Reegliutilitarism

Reegliutilitarism on utilitarismi variant, mis hindab teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib.

Reegliutilitarism hindab teo tagajärgi vastavalt reeglitest ja taustast.

Reegliutilitarism peab tegu õigeks, kui reegel, mille alla tegu käib, kaldub tagama suurema suurema summaarse hüve, isegi kui konkreetse teo puhul suuremat summaarset hüve ei saavutata.

Reegliutilitarismi on pooldanud näiteks John Stuart Mill.

Reegliutilitarism võimaldab vältida mitmeid teoutilitarismi raskusi. Ta välistab moraaliotsuste tegemise konkreetse olukorra ainulaadsete asjaolude põhjal, mis kahjustaks üksikisiku turvalisust. Samuti ei nõua teo õigsuse kindlakstegemine reegliutilitarismist lähtudes teo tagajärgede üksikasjalikku ettenägemist.

Üks reegliutilistarismi raskusi seisneb selles, et pole üheselt selge, millise reegli alla konkreetne tegu tuleks viia. Peale selle võib reegli detailsuse astet piiramatult suurendada, nii et reegel osutub hõlmamatuks ning lõppude lõpuks osutub tema rakendusala nii kitsaks, et see piirdub üheainsa olukorraga ja erinevus teoutilitarismi ja reegliutilitarismi vahel kaob.

Raskuseks on ka see, et parima reegli rakendamine võib teatud asjaoludel osutuda kahjulikuks: reegli rakendamise kasulikkus võib oleneda sellest, kas seda reeglit faktiliselt järgitakse.