalt püüdis ta ka hoida bändikaaslasi eemal uimastitest, seda eriti Keith Mooni puhul. Üha sagenevate sisetülide tõttu Daltrey vallandati, kuid paar päeva pärast seda otsustas ta oma suhtumist muuta ning võeti ansambli ridadesse tagasi. |
||
| ⚫ | Sama aasta lõpus andis The Who välja ka oma esimese albumi |
||
| ⚫ | Sama aasta lõpus andis The Who välja ka oma esimese albumi ''[[My Generation]]'', mis kinnitas ansambli liikumist eemale oma ''R&B'' juurtest. Nende muusikat võis kirjeldada kui raevukat popmuusikat, mida peetakse ka hiljem tekkinud [[punk|punkmuusika]] oluliseks mõjutajaks. Albumi [["My Generation"|nimilugu]] väljendab ühe põlvkonna protesti vanema põlvkonna ja nende väärtuste vastu. |
||
=== Rock-ooperid === |
=== Rock-ooperid === |
||
Pete Townshend, kes kirjutas valdava osa The Who muusikast, soovis midagi enamat kui lihtsalt edukaid lugusid. Ta |
Pete Townshend, kes kirjutas valdava osa The Who muusikast, soovis midagi enamat kui lihtsalt edukaid lugusid. Ta mängis sõpradele omatehtud paroodiasalvestust, mille üks juuresolijaist nimetas [[''rock''-ooper|''rock''-ooperiks]]. Mänedžerile Kit Lambertile tundus see mõte huvitav ja ta soovitas seda arendama hakata. ''Rock''-ooper pidi albumist tegema enama kui lihtsalt üksikute laulude kogumiku. 1966. aastal ilmunud teisel albumil ''[[A Quick One]]'' seda ka osalt teostati – albumi lõpetas üheksa minuti pikkune [["A Quick One While He's Away"]], mis koosnes mitmest lühikesest sama lugu jutustavast laulust. |
||
Umbes 1968. aasta paiku hakkas Townshend huvituma [[India]] vaimse õpetaja [[Meher Baba]] õpetusest. See innustas teda ka kirjutama täispikkuses rock-ooperit, mis jutustaks ühe poisi eluteest ja jõudmisest kõrgemale vaimsele tasemele. Kontsertide ja ka albumisse mittekuuluvate lugude kirjutamine venitasid kogumiku valmimist, kuid 1969. aasta mais oli rock-ooper "[[Tommy]]" valmis. |
Umbes 1968. aasta paiku hakkas Townshend huvituma [[India]] vaimse õpetaja [[Meher Baba]] õpetusest. See innustas teda ka kirjutama täispikkuses ''rock''-ooperit, mis jutustaks ühe poisi eluteest ja jõudmisest kõrgemale vaimsele tasemele. Kontsertide ja ka albumisse mittekuuluvate lugude kirjutamine venitasid kogumiku valmimist, kuid 1969. aasta mais oli ''rock''-ooper "[[Tommy]]" valmis. |
||
"Tommyst" sai tõeline müügihitt ja leidis tunnustust ka kriitikute poolt. Seda peetakse üheks parimaks albumiks |
"Tommyst" sai tõeline müügihitt ja leidis tunnustust ka kriitikute poolt. Seda peetakse üheks parimaks albumiks ''rock''-muusika ajaloos. Lisaks osutusid albumi laulud ka kontserthittideks, mida tõestas The Who ülesastumine [[Woodstocki festival]]il samal aastal. Publik võttis need väga hästi vastu, tutvustades neid lähemalt [[USA]] publikule ja andes hoogu nende ülemaailmsele populaarsusele. Kaasa aitas ka "Tommy" põhjal tehtud film, kus astusid üles ka ansambli liikmed. |
||
