Anšluss: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P nimetus > nimi
2. rida: 2. rida:
'''Anšluss''' ([[saksa keel]]es ''Anschluß'' või ''Anschluss'' 'ühendamine, liitmine') oli [[Austria]] ''[[de facto]]'' [[anneksioon|annekteerimine]] Saksa [[Kolmas Riik|Kolmanda Reichi]] poolt märtsis [[1938]].
'''Anšluss''' ([[saksa keel]]es ''Anschluß'' või ''Anschluss'' 'ühendamine, liitmine') oli [[Austria]] ''[[de facto]]'' [[anneksioon|annekteerimine]] Saksa [[Kolmas Riik|Kolmanda Reichi]] poolt märtsis [[1938]].


Anšlussiga sai Austriast [[Suur-Saksamaa]] osa nimetusega [[Ostmark]].
Anšlussiga sai Austriast [[Suur-Saksamaa]] osa nimega [[Ostmark]].


== Anšluss ==
== Anšluss ==

Redaktsioon: 29. august 2015, kell 11:31

Austria märtsis 1938

Anšluss (saksa keeles Anschluß või Anschluss 'ühendamine, liitmine') oli Austria de facto annekteerimine Saksa Kolmanda Reichi poolt märtsis 1938.

Anšlussiga sai Austriast Suur-Saksamaa osa nimega Ostmark.

Anšluss

Austria varasemad katsed Saksamaaga ühineda

Saksamaa ühinemisel 1871. aastal jäi Austria sealt eemale peamiselt Hohenzollernide ja Habsburgide rivaalitsemise tõttu, seetõttu nimetati tolleaegset Saksa Riiki mitteametlikult Väike-Saksamaaks (Kleindeutschland). Pärast mõlema dünastia langemist Esimese maailmasõja lõpul ja mittesaksa rahvusriikide Austriast eraldumist püüdsid austerlased uuesti Saksamaaga rahvaste enesemääramise õiguse alusel ühineda, kuid see keelati Versailles' ja Saint Germaini lepingutega.

Hitleri esimesed sammud

1938. aasta alguseks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma maailmavallutuskava[küsitav].

Pärast pikka aega kestnud Saksa-poolset survet kohtus Hitler 12. veebruaril 1938 Berchtesgadenis Kurt Schuschniggiga, Austria kantsleriga, ja esitas ultimaatumi, nõudes vangistatud natside vabastamist ja nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa, vastasel juhul lubas ta kasutada sõjalist jõudu.

Schuschnigg täitis Hitleri nõudmised ning nimetas siseministriks Arthur Seyß-Inquarti ja portfellita ministriks teise natsi Edmund Glaise-Horstenau.

Schuschnigg oli juba enne veebruarikuist kohtumist Saksa surve all. 1938. aasta jaanuaris eemaldati Hitleri nõudmisel Austria armee ülemjuhataja Alfred Jansa. Jansa ja tema kaaskondlased olid loonud plaani Austria kaitseks Saksa rünnaku eest. Hitler soovis Austria ründamist igal juhul vältida.

Järgnevate nädalate jooksul taipas Schuschnigg, et tema äsja ametisse nimetatud ministrid töötasid selle nimel, et saavutada võim Schuschniggi üle. Schuschnigg püüdis koguda toetust kogu Austria elanike seas. Esimest korda pärast 12. veebruari 1934 võisid sotsialistid ja kommunistid ilma seadust rikkumata esineda avalikkuse ees. Kommunistid teatasid oma tingimusteta toetusest Austria valitsusele. Sotsialistid nõudsid Schuschniggilt enne viimasega koalitsiooni astumist mõningaid järeleandmisi.

