Euroopa Parlament: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
60. rida: 60. rida:
==Parlamendi fraktsioonid==
==Parlamendi fraktsioonid==
[[Pilt:2009 European Parliament Composition.svg|350px|right]]
[[Pilt:2009 European Parliament Composition.svg|350px|right]]
Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aasta seisuga on Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni:
Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aasta seisuga oli Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni:
*<font color=#3399FF>&nbsp;■</font>[[Euroopa Rahvapartei]] (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon (EPP-ED) (265)
*<font color=#3399FF>&nbsp;■</font>[[Euroopa Rahvapartei]] (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon (EPP-ED) (265)
*<font color=#FF0000>&nbsp;■</font>[[Euroopa Sotsialistlik Partei|Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon]] (PES) (184)
*<font color=#FF0000>&nbsp;■</font>[[Euroopa Sotsialistlik Partei|Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon]] (PES) (184)

Redaktsioon: 7. september 2015, kell 23:27

Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest" [1]. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast. Seejuures on tegemist ainsa Euroopa Liidu otsevalitava organiga. 2014. aastal valimiste järel on Euroopa Parlamendil 751 liiget.

Euroopa Parlament asub ametlikult Strasbourg'is. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.

Kuigi Euroopa Parlament ei saa ise Euroopa Liidu õiguse eelnõusid algatada, vaid hääletab Euroopa Komisjoni esitatud eelnõude üle, on parlament mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis teostab rahvuslikele parlamentidele sarnast võimu.

Euroopa Parlament on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Euroopa Parlamendi volitused

Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:

  • õigus anda seadusandlikke akte
  • rahandusalased volitused
  • järelevalve täidesaatva võimu üle

Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.

Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.

Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.

Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents

President, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.

Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.

Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.

Komiteed ja delegatsioonid

Komisjonid

Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 20 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 24–76 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat. Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus.

Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.

Delegatsioonid

Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Delegatsioone on kokku 41. Liikmete arv delegatsioonides ulatub kaheteistkümnest enam kui 70 liikmeni (parlamentaarsete assambleede puhul).

Sekretariaat

Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).

Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.

Parlamendi liikmed

Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourg'i ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourg'is täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.

Kohtade jaotus

Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.

Eestist valitud parlamendiliikmed

Eestis toimusid Euroopa Parlamendi valimised esmakordselt 2004. aastal, kuna Eesti liitus Euroopa Liiduga 2003. aastal. 2004. aastal said Eestist kolm kohta SDE (Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar) ning ühe koha Keskerakond (Siiri Oviir), IRL (Tunne-Väldo Kelam) ja Eesti Reformierakond (Toomas Savi).

2009. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Keskerakond, ühe koha Reformierakond, IRL ja SDE ning üksikkandidaat Indrek Tarand. Parlamendiliikmeteks said Vilja Savisaar (Edgar Savisaare asendusliige, algselt Keskerakond; hiljem Vilja Savisaar-Toomast, Reformierakond), Siiri Oviir (algselt Keskerakond, hiljem parteitu), Kristiina Ojuland (algselt Reformierakond, hiljem parteitu), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand (parteitu).

2014. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Reformierakond, ühe koha Keskerakond, IRL ja SDE ning üksikkandidaat Indrek Tarand.

Parlamendi fraktsioonid

Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aasta seisuga oli Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni:

Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.

Fraktsiooni moodustamiseks on vaja 20 parlamendiliiget. Samuti peab fraktsioonis olema esindatud vähemalt viiendik Euroopa Liidu liikmesriikidest. Parlamendiliige ei tohi kuuluda ühtaegu mitmesse fraktsiooni. Parlamendiliikmed, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni, moodustavad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete rühma.

Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.

Kohtade jaotus liikmesriikide vahel

Alates 2014. aastast jagunevad Euroopa Parlamendi 751 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Liikmesriik Kohti
 Saksamaa 96
 Prantsusmaa 74
 Itaalia 73
 Suurbritannia 73
 Hispaania 54
 Poola 51
 Rumeenia 32
 Holland 26
 Belgia 21
 Tšehhi 21
 Kreeka 21
 Ungari 21
 Portugal 21
 Rootsi 20
 Austria 18
 Bulgaaria 17
 Taani 13
 Soome 13
 Slovakkia 13
 Horvaatia 11
 Iirimaa 11
 Leedu 11
 Läti 8
 Sloveenia 8
 Küpros 6
 Eesti 6
 Luksemburg 6
 Malta 6

2011-2014 jagunesid Euroopa Parlamendi 754 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Liikmesriik Kohti
 Saksamaa 99
 Prantsusmaa 74
 Itaalia 73
 Suurbritannia 73
 Hispaania 54
 Poola 51
 Rumeenia 33
 Holland 26
 Belgia 22
 Tšehhi 22
 Kreeka 22
 Ungari 22
 Portugal 22
 Rootsi 20
 Austria 19
 Bulgaaria 18
 Taani 13
 Soome 13
 Slovakkia 13
 Iirimaa 12
 Leedu 12
 Läti 9
 Sloveenia 8
 Küpros 6
 Eesti 6
 Luksemburg 6
 Malta 6

2013. aastal liitunud Horvaatia sai 12 kohta ja kohtade koguarv tõusis seega 766-ni.

Viited

  1. 1957. aasta Rooma lepingu V osa I jaotise I peatüki I jao artikkel 137 (hollandi keeles, itaalia keeles, prantsuse keeles.)

Vaata ka

Välislingid