Bändi teine täispikk rock-ooper on "[[Quadrophenia]]" (1973). Seda võib ka vaadata kui autobiograafilist lugu 1960. aastate alguse Londoni noorte elust. Lugu räägib noorukist nimega Jimmy ja tema võitlusest eneseväärikuse saavutamiseks, tema konfliktidest oma pere ja sõpradega, ning tema vaimsest haigusest. |
Bändi teine täispikk ''rock''-ooper on "[[Quadrophenia]]" (1973). Seda võib ka vaadata kui autobiograafilist lugu 1960. aastate alguse Londoni noorte elust. Lugu räägib noorukist nimega Jimmy ja tema võitlusest eneseväärikuse saavutamiseks, tema konfliktidest oma pere ja sõpradega, ning tema vaimsest haigusest. |
||
=== |
=== ''Lifehouse'' ja ''Who's Next''=== |
||
Pärast "Tommy" |
Pärast "Tommy" ilmumist ei teadnud Townshend, kuhu edasi minna. Seetõttu anti 1970. aastal lihtsalt välja kontsertalbum ''[[Live at Leeds]]'', mida tunnustati kui üht parimat kontsertalbumit. Umbes samal ajal tutvus Townshend esmakordselt süntesaatoriga, mille peal hakkas oma kodustuudios salvestama. Sealt arenes edasi mõte teha uus ''rock''-ooper – ulmeline lugu, mille tegevus toimub tulevikus. Selle sisu oli selles, et kogu maailm oli väga saastatud ja kokku varisemas, kui ilmus välja [[guru]], kes juhatas inimesed ühele imelisele ''rock''-kontserdile, mis pidi inimesed päästma ja kõrgemal vaimsel tasemel ühendama. Albumi nimeks pidi saama ''[[Lifehouse]]'' ning Townshend kavatses sinna lisada märkimisväärsel hulgal süntesaatorihelisid ja muid muusikalisi uuendusi. |
||
Paraku |
Paraku jäi lugu teistele ansambli liikmetele segaseks ning ka mänedžer Kit Lambert üritas seda projekti Townshendi selja taga maha laita. Kui Townshend sellest teada sai, sai ta närvivapustuse ja ''Lifehouse'' jäigi lõpetamata. Allesjäänud materjali kasutati uue albumi kokkupanemiseks. 1971. aastal ilmuski ''[[Who's Next]]'', mis sobis rohkem tavapärase ''rock''-albumi formaati ja samas sisaldas neid tehnilisi uuendusi, mida Townshend oli ''Lifehouse'i'' jaoks plaaninud. ''Who's Next'' pani alguse The Who uuele, raskemale kõlapildile ning leidis fännide ja kriitikute seas laialdast tunnustust. |
||
=== |
=== ''Who Are You'' ja Keith Mooni surm=== |
||
1978. aastal tuli välja album |
1978. aastal tuli välja album ''[[Who Are You]]'', millega liiguti kaugemale ''rock''-ooperitest, rohkem raadiosõbraliku formaadi poole. Albumi väljaandmist varjutas Keith Mooni surm ravimite üledoosi tõttu, kõigest paar nädalat pärast albumi poodidesse jõudmist. Albumiga on seotud kaks iroonilist fakti: kaanepilt, kus Moon istub toolil kirjaga "not to be taken away" ("mitte ära võtta"), ning lugu "Music Must Change" , mis kõlab ilma trummideta. |
||
== Albumid == |
== Albumid == |
||
| 49. rida: | 46. rida: | ||
=== Stuudioalbumid === |
=== Stuudioalbumid === |
||
*[[My Generation]] (1965) |
*''[[My Generation]]'' (1965) |
||
*[[A Quick One]] (1966) |
*''[[A Quick One]]'' (1966) |
||
*[[The Who Sell Out]] (1967) |
*''[[The Who Sell Out]]'' (1967) |
||
*[[Tommy]] (1969) |
*''[[Tommy]]'' (1969) |
||
*[[Who's Next]] (1971) |
*''[[Who's Next]]'' (1971) |
||
*[[Quadrophenia]] (1973) |
*''[[Quadrophenia]]'' (1973) |
||
*[[The Who by Numbers]] (1975) |
*''[[The Who by Numbers]]'' (1975) |
