Adolf Hitler: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Syum90 (arutelu | kaastöö)
594 muudatust
P Tühistati kasutaja 194.126.98.123 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Syum90.
23. rida: 23. rida:
Adolf Hitler oli karismaatiline kõnemees, kes suutis oma kõnedega haarata kaasa laiu masse.<ref>Kressel, Neil J. (2002). Mass Hate: The Global Rise Of Genocide And Terror. Boulder: Basic Books. ISBN 978-0-8133-3951-1, p. 121.</ref><ref>Trevor-Roper, Hugh (1987) [1947]. The Last Days of Hitler. Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-81224-3, p. 116.</ref><ref>Kershaw, Ian (2008). Hitler: A Biography. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-06757-6, pp. 105–106.</ref><ref>Bullock, Alan (1999) [1952]. Hitler: A Study in Tyranny. New York: Konecky & Konecky. ISBN 978-1-56852-036-0, p. 377.</ref><ref>Heck, Alfons (2001) [1985]. A Child of Hitler: Germany In The Days When God Wore A Swastika. Phoenix, AZ: Renaissance House. ISBN 978-0-939650-44-6, p. 23.</ref> Samas väitsid mitmed temaga isiklikult kohtunud inimesed, et eraviisiliselt ei olnud ta nõnda muljetavaldav.<ref>Larson, Erik (2011). In the Garden of Beasts: Love, Terror, and an American Family in Hitler's Berlin. New York, NY: Random House/Crown Publishing Group. ISBN 978-0-307-40884-6, p. 157.</ref><ref>Kershaw, Ian (1999) [1998]. Hitler: 1889–1936: Hubris. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-04671-7, p. 367.</ref>
Adolf Hitler oli karismaatiline kõnemees, kes suutis oma kõnedega haarata kaasa laiu masse.<ref>Kressel, Neil J. (2002). Mass Hate: The Global Rise Of Genocide And Terror. Boulder: Basic Books. ISBN 978-0-8133-3951-1, p. 121.</ref><ref>Trevor-Roper, Hugh (1987) [1947]. The Last Days of Hitler. Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-81224-3, p. 116.</ref><ref>Kershaw, Ian (2008). Hitler: A Biography. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-06757-6, pp. 105–106.</ref><ref>Bullock, Alan (1999) [1952]. Hitler: A Study in Tyranny. New York: Konecky & Konecky. ISBN 978-1-56852-036-0, p. 377.</ref><ref>Heck, Alfons (2001) [1985]. A Child of Hitler: Germany In The Days When God Wore A Swastika. Phoenix, AZ: Renaissance House. ISBN 978-0-939650-44-6, p. 23.</ref> Samas väitsid mitmed temaga isiklikult kohtunud inimesed, et eraviisiliselt ei olnud ta nõnda muljetavaldav.<ref>Larson, Erik (2011). In the Garden of Beasts: Love, Terror, and an American Family in Hitler's Berlin. New York, NY: Random House/Crown Publishing Group. ISBN 978-0-307-40884-6, p. 157.</ref><ref>Kershaw, Ian (1999) [1998]. Hitler: 1889–1936: Hubris. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-04671-7, p. 367.</ref>


Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler [[Berliin]]is ''[[Führerbunker]]''<font>'is</font> enesetapu..
Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler [[Berliin]]is ''[[Führerbunker]]''<font>'is</font> enesetapu.


==Elulugu==
==Elulugu==

Redaktsioon: 3. november 2015, kell 13:58

Adolf Hitler
Sünniaeg 20. aprill 1889
Braunau Inni ääres, Austria-Ungari
Surmaaeg 30. aprill 1945
Berliin, Saksamaa

Adolf Hitler (20. aprill 1889 Braunau Inni ääres, Austria-Ungari – 30. aprill 1945 Berliin, Kolmas Reich) oli Austriast pärit Saksamaa poliitik ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juht (1921–1945). Aastatel 1934–1945 oli ta Saksamaa diktaator ametliku tiitliga Saksamaa kantsler (1933–1945) ning tiitliga riigipea ("füürer ja riigikantsler"; 1934–1945).

