Vitamiinid

See artikkel räägib orgaaniliste biomolekulide ja mikrotoitainete rühmaga seonduvast; ansambli kohta vaata artiklit Vitamiin (ansambel); tänava kohta vaata artiklit Vitamiini tänav

---

Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete biomolekulide rühmad ja asendamatud mikrotoitained, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud enamiku organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks.

Vitamiinid avastas Tartu Ülikoolis töötav arst Nikolai Lunin 1880. aastal.

Termini 'vitamine' võttis 1912. aastal kasutusele poola päritolu USA biokeemik Kazimierz Funk. Termin on aja jooksul arenenud ning tänapäeval on vitamiine raske üheselt ja ammendavalt defineerida.

Enamik vitamiine ning vitamiinirühmade vitameere ja isomeere (sh fotoisomeere) on ka antioksüdandid, prohormoonid, eelvitamiinid, hormoonid (retinoidhormoonid ja D-vitamiini hormoonvormid), kasvufaktorid, kasvuregulaatorid, koensüümid, kofaktorid, kromoproteiinid, metaboliidid, prooksüdandid, ravimpreparaadid, toidulisaained, vitamiinipreparaadid (sh söödalisandid) ja nende sünteetilised derivaadid aga ka antivitamiinid ja vitamiinilaadsed biomolekulid.

Mitmed vitamiinid osalevad teatavate kudede ja elundite struktuuri kujundamisel, nii näiteks kujundab D-vitamiin luustumisprotsessi, A-vitamiin – epiteeli arenemist, C-vitamiin – sidekoe kasvu, E-vitamiin – loote arenemist jne.

Vitamiinide rühma kuuluvate ainete hulgas ei ole valgud, rasvad, süsivesikud, vesi, mineraalid, elektrolüüdid ja soolad.

Vitamiinid ei asenda muid looduslikke asendamatuid toitaineid. Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või organismi kestev vitamiinivaegus võib põhjustada näiteks hüpovitaminoosi ja avitaminoosi ning vitamiiniliigsus hüpervitaminoosi.

Farmakoterapeutilised rühmad: ATC kood A11 Vitamiinid ja ATCvet kood QA11 Vitamiinid.

Termini kujunemine

Termini kujunemine ajaloo kaudu võttis kauem aega kui tänapäeval arvatakse, nii on kirjeldatud haiguslikku seisundit skorbuuti ja selle ravi juba üle 1500 a eKr – Ebersi papüüruses.

Kazimierz Funki definitsioon (1912)

Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks, kasvuks, arenguks, paljunemiseks, metabolismiks, tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike mikrotoitainete rühm , mida elusorganismid, enamikus, eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses.

Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev vitamiinivaegus võib olla organismile kahjulik ning koguni ohtlik, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid nagu rahhiit, skorbuut, beriberi, pellagra jpt. või koguni surma. Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained,bioaktiivsed ühendid, mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.

Eddy ja Hawley definitsioon (1941)

• 1941. aastal avaldatud publikatsioonis We need vitamins, püüavad autorid Walter H. Eddy ja Gessner G. Hawley anda vitamiinide definitsiooni: vitamiinid on orgaanilised või süsinikku sisaldavad keemilised ühendid, toidus sisalduvad hormoonid, mida vajatakse väikestes kogustes ja mis moodustavad aktiivseid ensüüme ja koensüüme kontrollimaks organismis (keha sees) teiste toitainete, nagu valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalid, kasutamist ja kaitsevad meid ka teatud kindlate haiguste eest.

Osa vitamiine on suudetud ekstraheerida ja eraldada, nende koostis ja struktuur keemiliselt kindlaks määrata ning ka kunstlikult (sünteetiliselt) toota. Toiduga saadavaid vitamiine nimetatakse toiduks, näit C-vitamiin apelsinimahlas, aga kui C-vitamiini võtmise määrab arst, siis loetakse seda ravimiks.

D. A. Benderi definitsioon (2003)

Vitamiinid on erineva keemilise koostisega ühendite rühm, kuhu kuuluvad ained on kehale asendamatud toitained ning vajalikud metaboolsetes funktsioonides väga väikestes kogustes. Metaboolsete protsesside kulgemises on neil mitmeid funktsioone: koensüümidena, hormoonidena, antioksüdantidena, rakkude signaalainetena ja rakkude ning kudede kasvu ja diferentseerumist reguleerivate ainetena.

