Elektrijuhtivus

Elektrijuhtivus on elektrotehnikas 1) aine võime juhtida elektrivoolu ja 2) elektritakistuse pöördväärtusega võrduv füüsikaline suurus. Aine elektrijuhtivust iseloomustav füüsikaline suurus on erijuhtivus.

Elektrijuhtivus kui aine omadus

Elektrivoolu juhtimise võime tuleneb liikumisvõimeliste laetud osakeste, s.o laengukandjate (elektronide või ioonide) olemasolust aines. Elektrivälja mõjul hakkavad need osakesed korrapäraselt liikuma, moodustades elektrivoolu.

Laengukandjate järgi eristatakse järgmisi elektrijuhtivuse liike:

• elektronjuhtivus, näiteks metallides;
• elektronjuhtivus ja aukjuhtivus, pooljuhtides;
• ioonjuhtivus, näiteks elektrolüütides;
• elektron-ioonjuhtivus – näiteks plasmas.

Elektrijuhtivus kui füüsikaline suurus

Suuruse nimi	elektrijuhtivus
Suuruse tähis	G
SI ühiku nimi	siimens
SI ühiku tähis	S

Elektrijuhtivus on arvutatav ahelaosa elektritakistuse R pöördväärtusena või ahelaosa läbiva voolu I ja sellele rakendatud pinge U jagatisena:

$G={\frac {1}{R}}={\frac {I}{U}}.$

Erijuhtivus

Suuruse nimi	erijuhtivus
Suuruse tähis	σ (sigma)
SI ühiku nimi	siimens meetri kohta
SI ühiku tähis	S/m

Matemaatiliselt saab erijuhtivust määratleda võrdetegurina σ voolutiheduse J ja elektrivälja tugevuse E vahel:

${J}=\sigma \,{E}.$

Aine erijuhtivus väljendab arvuliselt selle aine elektrijuhtivuse võimet.

Erijuhtivuse järgi jaotatakse aineid järgmiselt:

• elektrijuhid – σ >10⁶ S/m;
• pooljuhid – σ = 10⁶...10^–8 S/m;
• dielektrikud ehk mittejuhid – σ <10^–8 S/m.

Vaata ka

• Takistus
• Eritakistus
• Elektrotehniliste suuruste ja mõõtühikute loend