Artur Axmann: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
'''Artur Axmann''' ([[18. veebruar]] [[1913]] [[Hagen]] – [[24. oktoober]] [[1996]] [[Berliin]]) oli saksa poliitik ja noorsoorganisatsioonide juht. |
'''Artur Axmann''' ([[18. veebruar]] [[1913]] [[Hagen]] – [[24. oktoober]] [[1996]] [[Berliin]]) oli saksa poliitik ja noorsoorganisatsioonide juht. |
||
[[1928]]. aasta novembris astus Artur Axmann [[Hitlerjugend]]isse, varsti seejärel sai temast Berliini Weddingi linnaosa Hitlerjugendi allorganisatsiooni juht. Samuti oli ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni [[1931]]. aastal Natsionaalsotsialistliku Õpilasliidu aktiivne liige. Seejärel asus Axmann [[Berliini Ülikool]]is õppima majandus- ja riigiteadusi. Kuid oma ema töötuksjäämise tõttu oli ta varsti sunnitud ülikooliõpingud katkestama. [[1931]]. aasta septembris astus ta [[Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei| |
[[1928]]. aasta novembris astus Artur Axmann [[Hitlerjugend]]isse, varsti seejärel sai temast Berliini Weddingi linnaosa Hitlerjugendi allorganisatsiooni juht. Samuti oli ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni [[1931]]. aastal Natsionaalsotsialistliku Õpilasliidu aktiivne liige. Seejärel asus Axmann [[Berliini Ülikool]]is õppima majandus- ja riigiteadusi. Kuid oma ema töötuksjäämise tõttu oli ta varsti sunnitud ülikooliõpingud katkestama. [[1931]]. aasta septembris astus ta [[Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei|Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse]]. [[1932]]. aastal kutsuti ta [[Hitlerjugend]]i juhtkonda. [[1934]]. aastal sai ta Hitlerjugendi Berliini piirkonnajuhiks. |
||
[[1. mai]]l [[1940]] sai ta riigi noorsoojuhi (Reichsjugendführer) [[Baldur von Schirach]]i asetatäitjaks ja [[8. august]]il [[1940]] riigi noorsoojuhiks.<ref>http://www.historylearningsite.co.uk/artur_axmann.htm</ref> |
[[1. mai]]l [[1940]] sai ta riigi noorsoojuhi (Reichsjugendführer) [[Baldur von Schirach]]i asetatäitjaks ja [[8. august]]il [[1940]] riigi noorsoojuhiks.<ref>http://www.historylearningsite.co.uk/artur_axmann.htm</ref> |
||
| 9. rida: | 9. rida: | ||
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks. |
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks. |
||
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berliinist lahkuda. Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich |
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berliinist lahkuda. Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewerti nime all [[Mecklenburg-Vorpommern]]is. 1945. aasta detsembris võeti ta [[Lübeck|Lübeckis]] vahi alla. [[1946]]. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid [[1947]]. aasta juulis vahistati uuesti. [[1949]]. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. [[1958]]. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga. |
||
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla"). |
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla"). |
||
Redaktsioon: 9. august 2015, kell 13:38
Artur Axmann (18. veebruar 1913 Hagen – 24. oktoober 1996 Berliin) oli saksa poliitik ja noorsoorganisatsioonide juht.
1928. aasta novembris astus Artur Axmann Hitlerjugendisse, varsti seejärel sai temast Berliini Weddingi linnaosa Hitlerjugendi allorganisatsiooni juht. Samuti oli ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni 1931. aastal Natsionaalsotsialistliku Õpilasliidu aktiivne liige. Seejärel asus Axmann Berliini Ülikoolis õppima majandus- ja riigiteadusi. Kuid oma ema töötuksjäämise tõttu oli ta varsti sunnitud ülikooliõpingud katkestama. 1931. aasta septembris astus ta Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse. 1932. aastal kutsuti ta Hitlerjugendi juhtkonda. 1934. aastal sai ta Hitlerjugendi Berliini piirkonnajuhiks.
1. mail 1940 sai ta riigi noorsoojuhi (Reichsjugendführer) Baldur von Schirachi asetatäitjaks ja 8. augustil 1940 riigi noorsoojuhiks.[1]
1941. aastal astus Axmann vabatahtlikuna Wehrmachti. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta Riigipäeva liikmeks.
Pärast Adolf Hitleri enestappu 30. aprillil 1945 põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berliinist lahkuda. Pärast Teise maailmasõja lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewerti nime all Mecklenburg-Vorpommernis. 1945. aasta detsembris võeti ta Lübeckis vahi alla. 1946. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid 1947. aasta juulis vahistati uuesti. 1949. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. 1958. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga.
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. 1995. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").