Hitlerit süüdistatakse Teise maailmasõja vallapäästmises, mis tõi Euroopas kaasa tohutu hävitustöö ning nõudis tagasihoidlike hinnangute järgi kokku umbes 50 miljoni inimese elu. Ta jättis õigustest ilma miljonid Euroopa juudid, mustlased, homoseksuaalsed inimesed ja puuetega inimesed ning laskis nad mõrvata. Selle tagajärjel kaotas elu miljoneid inimesi ja miljoneid küüditati. Niinimetatud Kolmanda Riigi diktaatorina laskis ta kõik opositsiooniparteid keelustada ning saata oma poliitilised oponendid koonduslaagrisse või tappa.

Hitler aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Tema valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast.

Adolf Hitler oli karismaatiline kõnemees, kes suutis oma kõnedega haarata kaasa laiu masse.[1][2][3][4][5] Samas väitsid mitmed temaga isiklikult kohtunud inimesed, et eraviisiliselt ei olnud ta nõnda muljetavaldav.[6][7]

Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis Führerbunker'is enesetapu.

Elulugu

Sebastian Haffner osutas raamatus "Märkused Hitleri kohta" ("Anmerkungen zu Hitler") "seletamatule kuristikule" diktaatori elu esimese ja teise poole vahel: "Kolmkümmend aastat oli ta silmapaistmatu hädavares; siis peaaegu kohe kohalik poliitiline suurus ja lõpuks mees, kelle ümber keerleb kogu maailmapoliitika." Selle seletamise teeb nii keeruliseks teine tohutu kuristik – nimelt Hitleri paremal juhul ühekülgsete annete ja tema tohutu (olgugi et hävitava) mõju vahel. Filosoof Karl Jaspers on natsionaalsotsialismi ajalugu nimetanud "hoiatuseks": "Oli võimalik, et see juhtus, ja see jääb alati võimalikuks". Jaspersi hinnangul sai Hitleriga toimunu võimalikuks muuhulgas sellepärast, et banaalse iseloomuga, kuid segastest poliitilistest veendumustest fanaatiliselt haaratud inimene sai võimaluse tegelikkust oma ettekujutustele kohandada.

Lapsepõlv ja noorpõlv

Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast Esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse. "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus "Mein Kampf" ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.

Päritolu ja lapsepõlv

Adolf Hitler lapsena.

Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri (1837–1903) ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.

Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. Tema vanemad olid väidetavalt omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase.

Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud, kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus "Mein Kampf" äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik. Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.

Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime, võttis 1876. aastal võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.

"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension, mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud. 1903. aasta alguses Alois Hitler suri, aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904, kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.

Sihitu noorpõlv

Aastast 1903 hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August Kubizek. Koos käidi teatris ja sealt pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.

Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest. Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta koos veel 33 kandidaadiga teise vooru, mis kujutas endast proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami sooritas edukalt ainult 28 kandidaati; ülejäänuid, sealhulgas Hitlerit ja Robin Christian Anderseni, vastu ei võetud. See oli mõru hoop. Hitler jäi esialgu Viini. 24. oktoobril teatas perearst, et Hitleri ema on parandamatult haige ning tal pole enam kaua elada jäänud. Adolf naasis Linzi; ema suri 21. detsembril 1907 rinnavähki. Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest.

Tal oli õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga, mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal oli teatav kunstianne; nii teenis ta lisa illustreerijana, maalis sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte ja 1908. aastal ka akvarelle[8]. Nõnda oli tema sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler katsetest kunstnikuks õppida.

Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama. Detsembris 1909 kolis ta Meidlingisse kodutute varjupaika ning 1910. aasta alguses Männerwohnheim Meldemannstraßesse. Viini vaatamisväärsuste maalijana elas ta tagasihoidlikult ära. Et ta ise oli uje, hakkas tema pilte müüma majakaaslane Reinhold Hanisch. Et Hitler tundis end Hanischi ühe äri juures petetuna, usaldas ta piltide müügi nüüd juudist majakaaslasele Siegfried Löffnerile. Augustis 1910 esitas Löffner Hanische peale ühe Hitleri pildi väidetava omastamise pärast Viini politseisse kaebuse. Et aga seejuures selgus, et Hanisch oli end Viinis registreerinud valenime Fritz Walter all, mõisteti Hanisch 11. augustil 1910 seitsmeks päevaks vangi. Aastal 1912 kaebas anonüümne isik Hitleri peale politseisse, sest too oli õigustamatult nimetanud end akadeemiliseks maalikunstnikuks. On arvatud, et kaebaja oli Hanischi sõber maalikunstnik Karl Leidenroth, kes tahtis 1910. aasta pealekaebuse eest kätte maksta[9]. Pärast seda tõmbas Hitler oma kunstnikutegevuse koomale.

Werner Maser ja Joachim Fest arvavad, et Hitler laskis Hanischi 30 aastat hiljem aastal 1938 vahistada (või leidis ta pärast Saksa vägede sissemarssi Austriasse juba vahistatuna eest), et teda siis Buchenwaldi koonduslaagris mõrvata lasta[10]. Tõenäolisem on aga, et Hanisch suri juba 4. veebruaril 1937 Viini inkvisiitide hospidalis südamerabandusse. Brigitte Hamannil õnnestus peale kohtuarsti aruande leida ka kiri Hitleri emissarilt Viinis Franz Feilerilt, kes 11. mail 1938 teatas oma usaldusmehele NSDAP peaarhiivis Ernst Schulte-Strathausis, et Hanisch on "1,5 aasta eest surnud."[11]

Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna Pölzilt. Tädi suri märtsis 1911, kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja tujukas noormees, kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.

Hitler ise ütleb, et tema Viinis elatud aastad 1909–1913 olid kõige vähem õnnelikud tema elus, kuid neid võib lugeda ka tema kõige tähtsamateks iseloomu ja vaadete kujunemise aastateks.

Hitler veetis palju aega avalikus raamatukogus, kuid luges valikuta ja süsteemitult. Ta muutus enesekeskseks veidrikuks ning rääkis avalikult, kuidas ta vihkab juute, preestreid, sotsiaaldemokraate, Habsburge.

Antisemitism oli Viinis endeemiline nähtus. Linzis oli olnud vähe juute – "ma ei mäleta, et oleksin kodus kunagi oma isa eluajal seda sõna kuulnud," kirjutab Hitler "Mein Kampfis". Viinis oli suur juudi kogukond, sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid. Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges, ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse (oma eeskujusid ei ole Hitler siiski kunagi maininud). Nendelt omandas Hitler usu "aarja rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. "Kas on kunagi olnud mingit tumedat ettevõtmist, mingit nurjatust, eriti kultuuri valdkonnas, milles vähemalt ühe juudi käsi mängus ei ole olnud?" Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "aarjalaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus "Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta vahendajatena juudi kaupmehi. Peale Siegfried Löffleri olid nende seas Ungarist pärit majakaaslane Josef Neumann ning kaupmehed Jakob Altenberg ja Samuel Morgenstern. Hitleri tollase sõbra August Kubizeki sõnul huvitasid ooperid, eriti Richard Wagneri omad, teda rohkem kui poliitika.

Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsep Josef Poppi allüürilisena. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese poliitiliselt motiveeritud sammuga. "Mein Kampfis" kirjutas ta hiljem, et ta oli igatsenud "saksa linna" järele. Austria politsei otsis teda pikemat aega taga. Austria Müncheni konsulaadi esildisel toimetas Müncheni kriminaalpolitsei ta 19. jaanuaril 1914 konsulaati ning 5. veebruaril 1914 sõitis ta arstlikuks läbivaatuseks Salzburgi. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna.

