Carl Robert Jakobson: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P uuu > uu
5. rida: 5. rida:


==Noorusaastad==
==Noorusaastad==
Carl Robert Jakobsoni isa oli [[Torma]] [[kihelkonnakool]]i õpetaja [[Adam Jakobson]]. [[Natalie Auguste Johanson-Pärna]] oli tema õde ning [[Eduard Magnus Jakobson]] oli tema vend.
Carl Robert Jakobsoni isa oli [[Torma]] [[kihelkonnakool]]i õpetaja [[Adam Jakobson]]. [[Natalie Auguste Johanson-Pärna]] oli tema õde ja [[Eduard Magnus Jakobson]] oli tema vend.


Jakobson elas noorpõlves [[Torma]]s ning sai alghariduse isalt ja kohalikus [[kihelkonnakool]]is. Aastatel [[1856]]–[[1859]] õppis ta [[Valga]]s [[Cimze seminar]]is.
Jakobson elas noorpõlves [[Torma]]s ning sai alghariduse isalt ja kohalikus [[kihelkonnakool]]is. Aastatel [[1856]]–[[1859]] õppis ta [[Valga]]s [[Cimze seminar]]is.
36. rida: 36. rida:
Kõik Jakobsoni teosed avaldati [[uus kirjaviis|uues kirjaviisis]] ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
Kõik Jakobsoni teosed avaldati [[uus kirjaviis|uues kirjaviisis]] ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.


Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud [[Kurgja talu kalmistu|perekonnakalmistule Kurgjal]]. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.<ref>[[Ev. J. V.]] Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk. 4.</ref>. Aastal [[1948]] avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks [[Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum|muuuseum]].
Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud [[Kurgja talu kalmistu|perekonnakalmistule Kurgjal]]. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.<ref>[[Ev. J. V.]] Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk. 4.</ref>. Aastal [[1948]] avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks [[Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum|muuseum]].


1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime [[Viljandi Jakobsoni Kool]]. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, [[Viiesajakroonine pangatäht|500-kroonist rahatähte]]. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.
1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime [[Viljandi Jakobsoni Kool]]. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, [[Viiesajakroonine pangatäht|500-kroonist rahatähte]]. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.

Redaktsioon: 5. september 2015, kell 18:25

 See artikkel räägib Carl Robert Jakobsonist; ansambli kohta vaata artiklit Linnutaja (ansambel); ansambli Linnutaja samanimelise plaadi kohta vaata artiklit Linnutaja (plaat)

Carl Robert Jakobson

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu19. märts 1882 Kurgja) oli Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.

Noorusaastad

Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.

Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 18561859 õppis ta Valgas Cimze seminaris.

Aastatel 18591862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.

Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.

Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.

1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.

18721874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.

1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.

Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.

1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamat", I osa (1867).

Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (3 osa; 18671876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.

 Pikemalt artiklis Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne

Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku, 18691871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.

Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.

Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.[1]. Aastal 1948 avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.

1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.

Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, sügis 2010

1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).

Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982).

Teoseid

Personaalia

Viited

  1. Ev. J. V. Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk. 4.

Välislingid