M. Zilmeri jt definitsioon (2010)

„

Vitamiinid on heterogeensed bioaktiivsed madalmolekulaarsed orgaanilised asendamatud mikrotoitained (inimkeha vajab neid väikestes kogustes). Nad on liitensüümide koensüümidena (ehitusfunktsionaalsete koostisosadena) hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Koensüümse jt biofunktsioonide läbi ongi nad hädavajalikud inimkeha elutegevuses.

“

Termin biokeemia kaudu

Enamik vitamiine ning nende vitameere ja isomeere on ka antioksüdandid, prohormoonid, eelvitamiinid ,hormoonid (retinoidhormoonid ja D-vitamiini hormoonvormid), kasvufaktorid, kasvuregulaatorid, kofaktorid, (koensüümide ja/või prosteetiliste rühmade olulised osad), kromoproteiinid, metaboliidid, prooksüdandid, ravimpreparaadid, toidulisaained, vitamiinipreparaadid (sh söödalisandid) ja nende sünteetilised derivaadid, aga ka antivitamiinid ja vitamiinilaadsed biomolekulid.

Vitamiini vajadus organismide füsioloogias

Vitamiinide vajalikkus looduslikust keskkonnast (vabast loodusest) eraldatud elusorganismidele võib tuleneda ensüümide, mis koensüümide biosünteesil osalevad, mutatsioonidest. Erinevatel organismidel võivad vitamiinidega lähedasi funktsioone täita pisut erinevad biomolekulid, samuti on eri organismidel erinev võime neid aineid sünteesida ja metaboliseerida.

Vitamiinid on vajalikud enamikule:

• taimedele – looduses kasvavad taimed on kemoautotroofid ja vajavad enamiku bioloogiliste protsesside normaalseks kulgemiseks ka mitmeid orgaanilisi aineid (sh vitamiinid) osaliselt ka edafoni kaudu (veetaimed veekeskkonnast).
• viirustele
• vetikatele – pikka aega peeti neid autotroofideks, kuid uuemad uurimused väidavad, et paljud vetikad on B₁-vitamiini, B₇-vitamiini ja B₁₂-vitamiinide jt korral auksotroofid, kuna neil puuduvad sünteesiks vajalikud ensüümid, geenid ja ka bioloogilised sünteesi rajad.
• bakteritele – grampositiivsed bakterid suudavad paljusid vitamiine sünteesida, kuid gramnegatiivsed bakterid ise paljusid vitamiine ei sünteesi (va E.coli);meditsiiniliselt olulised bakterid on enamikus heterotroofid
• seentele – enamik neist on looduses kemoheterotroofid ja suudavad paljusid bioloogisteks protsessideks vajalikke vitamiine kas täielikult ja/või osaliselt (enamikku klassifitseeritud B-kompleksi vitamiine, D-vitamiini jms) ka mullakeskkonna kaudu, sünteesida aga näit pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae rakud ei suuda looduslikult L-askorbaati sünteesida.
• selgrootutele :
• osadele lestalistele (klassifitseeritud üle 4000 liigi) Dermatophagoides pteronyssinus, Acarus siro jpt)
• putukatele – enamik taimetoidulisi (ingl phytophagous) putukaid vajavad toiduga C-vitamiini,B₁-vitamiini, B₂-vitamiini,B₄-vitamiini,B₅-vitamiini,B₆-vitamiini, B₇-vitamiini. Paljud putukad vajavad kasvuks, paljunemiseks ja arenguks ning haiguslike seisundite vältimiseks samuti rasvlahustuvaid vitamiine (ka sipelgad).;
• selgroogsete normaalsel elutegevusel. Enamik imetajaid vajab erinevaid vitamiinirühmadesse klassifitseeritud ained, kuid erinevalt nii liigiti kui ka indiviiditi, samuti on erinevusi nii kogustes, vitamiinides jms.

• inimestele – tänapäeval loetakse, et enamasti inimese organism ei sünteesi või ei sünteesi piisavas koguses: A-vitamiini, B₁-vitamiini, B₂-vitamiini, B₅-vitamiini, B₆-vitamiini, B₇-vitamiini, B₉-vitamiini, B₁₂-vitamiini, C-vitamiini, E-vitamiini ja K-vitamiini, kuid sünteesivad osaliselt B₃-vitamiini ja D-vitamiini.

Mõningaid vitamiine sünteesitakse eelvitamiinidest ja fotosünteesi kaudu. Vitamiinid, mida elusorganismid ise ei sünteesi (kas puuduvad metabolismiks geneetilised faktorid (aminohapped, ensüümid, geenid, metaboolsed rajad jne) või sünteesivad ebapiisavas koguses, peavad olema sünteesitud teiste organismide poolt.