||
*[[Who Are You]] (1978) |
*''[[Who Are You]]'' (1978) |
||
*[[Face Dances]] (1981) |
*''[[Face Dances]]'' (1981) |
||
*[[It's Hard]] (1982) |
*''[[It's Hard]]'' (1982) |
||
*[[Endless Wire]] (2006) |
*''[[Endless Wire]]'' (2006) |
||
=== Kogumikplaadid === |
=== Kogumikplaadid === |
||
*[[Magic Bus: The Who on Tour]] (1969) |
*''[[Magic Bus: The Who on Tour]]'' (1969) |
||
*[[Meaty Beaty Big and Bouncy]] (1971) |
*''[[Meaty Beaty Big and Bouncy]]'' (1971) |
||
*[[Odds & Sods]] (1974) |
*''[[Odds & Sods]]'' (1974) |
||
*[[Join Together]] (1982) |
*''[[Join Together]]'' (1982) |
||
*[[Who's Missing]] (1985) |
*''[[Who's Missing]]'' (1985) |
||
*[[Two's Missing]] (1987) |
*''[[Two's Missing]]'' (1987) |
||
*[[The Who: Then and Now]] (2004) |
*''[[The Who: Then and Now]]'' (2004) |
||
== Välislingid == |
== Välislingid == |
||
Redaktsioon: 29. november 2015, kell 19:45
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
The Who on Suurbritannia rock-ansambel, mis alustas tegevust 1964. aastal ning on saanud üheks kuulsamaks ja mõjukamaks koosseisuks rock-muusika ajaloos. Läbi kogu karjääri olid ansambli live-esinemised väga energilised ja algusaastail pälvisid nad tähelepanu sellega, et lõhkusid laval oma pille. The Who alustas oma karjääri võrdlemisi lihtsate pop/R&B stiilis singlitega, kuid juba pärast esimest albumit liikus nende muusika keerukamate heliteoste poole. Algsesse koosseisu kuulusid laulja Roger Daltrey, kitarrist ja põhiline laulukirjutaja Pete Townshend, basskitarrist John Entwistle ja trummar Keith Moon. 1978. aastal suri Keith Moon ennasthävitava elustiili tõttu. Bänd jätkas uue trummari Kenney Jonesiga, kuid 1983. aastal mindi ametlikult laiali. Ansambel tuli hiljem kokku üksikuteks esinemisteks, nende seas olid näiteks heategevusüritus Live Aid ja ansambli 25. aastapäev. 2002. aastal suri John Entwistle, kuid Daltrey ja Townshend jätkavad The Who'na esinemist.
Ajalugu
Algusaastad
Enne The Who'd mängis Roger Daltrey ansamblis The Detours, kus mängis soolokitarri. Kui 1961. aasta suvel vajati basskitarristi, kohtas Daltrey tänaval endist koolikaaslast John Entwistle'it, kes parajasti kandis omatehtud basskitarri. Daltrey kutsus ta bändi ja Entwistle nõustus. Kuna peagi vajati ka teist kitarri, soovitas Entwistle oma tuttavat, kellega oli varem bändides koos mänginud, Pete Townshendi.
The Detoursi muusika oli tugevalt mõjutatud rythm and blues'ist, mis oli tol ajal väga populaarne. Kui solist varsti lahkus, võttis Daltrey laulmise enda peale ja Townshend jäi ainsaks kitarristiks. Teise kitarri puudumine oli tolleaegsetes rock-ansamblites väga haruldane, kuid tähendas ka seda, et muusikale otsustati natuke uue nurga alt läheneda. Entwistle hakkas bassil mängima käike, mis täitsid pigem soolokitarri osa, kuna basskitarri oli seni kasutatud vaid ühtlase rütmi loomiseks. Townshend mängis oma kitarri jõulisemalt ja äkilisemalt, tekitades käredamaid helisid, ning kasutas ka heliefekte, nagu feedback, mida seni oli peetud pigem häirivaks kõrvalefektiks.