Hitler maalis ka Münchenis akvarelle ning mõnikord õlimaale, enamasti arhitektuurilisi huviväärsusi fotode järgi. Ta müüs oma töid põhiliselt Stuffle kunstikaupluses Maximiliansplatzil.

Esimeses maailmasõjas

Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees. See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu.

Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).

Hitler I maailmasõjas

Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei hoolinud ei puhkusest ega naistest. Konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu. Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me sõda needsime."

1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele. Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.

Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et sõja kaotusest tingitud nördimuse ja "novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ja tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.

Tõus võimule

Poliitilise tegevuse algus

Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.

Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri asutatud Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.

Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.

Putš ja vahistamine

Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr, kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada. Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsioonide tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.

Austerlasest Saksamaa kodanikuks

1932. aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti Hindenburgile vastukandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks Austria päritolu ning Saksamaa kodakondsuse puudumine. Väljapääsuks oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise eest. Hitler astus Hermann Göringi kaasabil teenistusse Braunschweigi liidumaa majandusesinduse nõunikuna Berliinis. 24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru: 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.

Eesti Sõjavägede Staabi ülem, kindralmajor Nikolai Reek tervitab Saksamaa kantsler Adolf Hitlerit, tema 50. juubelil Berliinis 1939. aastal.

1932. aasta Saksamaa presidendivalimised

1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel osalesid esimeses voorus senine Saksamaa president Paul von Hindenburg, NSDAP esindaja Adolf Hitler, Saksamaa Kommunistliku Partei esindajana Ernst Thälmann ning konservatiivsete monarhistlike parteide esindajana Theodor Duesterberg (Deutschnationale Volkspartei, DNVP).

Valimiste esimese vooru tulemusena sai Hindenburg 49,6%, Hitler 30,1%, Thälmann 13% ja Duesterberg 7% häältest.

Valimiste teises voorus võitis presidendivalimised Hindenburg, kes kogus 53% häältest, teda toetasid ka sotsialistid, protestivaimust Hitleri vastu.

 Pikemalt artiklis 1932. aasta Saksamaa presidendivalimised

Hitler Saksamaa kantslerina (valitsusjuhina)

II maailmasõja-aegsed Hitleri peakorterid

Teises maailmasõjas

1939 teatas Hitler Berliinis visiidil viibivale Nõukogude Liidu välisministrile Molotovile (kes kurtis, et Soome ründas Nõukogude Liitu), et ta ei usu, et Soome kujutaks ohtu Nõukogude Liidule. Kuid sõda Baltikumis ei suudaks nad [Saksamaa] rahulikult pealt vaadata.[12]

Isiklikku

Eva Braun ja Adolf Hitler Berghofis (Obersalzberg) 14. juunil 1942

Adolf Hitleri pikaaegne armuke ja seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Aastal 1945, kui venelased olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Eva Braun Hitleri Führerbunker'isse ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus ta Hitleriga. Järgmisel päeval mürgitas ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati, hiljem leidsid venelased Brauni söestunud keha.

Ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust[viide?].

Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.

Seosed Eestiga

Alfred Rosenbergi sideohvitseri Werner Koeppeni märkmete andmetel pidi Hitler kolmapäeval, 10. septembril 1941 tegema poolepäevase visiidi äsja vallutatud Tallinna. Hitler pidi saabuma Tallinna koos Ungari riigihoidja Miklós Horthyga. Hea ilma korral oleks Tallinnas maandutud kell 8.20. Plaanis oli tutvuda linnaga ja väliköögis süüa; kell 16.25 pidi algama tagasilend. Visiit jäi ära, sest arstid keelasid Horthyl lennata. Tallinna asemel sõideti rongiga Marienbergi (Malbork).