Kasvufaktorite ja vitamiinide avastuslugu

• 1881 professor Gustav von Bunge õpilane Nikolai Lunin avastas, et looduslikud toitained sisaldavad, tuntud põhitoitainetele lisaks, tundmatuid ained, mis on eluks hädavajalikud. Ta lisas laborihiirte sünteetilisele toiduratsioonile kontsentreeritud piima. 2 hiirt kasvasid jõudsalt ja said 2,5 kuud hiljem vabadusse lastud.
• Aastail 1895–1896 õnnestus Adolphe Guillaume Vordermanil tõestada, et haigus beriberi on seotud pikemaajalise nn masintöödeldud (poleeritud)valge riisi söömisega, seda kinnitas William Leonard Braddon.
• 1896 Gerrit Grijnsi katsed kodulindudega. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti e mitmenärvipõletikku (eksperimentaalne beriberi). Grijns arvas, et lisades kodulindude toidule riisikliisid ja/või ube (katjang-idjoe Phaseolus radiatus), saab nende haigestumist ära hoida. Ta leidis, et paljud looduslikud toitained sisaldavad teatavaid kompleksseid aineid, mis kaotavad oma jõu, kui neid kuumutada temperatuuril üle 120 °C ning milleta häirub katseloomade perifeerse närvisüsteemi metabolism (ainevahetus) ja lind haigestub.
• 1897 Christiaan Eijkman avaldas kodulindudega läbiviidud katsetuste, mille käigus ta söötis kanadele, partidele, hanedele ja tuvidele järjekindlalt valget riisi, tulemused. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti. Eijkman arvas, et riisikliide vesi-ekstrakt, sisaldab mingisugust neutraliseerivat faktorit, mis aitab ära hoida haigestumist beriberisse, kuna lisades riisikliisid kodulindude toidule nad tervenesid, selle kinnitas Grijns.
• Aastail 1906–1912 uuris Sir Frederick Gowland Hopkins toitainetega seonduvat ja leidis laboriloomade sünteetilisele toidule lisatavates looduslikes toitainetes (nt piimas) lisatoidufaktorid (accessory factors ka accessory food substances), mille puudumine võib põhjustada organismidel (katsete läbiviimise ajal albiinorotid, kanad, sead ning vabatahtlikud ja määratud inimkatsealused) haiguslikke seisundeid.
• 1907 Henry Eraser ja Ambroise Thomas Stanton ekstraheerisid ja töötlesid riisitera koori kange alkoholiga. Elimineerides seejärel alkoholis lahustuvad valgud leidsid nad, et lisades saadud ainet toidule, on ainel raviv toime beriberile.
• 1908 Elmer Verner McCollum kaasati Wisconsini ülikoolis Edwin Bret Harti juhitavasse eksperimenti single-grain experiment, mille käigus eksperimenteeriti süsivesikute, rasvade ja valkude keemiliselt tasakaalustatud dieeti produktiivloomade (lehmad, vasikad) reproduktsiooni ning postnataalset arenguga seonduvalt.Edaspidi otsustas McCollum katseid läbi viia rottidega. Katseid analüüsides leidis ta, et kasvufaktoriteks olid toiduainetes võis ja munakollases sisalduvad rasvained, kuid mitte loomarasvas ega oliivõlis sisalduvad rasvained. McCollum nimetas tol ajal tundmatud toitumisfaktorid rasvlahustuvaks A-ks (fat-soluble A).
• 1909–1910 Thomas Burr Osborne ja Lafayette Benedict Mendel katsetasid laborirottidel erinevaid toiduaineid ja avastasid kahte tüüpi lisafaktorid, milleta laborirotid ei kasva. Hiljem (1913) nimetati need faktorid McCollumi klassifikatsiooni järgides rasvlahustuvaks faktoriks A ja vesilahustuvaks faktoriks B.
• 1909 Wilhelm Stepp viis samuti läbi loomkatseid, selgitamaks välja lipoididega seotud faktoreid, mis on tähtsad toitumisel.
• 1910 Umetarō Suzuki eraldas koos kaastöötajate Odake ja Shimuraga, riisiterade koorest (rice bran) kontsentreeritud aktiivse ekstrakti mille ta nimetas algselt aberi(c) acidiks.Aru saades, et aine pole hape, nimetas ta aine Oryza sativa L. kaudu oryzaniniks ja ühtlasi ka uueks mikrotoitaineks.Ta kasutas nimetatud ekstrakti (polüneuriidi ja beriberi raviks. Tema avastus jäi aga tähelepanuta, kuna valitses arusaam, et beriberi on bakteriaalse päritoluga haiguslik seisund.
• Aastail 1910–1912 uuris Kazimierz Funk Listeri Instituudis mitmeid toiduainetes sisalduvaid faktoreid, mille puudumine toidus võib põhjustada haiguslikke seisundeid. Toetudes Christiaan Eijkmani, Frederick Gowland Hopkinsi, Umetarō Suzuki ja teiste teadlaste uurimistulemustele ning laboratoorsete katsetele, ekstraheeris ja töötles Kazimierz Funk esmalt riisiterade koortest (riisikliist) (katseid alustas ta 380 kg riisikliidega) väikese koguse kepikujulistest osadest koosnevat kristalset ainet. Riisikliist ja hiljem ka pagaripärmist (75 kilost kuivpärmist sai ta 0,6 g kristalset ainet) eraldatud ainel oli väikestes kogustes (4-5 mg intramuskulaarselt süstituna tuvidele, nende seisund muutus paremaks juba 2-3 tunni pärast) ravitoime mitmetele haigustele.Ta avaldas nn vitamiiniteooria (1912). Funk uuris ja katsetas ka teiste teadlaste pakutud hüpoteese sidrunimahlas leiduvate antiskorbuutsete ainete kohta. Tal õnnestus 400 l sidrunimahlast eraldada üksnes ainete jäljed, millised ta arvas puriinide (ingl k purinen) hulka kuuluvateks:
• 1912 Umetarō Suzuki, Shimamura ja Odake eraldasid Funki kirjeldatud metoodika alusel 300 g riisikliidest valmistatud vedelast ainest 1,2 g aktiivset ainet, mille nad nimetasid rohoryzanin I-ks.
• 1913 Elmer Verner McCollum ekstraheeris võist ja munakollasest rasvlahustuva aine, mis sarnaselt Funki eraldatud kristalse ainega on vajalik kasvuks, lisaks ka haigusliku seisundi kuiva silma ennetamiseks ja raviks. Mcollum, keeldudes ainet Funki pakutud vitamiiniks nimetamast, nimetas aine tundmatuks rasvlahustuvaks toidufaktoriks A (unidentified dietary factor fat-soluble A).

