Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
16. rida: 16. rida:
*[[1925]]–1991 [[NSVL Teaduste Akadeemia]] (1934 aastal koliti [[Moskva]]sse)
*[[1925]]–1991 [[NSVL Teaduste Akadeemia]] (1934 aastal koliti [[Moskva]]sse)
*1991 taastati Venemaa Teaduste Akadeemia
*1991 taastati Venemaa Teaduste Akadeemia

== 19. sajand ==
[[19. sajand]]il oli Peterburi TA [[akadeemik]] ameti-, mitte [[aunimetus]]. Akadeemia tegevliikmete (see on [[adjunkt]]ide, erakorraliste ja korraliste akadeemikute) põhiülesandeks oli rakendada akadeemias oma jõud vastava teadusala edendamiseks, sealhulgas juhtima akadeemia allasutuste tööd.<ref name="tankler31"/>

[[Loodusteadlane|Loodusteadlastel]] kulus suur osa ajast [[ekspeditsioon]]idele, nende korraldamisele ning tulemuste läbitöötamisele.<ref name="tankler31"/>

Enamik akadeemikutest olid hinnatud [[lektor]]id ja osa akadeemia tegeliikmeid töötas Peterburi [[kõrgkool]]ide professoritena. Erilist kasu sai sellest [[Peterburi ülikool]]. Osa akadeemikuid, vastupidi, rõhutas vajadust tegeleda akadeemias "puhta teadusega".<ref name="tankler31"/>

Akadeemias oli tavaks uustulnukaid valida kõigepealt adjunktideks ja hiljem erakorralisteks akadeemikuteks, ning korralisteks akadeemikuteks siis, kui nad eraldi ametitoolile valitakse. Lisaks kindlatele ametikohtadele oli igas osakonnas ka hulk vabu [[adjunktuur]]e ilma kindla erialata, millelt edaspidi võidi edutada. Sellel aga oli selline puudus, et akadeemiasse sai valida üksnes noori õpetlasi või Peterburi ülikooli professoreid, sest kusagil mujal elavatel vanematel nimekatel teadlastel ei oleks olnud kerge professori ametikohast loobuda ja Peterburgi kolida adjunkti palga eest, millega ei oleks seal võimalik peret ülal pidada. Vahel on tehtud erandeid ja adjunkti vaheaste vahele jäetud.<ref name="wied330"/> Näitena olgu toodud [[Karl Ernst von Baer]], kes 1828. aastal valiti kohe korraliseks ja [[Ferdinand Johann Wiedemann]], kes 1857. aastal erakorraliseks akadeemikuks.

== Eestiga seotud akadeemia liikmed ==
Peterburi Teaduste Akadeemias etendasid 19. sajandil väljapaistvat osa [[Tartu ülikool]]is hariduse omandunud akadeemia tegevliikmed. Nii on akadeemiasse valitud [[Tartu]]s õppinuid [[astronoom]]e, [[füüsik]]uid, [[keemik]]uid, [[geoloog]]e, [[zooloog]]e, [[füsioloog]]e ja [[botaanik]]ud, kuid ei ühtki [[matemaatik]]ut. Tartust võrsunud teadlaste osatähtsus akadeemias oli eriti märgatav perioodil 1828–1894.<ref name="tankler31"/>


==Kirjandus==
==Kirjandus==
*"Kontrrevolutsioon" Peterburi Teaduste akadeemias. [[Vaba Maa]], 23. veebruar 1929, nr. 46, lk. 7.
*"Kontrrevolutsioon" Peterburi Teaduste akadeemias. [[Vaba Maa]], 23. veebruar 1929, nr. 46, lk. 7.

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="tankler31">[[Hain Tankler]]. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: [[Valgus]], 1982. Lk 31–32.</ref>
<ref name="wied330">[[Ferdinand Johann Wiedemann]]. "Mälestusi minu elust". Tartu: [[Ilmamaa]], 2014. Lk 330.</ref>
}}


[[Kategooria:Venemaa akadeemiad]]
[[Kategooria:Venemaa akadeemiad]]

Redaktsioon: 19. september 2015, kell 20:24

Peterburi Teaduste Akadeemia hoone Peterburis (Universitetskaja naberežnaja, 5)

Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia (vene keeles Петербургская Академия наук) oli Venemaa Keisririigi kõrgeim teaduslik asutus.