Teosed

Hitler kultuuris

  • Olev Remsu, München. Hitler ja Dostojevski, Go Group, 2012

Monoetendus "Adolf" näitab, milline võinuks olla Hitleri viimane kõne enne enesetappu. See kuulus paar aastat Vanemuise mängukavva. Samuti etendati seda Tartu Püssirohukeldris Rein Langi 50. sünnipäeval. [13]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Kressel, Neil J. (2002). Mass Hate: The Global Rise Of Genocide And Terror. Boulder: Basic Books. ISBN 978-0-8133-3951-1, p. 121.
  2. ↑ Trevor-Roper, Hugh (1987) [1947]. The Last Days of Hitler. Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-81224-3, p. 116.
  3. ↑ Kershaw, Ian (2008). Hitler: A Biography. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-06757-6, pp. 105–106.
  4. ↑ Bullock, Alan (1999) [1952]. Hitler: A Study in Tyranny. New York: Konecky & Konecky. ISBN 978-1-56852-036-0, p. 377.
  5. ↑ Heck, Alfons (2001) [1985]. A Child of Hitler: Germany In The Days When God Wore A Swastika. Phoenix, AZ: Renaissance House. ISBN 978-0-939650-44-6, p. 23.
  6. ↑ Larson, Erik (2011). In the Garden of Beasts: Love, Terror, and an American Family in Hitler's Berlin. New York, NY: Random House/Crown Publishing Group. ISBN 978-0-307-40884-6, p. 157.
  7. ↑ Kershaw, Ian (1999) [1998]. Hitler: 1889–1936: Hubris. New York: W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-393-04671-7, p. 367.
  8. ↑ Hitleri varajased akvarellid pannakse oksjonile, www.DELFI.ee, 28. september 2010
  9. ↑ Brigitte Hamann: Hitler's Vienna. A Dictator's Apprenticeship, 1999, lk 173.
  10. ↑ Joachim Fest: Hitler. Eine Biographie, Ullstein, Berlin 2004 (2003. aasta uusväljaande 2. trükk), lk 42: „seinen einstigen Kumpan aus Männerheimtagen, Reinhold Hanisch, ließ er umbringen“. lk 83: „Reinhold Hanisch […], den er, als er seiner 1938 habhaft werden konnte, denn auch ermorden ließ.“
  11. ↑ Brigitte Hamann: Hitlers Wien, 1998, lk 270–271.
  12. ↑ The Hitler – Mannerheim Conversation
  13. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 192–193

Kirjandus

Välislingid

Nazi Germany Coat of Arms


Adolf Hitler (Kantsler & Führer, NSDAP) | Franz von Papen (parteitu) | Konstantin von Neurath (parteitu → NSDAP) | Joachim von Ribbentrop (NSDAP) | Wilhelm Frick (NSDAP) | Heinrich Himmler (NSDAP) | Johann Ludwig Schwerin von Krosigk (parteitu) | Alfred Hugenberg (DNVP) | Kurt Schmitt (NSDAP) | Hjalmar Schacht (parteitu) | Hermann Göring (NSDAP) | Walther Funk (NSDAP) | Franz Seldte (DVP → NSDAP) | Franz Gürtner (DNVP) | Franz Schlegelberger (NSDAP) | Otto Georg Thierack (NSDAP) | Werner von Blomberg (parteitu) | Wilhelm Keitel (parteitu) | Freiherr von Eltz-Rübenach (parteitu) | Julius Heinrich Dorpmüller (NSDAP) | Wilhelm Ohnesorge (NSDAP) | Richard Walther Darré (NSDAP) | Herbert Backe (NSDAP) | Joseph Goebbels (NSDAP) | Bernhard Rust (NSDAP) | Fritz Todt (NSDAP) | Albert Speer (NSDAP) | Alfred Rosenberg (NSDAP) | Hanns Kerrl (NSDAP) | Hermann Muhs (NSDAP) | Otto Meißner (parteitu) | Hans Lammers (NSDAP) | Martin Bormann (NSDAP) | Karl Hermann Frank (NSDAP) Rudolf Heß* (NSDAP) | Ernst Röhm** (NSDAP)
* Lendas mais 1941 Inglismaale ning vangistati seal.
** Hukati 1934.
NSDAP - Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Adolf_Hitler&oldid=4298134"