Schuschnigg teatab referendumist

Viimase võimalusena säilitada Austria iseseisvus kuulutas Schuschnigg välja referendumi. Selleks, et rahvahääletus õnnestuks, seadis Schuschnigg valimiseaks 24 eluaastat, sest noorte seas oli palju neid, kellele meeldis natside ideoloogia. Hitler ei saanud pealt vaadata olukorda, kus Austria deklareerib oma iseseisvust referendumi teel. Saksa Propagandaministeerium kuulutas pressiteates, et Austrias on puhkenud tänavarahutused ja Austria elanikud soovivad Saksa sõjaväe abi korra tagamiseks. Schuschnigg teatas selle peale viivitamatult, et teated rahutustest on väärad.

11. märtsil 1938 esitas Hitler Schuschniggile ultimaatumi, milles nõudis, et kogu võim Austrias antaks üle Austria natsionaalsotsialistidele. Vastasel juhul lubas ta kasutada sõjalist jõudu. Ultimaatumile sooviti vastust keskpäevaks, seda pikendati veel kaks tundi. Vastusest hoolimata oli Hitler juba allkirjastanud direktiivi vägede sissesaatmiseks Austriasse kella üheks.

Schuschnigg otsis meeleheitlikult abi Prantsusmaalt ja Inglismaalt, kuid kuna kumbki ei olnud valmis astuma samme Austria iseseisvuse päästmiseks, astus Schuschnigg kantsleri ametist tagasi. Oma tagasiastumisest teatas Schuschnigg ka raadioeetris, kus teatas, et lubas natsidel valitsuse üle võtta, et vältida verevalamist. Samal ajal keeldus Austria president Wilhelm Miklas ametisse nimetamast natsimeelset Arthur Seyß-Inquarti ja palus teistel Austria poliitikutel, näiteks Michael Skublil ja Sigismund Schilhawskyl, ametisse astuda.

Natsid olid hästi organiseerunud. Mõne tunniga õnnestus neil üle võtta mitu Viini ala, muu hulgas Austria Siseministeerium, ja nii kontrollida kohalikku politseid. Kuna Miklas jätkuvalt keeldus ametisse nimetamast natsimeelset valitsust eesotsas Seyß-Inquartiga, ei saanud viimane Austria valitsuse nimel saata Hitlerile palvet saata Austriasse Saksa vägesid korra tagamiseks. Hitler sattus raevu. Umbes kella kümne ajal õhtul katkes Hermann Göringi ja Hitleri kannatus ning telegramm abipalvega saata väed Austriasse korda tagama, mida oodati Austria valitsuselt, võltsiti. Umbes keskööks olid kõik kriitilise tähtsusega ametiasutused ja hooned Viinis langenud natside kätte. Tähtsaimad poliitikud ja valitsusliikmed olid vangi langenud. Viimaks oli ka Miklas valmis Seyß-Inquarti kantslerina ametisse nimetama.

Saksa vägede sissetung Austriasse

12. märtsi hommikul ületas Saksa 8. armee Saksa-Austria piiri. Austria armee ei osutanud neile vastupanu. Vastupidi, austerlased tervitasid sakslasi haakristilippudega, lillede ja natside tervitusega. Seetõttu on seda Saksa vägede sissetungi nimetatud ka Lilledesõjaks (Blumenkrieg). Wehrmachti masinavärgile oli see esimene suur proovikivi. Kuigi sissetulnud väed olid kehvalt organiseeritud ja üksustevaheline kooskõlastus nõrk, polnud sel tähtsust, kuna mingeid lahinguid ei toimunud. Küll aga sundis see Saksa vägede ülemad valvsaks edaspidiseks.

Hitleri auto ületas piiripunkti pärastlõunal, läbides Braunau Inni ääres, Hitleri sünnikodu.[1] Õhtupoolikul saabus ta Linzi ja andis innuka tervituskõne kohalikus raekojas. Sealsete inimeste meeleolu oli sedavõrd aukartustäratav, et Göring ütles oma telefonikõnes: "Siin toimub uskumata juubeldamine. Me isiklikult ei arvanud, et meie saabumine on niivõrd meeliülendav."

Vaata ka

Viited

  1. John Keegan, "Teine maailmasõda" (Tallinn: Varrak, 2004), lk 48