See asutati Peterburis Peeter I projekti järgi, mis oli kinnitatud Senati otsusega 28. jaanuaril 1724. Ametlikult avati akadeemia 27. detsembril 1725 ja see jaotus kolmeks klassiks ehk osakonnaks. Ühe klassi moodustasid matemaatika, astronoomia, geograafia, navigatsioon ja mehaanika. Teise klassi moodustasid füüsika, anatoomia, keemia ja botaanika. Kolmanda klassi moodustasid ilukõne, arheoloogia, ajalugu ja õigusteadus. Akadeemia koosseisu kuulus 11 professorit ja mitu adjunkti. Akadeemia esimene president oli Peeter I ihuarst sakslane Laurentius Blumentrost.

18. sajandil kuulusid akadeemia juurde raamatukogu (tänapäeval Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogu, umbes 26,5 miljonit säilikut), kunstikamber (tänapäeval Peterburi antropoloogiamuuseum), Peterburi observatoorium, füüsikalaboratoorium, keemialaboratoorium (selle asutas 1748 Mihhail Lomonossov), lahkamisruum, kunstiateljeed, töökojad ja trükikoda.

Akadeemia juurde loodi Akadeemia ülikool ja Akadeemia gümnaasium. Akadeemia üliõpilaste arv ei ületanud 20 ja Lomonossovi surma järel 1765 lakkas see olemast. Gümnaasiumi õpilaste arv oli juba 1727 112, olles küll edaspidi märgatavalt alla saja. Gümnaasium suleti 1805.

Nimed

19. sajand

19. sajandil oli Peterburi TA akadeemik ameti-, mitte aunimetus. Akadeemia tegevliikmete (see on adjunktide, erakorraliste ja korraliste akadeemikute) põhiülesandeks oli rakendada akadeemias oma jõud vastava teadusala edendamiseks, sealhulgas juhtima akadeemia allasutuste tööd.[1]

Loodusteadlastel kulus suur osa ajast ekspeditsioonidele, nende korraldamisele ning tulemuste läbitöötamisele.[1]

Enamik akadeemikutest olid hinnatud lektorid ja osa akadeemia tegeliikmeid töötas Peterburi kõrgkoolide professoritena. Erilist kasu sai sellest Peterburi ülikool. Osa akadeemikuid, vastupidi, rõhutas vajadust tegeleda akadeemias "puhta teadusega".[1]

Akadeemias oli tavaks uustulnukaid valida kõigepealt adjunktideks ja hiljem erakorralisteks akadeemikuteks, ning korralisteks akadeemikuteks siis, kui nad eraldi ametitoolile valitakse. Lisaks kindlatele ametikohtadele oli igas osakonnas ka hulk vabu adjunktuure ilma kindla erialata, millelt edaspidi võidi edutada. Sellel aga oli selline puudus, et akadeemiasse sai valida üksnes noori õpetlasi või Peterburi ülikooli professoreid, sest kusagil mujal elavatel vanematel nimekatel teadlastel ei oleks olnud kerge professori ametikohast loobuda ja Peterburgi kolida adjunkti palga eest, millega ei oleks seal võimalik peret ülal pidada. Vahel on tehtud erandeid ja adjunkti vaheaste vahele jäetud.[2] Näitena olgu toodud Karl Ernst von Baer, kes 1828. aastal valiti kohe korraliseks ja Ferdinand Johann Wiedemann, kes 1857. aastal erakorraliseks akadeemikuks.

Eestiga seotud akadeemia liikmed

Peterburi Teaduste Akadeemias etendasid 19. sajandil väljapaistvat osa Tartu ülikoolis hariduse omandunud akadeemia tegevliikmed. Nii on akadeemiasse valitud Tartus õppinuid astronoome, füüsikuid, keemikuid, geolooge, zoolooge, füsiolooge ja botaanikud, kuid ei ühtki matemaatikut. Tartust võrsunud teadlaste osatähtsus akadeemias oli eriti märgatav perioodil 1828–1894.[1]

Kirjandus

  • "Kontrrevolutsioon" Peterburi Teaduste akadeemias. Vaba Maa, 23. veebruar 1929, nr. 46, lk. 7.

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 31–32.
  2. Ferdinand Johann Wiedemann. "Mälestusi minu elust". Tartu: Ilmamaa, 2014. Lk 330.