Andres Winter: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Andres Jüri Winter''' (Andrew George Winter; [[7. aprill]] [[1892]], [[Sindi]] – [[27. oktoober]] [[1958]]) oli eesti kunstnik.
'''Andres Jüri Winter''' (Andrew George Winter; [[7. aprill]] [[1892]], [[Sindi]] – [[27. oktoober]] [[1958]] [[Boston]]<ref>Akadeemik A. Winter suri - Stockholms-Tidningen
Eestlastele, 06.11.1958</ref> ) oli eesti kunstnik.


== Elukäik ==
Ta elas ja töötas pärast [[I maailmasõda]] Ameerika Ühendriikides. Ta tegeles eriti [[maastikumaal]]iga.
Pärast Sindi ministeeriumikooli lõpetamist asus ta 1913. aastal laevale ja töötas seitse aastat meremehena. 1914-1916 tegi Winter Briti laevadel teenides läbi [[I Maailmasõda|I Maailmasõja]]. 1916 saabus ta New Yorki ja asus sõitma USA kaubalaevastikus.<ref name=":0">Eesti kunstnik Sindist tunnustatud Ameerikas - Stockholms-Tidningen
Eestlastele, 04.11.1958</ref> 1921. aastal astus ta USA kodakondsusesse ja alustas õpinguid New Yorgi kunstiakadeemias. 1925. aastal lõpetas ta akadeemia Mooney stipendiumiga, mille eest täiendas kunstnik end [[Rooma|Roomas]] ja [[Pariis|Pariisis]]. 1926-1927 talvel peatus Winter Sindis, venna juures. Sel ajal sündisid ka mõned maalid – isast, vabrikust, kasarmuist, kirikust. Söega joonistas ta perekonda.<ref name=":1">Andres Eilart, Ameerika kuulutas meile tundmatu eestlase kõige mõjukamate hulka - Maaleht, 21.05.2015</ref> Hiljem õppis ta veel Cape Cod'i kunstikoolis ja L.C. Tiffany Foundationi juures.

Winter asus uuesti elama New Yorki. Ta võttis osa L.C. Tiffany ühingu tegevusest. Winteril jagus tellimusi ja tema töid hinnati auhindadega. Winteri töid osteti Ameerika olulistesse kunstimuuseumidesse ja valitsusasutustele.<ref name=":1" />

[[1940]]. aastal kolis Winter elama Maine'i osariiki Monhegani saarele.

== Looming ==
Ta tegeles [[maastikumaal]]iga. Suurem osa loomingust kujutab merd, rannastseene ning rannamaastikke.Tema teoseid omandasid mitmed muuseumid ning asutused. Näiteks "Tuulevaikus Gibraltari lähedal" Newport News'i meremuuseumis, "Autoportree", "Rannavalve kordon ja tuletorn" ja "Töötajad merel" National Academy of Design'is.<ref name=":0" />

== Viited ==
{{Viited}}


{{JÄRJESTA:Winter, Andres}}
{{JÄRJESTA:Winter, Andres}}

Redaktsioon: 14. oktoober 2015, kell 16:17

Andres Jüri Winter (Andrew George Winter; 7. aprill 1892, Sindi27. oktoober 1958 Boston[1] ) oli eesti kunstnik.

Elukäik

Pärast Sindi ministeeriumikooli lõpetamist asus ta 1913. aastal laevale ja töötas seitse aastat meremehena. 1914-1916 tegi Winter Briti laevadel teenides läbi I Maailmasõja. 1916 saabus ta New Yorki ja asus sõitma USA kaubalaevastikus.[2] 1921. aastal astus ta USA kodakondsusesse ja alustas õpinguid New Yorgi kunstiakadeemias. 1925. aastal lõpetas ta akadeemia Mooney stipendiumiga, mille eest täiendas kunstnik end Roomas ja Pariisis. 1926-1927 talvel peatus Winter Sindis, venna juures. Sel ajal sündisid ka mõned maalid – isast, vabrikust, kasarmuist, kirikust. Söega joonistas ta perekonda.[3] Hiljem õppis ta veel Cape Cod'i kunstikoolis ja L.C. Tiffany Foundationi juures.

Winter asus uuesti elama New Yorki. Ta võttis osa L.C. Tiffany ühingu tegevusest. Winteril jagus tellimusi ja tema töid hinnati auhindadega. Winteri töid osteti Ameerika olulistesse kunstimuuseumidesse ja valitsusasutustele.[3]

1940. aastal kolis Winter elama Maine'i osariiki Monhegani saarele.

Looming

Ta tegeles maastikumaaliga. Suurem osa loomingust kujutab merd, rannastseene ning rannamaastikke.Tema teoseid omandasid mitmed muuseumid ning asutused. Näiteks "Tuulevaikus Gibraltari lähedal" Newport News'i meremuuseumis, "Autoportree", "Rannavalve kordon ja tuletorn" ja "Töötajad merel" National Academy of Design'is.[2]

Viited

  1. Akadeemik A. Winter suri - Stockholms-Tidningen Eestlastele, 06.11.1958
  2. 2,0 2,1 Eesti kunstnik Sindist tunnustatud Ameerikas - Stockholms-Tidningen Eestlastele, 04.11.1958
  3. 3,0 3,1 Andres Eilart, Ameerika kuulutas meile tundmatu eestlase kõige mõjukamate hulka - Maaleht, 21.05.2015