Wilhelm Steinitz: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
naases > naasis
P (Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes)
P (naases > naasis)
 
===Tõus tippu===
Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud [[Serafino Dubois]]'ga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust), otsustas ta malega professionaalselt tegelema hakata ning asus elama [[London|Londonisse]]. Ajavahemikus 1862–631862–1863 suutis ta võita mitmeid tolle aja nimekaimaid [[Suurbritannia]]s resideeruvaid mängijaid, sealhulgas [[Joseph Henry Blackburn]]i, [[Frederick Deacon]]it ja [[Augustus Mongredien]]i. Nende edusammude najal suutis ta kerkida maailma tippnimede hulka ning korraldas siis 1866. aastal matši [[Adolf Anderssen]]iga, keda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna ta oli suutnud võita 1851. ja 1862. aasta Londoni maleturniiri ja kuna [[Paul Morphy]] oli malemaailmast eemaldunud.
 
Steinitz suutis matši 8 võidu ja 6 kaotusega võita, kusjuures pärast 12. mängu oli seis 6-6 viigis, kuid Steinitz suutis viimased kaks mängu võita. Selle tulemusena hakati teda pidama maailma tugevaimaks maletajaks.
===Esimene malemaailmameister===
Steinitz keskendus pärast 1873. aastat rohkem malekirjanikuks olemisele ja ei osalenud enam turniiridel. Kokku oli ta suurturniiridelt eemal 9 aastat.
Tippmalesse naasesnaasis ta osalemisega väga tugeval 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal esikoha jagamise ning viigistas lisamängud [[Szymon Winawer|Szymon Winaweriga]]. 1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kusjuures ta edestas seal Steinitzit, mistõttu hakati ka Zukertorti (keda oli juba Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama ka maailma parimaks mängijaks.
1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kusjuures ta edestas seal Steinitzit, mistõttu hakati ka Zukertorti (keda oli juba Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama ka maailma parimaks mängijaks.
1883. aastal vahetult pärast Londoni turniiri asus Steinitz elama Ameerika Ühendriikidesse ning alustas seal 1885. aastal oma maleajakirja International Chess Magazine'i välja andmist ja toimetamist.
1886. aastaks lepiti Steinitzi ja Zukertorti vahel kokku ka omavahelise matši korraldamine, kus võitjaks sai see, kes suutis esimesena võita 10 mängu. Sellest matšist said esimesed ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlused.
 
==Mängustiil ja selle muutus==
Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat nagu ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud ennast maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872, kui ta Zukertorti võitis. Kuid 1873. aastal tema mängustiil muutus. Ta hakkas rohkem rõhku panema positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Kuigi ta oli tihti valmis mängima keerulisi kaitseid, selleks, et oma ideede mängitavust demonstreerida, suutis ta siiski veenvalt näidata, et taoline mängustiil pole mitte ainult mängitav, vaid pakub ka võimalusi tugevate rünnakute loomiseks.
 
Oma üheksa aastalise pausi ajal (1873–821873–1882) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja oma teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja The Fieldi kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal International Chess Magazine'i ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas Steinnitzi stiili järgnevalt: "[[Ignatz Kolisch|Kolisch]] on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." <ref>{{netiviide | URL = http://query.nytimes.com/mem/archive-free/pdf?_r=1&res=9B00EED81639E233A25750C2A9679C94669FD7CF&oref=slogin | Pealkiri = Steinitz, the Chess Champion | Autor = | Failitüüp = | Täpsustus = | Väljaanne = The New York Times| Aeg = Jaanuar, 1887| Keel = Inglise}}</ref>
Steinitzi teooria hakkas juurduma pärast seda, kui ta oli seda stiili kasutades 1886. aastal maailmameistriks tulnud ning enne tema 1894. aasta matši Laskeriga, tunnustas tema mängustiili, teooriaid ning spordimehelikkust isegi [[The New York Times]], kes oli eelnevalt avaldanud tema stiili ja isiku suhtes ründavaid artikleid.
Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaaegse male taktika rajajateks.
145 551

muudatust

Navigeerimismenüü