Otto I (Saksa-Rooma keiser): erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 7. rida: | 7. rida: | ||
Ta võitis [[955]] [[Lechi lahing]]us [[Ungari ajalugu#Varane ajalugu|ungarlasi]], tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. [[Ungarlased]] jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul. |
Ta võitis [[955]] [[Lechi lahing]]us [[Ungari ajalugu#Varane ajalugu|ungarlasi]], tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. [[Ungarlased]] jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul. |
||
Pärast seda läks Otto [[Itaalia]]sse, kus taastas korra ja stabiilsuse. Ta võttis endale ka [[Itaalia |
Pärast seda läks Otto [[Itaalia]]sse, kus taastas korra ja stabiilsuse. Ta võttis endale ka [[Itaalia kuningas|Itaalia kuninga]] tiitli. Et ta nõustus hakkama ka [[paavst]]i ja [[kirik]]u kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto [[Rooma]]s keisriks. Sellega pandi alus [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigile]], mis kestis 844 aastat, [[1806]]. aastani. |
||
[[973]]. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I [[Quedlinburg]]is kokku [[Riigipäev]]a. Sinna saabusid ka [[Poola kuningriik|Poola]] valitseja [[Mieszko I]] ja [[Tšehhi kuningriik|Böömimaa]] [[Böömimaa valitsejate loend|valitseja]] [[Boleslav I]] ning isegi [[Bütsants]]i aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi [[Theofano]]t, kelle abielu Otto I poja [[Otto II (Saksa-Rooma keiser)|Otto II]]-ga pidi sümboliseerima ida ([[Ida-Rooma keisririik]]) ja lääne ([[Lääne-Rooma keisririik]]) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu. |
[[973]]. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I [[Quedlinburg]]is kokku [[Riigipäev]]a. Sinna saabusid ka [[Poola kuningriik|Poola]] valitseja [[Mieszko I]] ja [[Tšehhi kuningriik|Böömimaa]] [[Böömimaa valitsejate loend|valitseja]] [[Boleslav I]] ning isegi [[Bütsants]]i aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi [[Theofano]]t, kelle abielu Otto I poja [[Otto II (Saksa-Rooma keiser)|Otto II]]-ga pidi sümboliseerima ida ([[Ida-Rooma keisririik]]) ja lääne ([[Lääne-Rooma keisririik]]) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu. |
||
Redaktsioon: 24. juuli 2015, kell 16:46
Otto I (ka Otto Suur) (912–973) oli Saksa kuningas alates 936 ja Saksa-Rooma riigi keiser alates 962.
Elu
Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas Heinrich I. Krooniti 7. augustil 936. aastal Aachenis isa järglasena kuningaks.[1]
Ta võitis 955 Lechi lahingus ungarlasi, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. Ungarlased jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.
Pärast seda läks Otto Itaaliasse, kus taastas korra ja stabiilsuse. Ta võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli. Et ta nõustus hakkama ka paavsti ja kiriku kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto Roomas keisriks. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.
973. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I Quedlinburgis kokku Riigipäeva. Sinna saabusid ka Poola valitseja Mieszko I ja Böömimaa valitseja Boleslav I ning isegi Bütsantsi aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi Theofanot, kelle abielu Otto I poja Otto II-ga pidi sümboliseerima ida (Ida-Rooma keisririik) ja lääne (Lääne-Rooma keisririik) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu.
Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi riigi, Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud.
Viited
- ↑ Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.
| Eelnev: Heinrich Linnupüüdja |
Saksi hertsog 936–973 |
Järgnev: Bernhard I |
| Saksa kuningas 936–973 |
Järgnev: Otto II |
|
| Eelnev: tiitel loodi |
Saksa-Rooma keiser 962–973 |
|