Nimi The Who võeti 1964. aastal, kui üks teine The Detours oli esinenud televisioonis. Vähese edu tõttu vahetati välja trummar Doug Sandom ja võeti Keith Moon, kes ainult täiendas bändi ebatavalist kõla. Sarnaselt basskitarriga eeldati ka trummide puhul, et need täidaksid vaid rütmipilli osa, kuid Moon läks nendest raamidest kaugele välja, tagudes seninägematuid ja kaootilisi soolokäike.
Ühel esinemisel Londoni Marquee klubis purustas Townshend oma kitarri, kuna ei olnud helisüsteemiga rahul. Sellest sai edaspidi osa bändi lavasoust: mitme esinemise lõpul peksis Townshend oma kitarri puruks ja Moon lõi trummid ümber. Sageli kaasati sinna tuleefektid ja plahvatused.
The Who mänedžer Peter Meaden soovitas võtta ansambli nimeks The High Numbers. Ta kirjutas ka nende esimese salvestatud singli "Zoot Suit"/"I'm The Face" ja muutis nende kuvandit, et paremini peale minna Inglismaal populaarsele mod-subkultuurile, kuhu Meaden ka ise kuulus. Uus sihtrühm võttis bändi hästi omaks, aga laiema publiku seas jäi edu kesiseks, mistõttu otsustati Meaden vallandada ja võeti taas nimeks The Who.
Esimesed singlid ja album
The Who andis 1965. aasta jaanuaris välja oma nime all esimese singli "I Can't Explain", mis pääses Briti müügiedetabelites 8. kohale. Sellest ja järgmisest singlist "Anyway, Anyhow, Anywhere" õhkus ansambli liikmete ja kaudselt ka kogu selleaegse noorte põlvkonna ängi ja raevu, mille fännid hästi omaks võtsid. Daltreyl oli kalduvus bändi liidrina käituda ja otsuseid ainuisikuliselt vastu võtta. Teised ei olnud sageli sellega rahul, mistõttu tuli ette tülisid, mida Daltrey üldjuhul rusikatega lahendas. Väidetavalt püüdis ta ka hoida bändikaaslasi eemal uimastitest, seda eriti Keith Mooni puhul. Üha sagenevate sisetülide tõttu Daltrey vallandati, kuid paar päeva pärast seda otsustas ta oma suhtumist muuta ning võeti ansambli ridadesse tagasi.
Sama aasta lõpus andis The Who välja ka oma esimese albumi My Generation, mis kinnitas ansambli liikumist eemale oma R&B juurtest. Nende muusikat võis kirjeldada kui raevukat popmuusikat, mida peetakse ka hiljem tekkinud punkmuusika oluliseks mõjutajaks. Albumi nimilugu väljendab ühe põlvkonna protesti vanema põlvkonna ja nende väärtuste vastu.
Rock-ooperid
Pete Townshend, kes kirjutas valdava osa The Who muusikast, soovis midagi enamat kui lihtsalt edukaid lugusid. Ta mängis sõpradele omatehtud paroodiasalvestust, mille üks juuresolijaist nimetas rock-ooperiks. Mänedžerile Kit Lambertile tundus see mõte huvitav ja ta soovitas seda arendama hakata. Rock-ooper pidi albumist tegema enama kui lihtsalt üksikute laulude kogumiku. 1966. aastal ilmunud teisel albumil A Quick One seda ka osalt teostati – albumi lõpetas üheksa minuti pikkune "A Quick One While He's Away", mis koosnes mitmest lühikesest sama lugu jutustavast laulust.
Umbes 1968. aasta paiku hakkas Townshend huvituma India vaimse õpetaja Meher Baba õpetusest. See innustas teda ka kirjutama täispikkuses rock-ooperit, mis jutustaks ühe poisi eluteest ja jõudmisest kõrgemale vaimsele tasemele. Kontsertide ja ka albumisse mittekuuluvate lugude kirjutamine venitasid kogumiku valmimist, kuid 1969. aasta mais oli rock-ooper "Tommy" valmis.
