Würzburgi koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

'''Würzburgi koolkond''' kujutas endast 19. sajandi lõpul [[Würzburg|Würzburgi]] koondunud psühholooge, kes avasid maailmale mõtlemise eksperimentaalse uurimise. Selle liikumise juhiks võib nimetada Tartu Ülikooli lõpetanud [[Oswald Külpe|Oswald Külpe'i]], kes arendas tunduvalt edasi [[Wilhelm Wundt|Wundt'iWundti]] seatud eksperimentaalpsühholoogilist suunda.

1896. aastal rajas [[Wilhelm Wundt|Wilhelm Wundt'iWundti]] kunagine laboriassistent, [[Oswald Külpe|Oswald Külpe]] (1862–1915), uue laboratooriumi [[Würzburg|Würzburgi]]. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871–1946), [[Karl Bühler|Karl Bühler]] (1879–1963), Ernst Dürr (1878–1913), Karl Marbe (1869–1953) ja [[Henry Jackson Watt|Henry Jackson Watt]] (1879–1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundt'iWundti poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt ning sisemist taju, kus inimene võis koheseltkohe saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks.

Wundt'iWundti silmapaistvaim inglise tudeng, [[Edward Titchener|Edward Bradford Titchener]], sisenes sellesse vaidlusesse, väites, et oli viinud läbi laiaulatuslikke introspektiivseid uurimusi, kus ta oli võimeline koondama Würzburgi koolkondlaste kujundita mõtted aistinguteks, tunneteks ja kujutlusteks. Paradoksaalsel moel, kasutas ta meetodit, mida Wundt ei aktsepteerinud, kinnitamaks tema vaatenurka antud olukorras.

Kuigi Würzburgist-inspireeritud töö jätkus ka pärast 1909.a aastat (eriti Otto Selzi poolt), läks koolkond suuresti laiali pärast Külpe'i lahkumist [[Bonn|Bonn'iBonni]] Ülikooli. On tõendeid, et Külpe töötas enne surma süstemaatilise teooria kallal, mis koondaks Würzburgi uuringuid, kuid säärast teooriat ei avaldatud. 1909.aastast kuni oma surmani, ei kuulutanud Külpe suuresti midagi Würzburgi dramaatilistest tulemustest, mistõttu ei kerkinud ühtegi alternatiivset psühholoogilist suunda. Würzburgi koolkonna meetodid olid innovaatilised, nende leiud stimuleerivad ja anomaalsed, ning nad panustasid püsivalt vaimse seisundi olemusse. Kuid Würzburgi koolkond oli siiski vaid koolkond, uurimisprogramm, mis katkestati enneaegselt.<ref name=":0" />