Hellenite kirik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Vaher (arutelu | kaastöö)
14. rida: 14. rida:
Alustekstid olid [[Plotinos]]<nowiki/>e ''Enneaadid'' ja [[Porphyrios]]<nowiki/>e ''Hinge tagasipöördumine jumala juurde''. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja [[Philon]]<nowiki/>i logose õpetuse pinnal. Plotinos ja [[Origenes]] õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi [[Platon]]<nowiki/>i ja [[Aristoteles]]<nowiki/>e tekste kavakindla teisitimõistmise varal.
Alustekstid olid [[Plotinos]]<nowiki/>e ''Enneaadid'' ja [[Porphyrios]]<nowiki/>e ''Hinge tagasipöördumine jumala juurde''. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja [[Philon]]<nowiki/>i logose õpetuse pinnal. Plotinos ja [[Origenes]] õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi [[Platon]]<nowiki/>i ja [[Aristoteles]]<nowiki/>e tekste kavakindla teisitimõistmise varal.


Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli Jamblichos, [[Proklos]], [[Hierokles]]. Apolloonios kirjutas [[Pythagoras]]<nowiki/>e eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadele, soovis, et hävitatakse kõik filosoofilised tekstid, peale Platoni ''Timaiose'' ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid temale kanoonilised.
Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli [[Jamblichos]], [[Proklos]], [[Hierokles]]. Apollonios kirjutas [[Pythagoras]]<nowiki/>e eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadele, soovis, et hävitatakse kõik filosoofilised tekstid, peale Platoni ''Timaiose'' ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid temale kanoonilised.


Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.
Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.


Hellenistlik (paganlik) kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja [[Athanasios]]<nowiki/>eni.<ref>[[Oswald Spengler]]. ''Õhtumaa allakäik''. II köide. Tartu 2012, 291.</ref>
Helleenide kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja [[Athanasios]]<nowiki/>eni.<ref>[[Oswald Spengler]]. ''Õhtumaa allakäik''. II köide. Tartu 2012, 291.</ref>


== Vaata ka ==
== Vaata ka ==
* [[Apollonios Tyanast]]
* [[Kristlik platonism]]
* [[Kristlik platonism]]
* [[Prohvetlik usund]]
* [[Prohvetlik usund]]

Redaktsioon: 8. juuli 2015, kell 13:25

Helleenide kirik (kasutatud ka nimetusi: kreeklaste kirik, uusplatonistlik kirik, müsteriumkultus, antiikreligioon, paganlus) oli kreekakeelne organisatsioon mida kujundati välja tekkiva kristliku kiriku vastu.

Helleenid olid idamaades usundiline (religioosne) mõiste. Hellenistlikus maailmas, nimetus helleenid ei tähistanud mingit rahvast, vaid kõiki tollaste kultuuriinimeste kogusummat (vastand barbarid).[1] Polise linnriigis polnud isamaad ega ühtset päritolu. Ühine oli kreeka keel ja kultuur. Aramealane Porfürios (= Porphyrios), Plotinose õpilane tegi katset seda kreeklust (helleenlust) iraanlaste, hajalajuutide ja kristluse eeskujul organiseerida kultuskirikuks. Keiser Julianus ülendas selle riigikirikuks (mis polnud ainult religioosne, vaid eelkõige rahvuslik sündmus). Ammonios Sakkas (srn 242), oli Plotinose ja tõenäoliselt ka Origenese õpetaja, sai kristlasest kreeklaseks (ehk hellenistiks).[2] Kreeklaste nimetuse all võitles kõigepealt paganlus kristlastega, seejärel kristlus islamiga.[3]

2. sj m.a.j algas aramea-kalda päiksereligiooni ja aramea-iraani Mithra kultuse kokkusulamine süsteemiks, millel oli palju eri nimetusi. Helleenide kiriku eelkäijad olid uuspütagoorlased (esseenide sarnased).

Diocletanus tõstis 259. a. Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid ei erinenud sisult kristlikest.[4]

Esimene katse oli uus usund ehitada Apollonios Tyanast isiku imelugude ümber. Oletatakse, et püüti anda vastulöök kristluse mõjule Rooma tsivilisatsioonis[5]. "Hellenismi" kujundamine usundiks või kultuseks (kultuskirikuks) algas uuspütagoorlusega. Edukam oli Jamblichos, kes kujundas uusplatonismist hellenistliku kiriku. (Platonism ja uusplatonism erinevad oraganiseerumise astme poolest).

Uusplatonistlik kirik

3. sajandi alguses kavandas uusplatoonilise kiriku teoloogia, range rituuali ja preestrite astmestuse Plotinose suurim õpilane Jamblichos. Jamblichose õpilane keiser Julianus pühendas kogu oma elu uusplatoonilise kiriku riigiusundiks põlistamisele. Ta tahtis luua isegi kloostreid. Leidub pealkirju: On vaid üks jumal ja Julianus on tema prohvet. Olnuks vaja veel umbes 10 aastat, et sellest kirikust oleks saanud ajalooline tõsiasi. Kristlus ei võtnud üle rooma riigi ehitust, vaid uusplatoonilise kiriku ehituse.[6]

Alustekstid olid Plotinose Enneaadid ja Porphyriose Hinge tagasipöördumine jumala juurde. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja Philoni logose õpetuse pinnal. Plotinos ja Origenes õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi Platoni ja Aristotelese tekste kavakindla teisitimõistmise varal.

Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli Jamblichos, Proklos, Hierokles. Apollonios kirjutas Pythagorase eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadele, soovis, et hävitatakse kõik filosoofilised tekstid, peale Platoni Timaiose ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid temale kanoonilised.

Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.

Helleenide kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja Athanasioseni.[7]

Vaata ka

Viited

  1. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 230.
  2. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 234.
  3. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 236.
  4. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 330-331.
  5. Brian Haughton. Varjatud ajalugu. Ersen 2007, 267.
  6. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 269-270.
  7. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 291.