"Tommyst" sai tõeline müügihitt ja leidis tunnustust ka kriitikute poolt. Seda peetakse üheks parimaks albumiks rock-muusika ajaloos. Lisaks osutusid albumi laulud ka kontserthittideks, mida tõestas The Who ülesastumine Woodstocki festivalil samal aastal. Publik võttis need väga hästi vastu, tutvustades neid lähemalt USA publikule ja andes hoogu nende ülemaailmsele populaarsusele. Kaasa aitas ka "Tommy" põhjal tehtud film, kus astusid üles ka ansambli liikmed.
Bändi teine täispikk rock-ooper on "Quadrophenia" (1973). Seda võib ka vaadata kui autobiograafilist lugu 1960. aastate alguse Londoni noorte elust. Lugu räägib noorukist nimega Jimmy ja tema võitlusest eneseväärikuse saavutamiseks, tema konfliktidest oma pere ja sõpradega, ning tema vaimsest haigusest.
Lifehouse ja Who's Next
Pärast "Tommy" ilmumist ei teadnud Townshend, kuhu edasi minna. Seetõttu anti 1970. aastal lihtsalt välja kontsertalbum Live at Leeds, mida tunnustati kui üht parimat kontsertalbumit. Umbes samal ajal tutvus Townshend esmakordselt süntesaatoriga, mille peal hakkas oma kodustuudios salvestama. Sealt arenes edasi mõte teha uus rock-ooper – ulmeline lugu, mille tegevus toimub tulevikus. Selle sisu oli selles, et kogu maailm oli väga saastatud ja kokku varisemas, kui ilmus välja guru, kes juhatas inimesed ühele imelisele rock-kontserdile, mis pidi inimesed päästma ja kõrgemal vaimsel tasemel ühendama. Albumi nimeks pidi saama Lifehouse ning Townshend kavatses sinna lisada märkimisväärsel hulgal süntesaatorihelisid ja muid muusikalisi uuendusi.
Paraku jäi lugu teistele ansambli liikmetele segaseks ning ka mänedžer Kit Lambert üritas seda projekti Townshendi selja taga maha laita. Kui Townshend sellest teada sai, sai ta närvivapustuse ja Lifehouse jäigi lõpetamata. Allesjäänud materjali kasutati uue albumi kokkupanemiseks. 1971. aastal ilmuski Who's Next, mis sobis rohkem tavapärase rock-albumi formaati ja samas sisaldas neid tehnilisi uuendusi, mida Townshend oli Lifehouse'i jaoks plaaninud. Who's Next pani alguse The Who uuele, raskemale kõlapildile ning leidis fännide ja kriitikute seas laialdast tunnustust.
Who Are You ja Keith Mooni surm
1978. aastal tuli välja album Who Are You, millega liiguti kaugemale rock-ooperitest, rohkem raadiosõbraliku formaadi poole. Albumi väljaandmist varjutas Keith Mooni surm ravimite üledoosi tõttu, kõigest paar nädalat pärast albumi poodidesse jõudmist. Albumiga on seotud kaks iroonilist fakti: kaanepilt, kus Moon istub toolil kirjaga "not to be taken away" ("mitte ära võtta"), ning lugu "Music Must Change" , mis kõlab ilma trummideta.
Albumid
Stuudioalbumid
- My Generation (1965)
- A Quick One (1966)
- The Who Sell Out (1967)
- Tommy (1969)
- Who's Next (1971)
- Quadrophenia (1973)
- The Who by Numbers (1975)
- Who Are You (1978)
- Face Dances (1981)
- It's Hard (1982)
- Endless Wire (2006)
Kogumikplaadid
- Magic Bus: The Who on Tour (1969)
- Meaty Beaty Big and Bouncy (1971)
- Odds & Sods (1974)
- Join Together (1982)
- Who's Missing (1985)
- Two's Missing (1987)
- The Who: Then and Now (2004)