Georgi Lvov: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
18. rida: | 18. rida: | ||
{{DEFAULTSORT:Lvov, Georgi}} |
{{DEFAULTSORT:Lvov, Georgi}} |
||
[[Kategooria:Venemaa inimesed]] |
[[Kategooria:Venemaa inimesed]] |
||
⚫ | |||
[[Kategooria:Sündinud 1861]] |
[[Kategooria:Sündinud 1861]] |
||
[[Kategooria:Surnud 1925]] |
[[Kategooria:Surnud 1925]] |
||
⚫ |
Redaktsioon: 14. oktoober 2015, kell 17:33
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Georgi Lvov (2. november 1861, Dresden, Saksimaa kuningriik – 7. märts 1925, Pariis, Prantsusmaa) oli Venemaa riigitegelane ja Ajutise Valitsuse esimene juht alates 23. märtsist kuni 21. juulini 1917.
Georgi Lvov lõpetas Moskva ülikooli õigusteaduskonna. 1905. aastal valiti ta Venemaa Keisririigi I Riigiduumasse, konstitutsiooniliste demokraatide partei liikmena.
Aastatel 1914–1917 oli ta Ülevenemaalise haigete ja haavatute abistamise liidu esimees.
Tegevus pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni valitsus- ja riigijuhi kohta. Venemaa Ajutine Valitsus püüdis olukorda parandada uute liberaalsete seadustega, kuid jätkuva I maailmasõja tõttu ei saanud kohe mitmeid reforme ellu rakendada, mis põhjustas rahvas üha kasvavat rahulolematust.
- Pikemalt artiklis Georgi Lvovi esimene valitsus
Vürst Lvovi juhitud liberaalse ja demokraatliku valitsuse valitsusajal kujunes Petrogradis välja demokraatlikult valitud Venemaa valitsuse ja demokraatlikku riigikorda mittetunnistava radikaalsete sotsiaaldemokraatide (bolševike), mõõdukate sotsiaaldemokraatide ning esseeride poolt moodustatud Petrogradi Nõukogu kaksikvõim.
- Pikemalt artiklis Georgi Lvovi teine valitsus
Lõpuks otsustas Lvov valitsusjuhi kohast Sotsialistide-Revolutsionääride Partei juhtliikme Aleksandr Kerenski kasuks loobuda, lootes, et vasakpoolse meelestusega elanikkond on viimase valitsemisega rohkem rahul.
Emigratsioon
Pärast enamlaste 1917. aasta riigipööret muutus Lvov soovimatuks isikuks ja oli mõnd aega ka vangis. Mahalaskmisest ta siiski pääses, kuna tal õnnestus põgeneda. Oma viimased eluaastad veetis ta Pariisis.