Kuna erinevate teadlaste (Schaumann (Ergänzungstoffe), Umetaro Suzuki (oryzanin), W.B.Bottomley (auximones), Abderhalden (nutramines), Frederick Gowland Hopkins (accessory food substances), Ragnar Berg (complettines), Eijkman, Elmer Verner McCollum (rasvlahustuv A ja vesilahustuv B, jpt) uuritud fraktsioonid ei sisaldanud Kazimierz Funki nimetatud klassi kuuluvaid aineid (vita-amine) mitte alati, siis asendasid briti teadlaskonna liikmed Jack Cecil Drummondi ettepanekul sõna lõpu ”-e” lõpuga ”-ine”. Sealt edasi hakati eeltoodud ainete klasse tähistama terminiga vitamiin ehk A-, B-, C-vitamiin, tähistamaks sellega kuni ainete tegeliku olemuse selgitamiseni keemilist päritolu, kuid neutraalseid ja teadmata päritolu ühendite koostisosi.

Mõne tuntuma vitamiinide ja kasvufaktori ning keemiliste vitamiinide avastamine

Aasta	Tavatermin	Avastaja	Nobeli auhind ja/või avastus
1881	Termin unknown substances essential to life	Nikolai Lunin	Tundmatud ained, mis on eluks hädavajalikud (biotest: hiired)
1882	Beriberi ravi (Jaapanis)	parun Takaki Kanehiro	Vaheldusrikas toidusedel beriberi ennetamiseks (biotest: koerad, mereväelased)
1901	bios I ja bios II B ehk bios (hilisem biotiin) avastamine	Eugene Wildiers	Pärmi kasvufaktorid (biotest: pärmikultuur)
1902	antineuriitse happe ehk X happe avastamine	Hulshoff-Pol	ubadest (katjang-idjoe (Phaseolus radiatus) eraldas ta antineuriitse aine
1906	Termin accessory growth factors	Sir Frederick Gowland Hopkins	Lisa kasvufaktorid (biotest: rotid, kanad)
1910	Riisiterade koorest valmistatud aktiivne kontsentreeritud faktor oryzanin	Umetarō Suzuki	oryzanin(hilisem B1vitamiin) polüneuriidi,beriberi ravi, (biotest: kanad)
1912	Termin accessory factors	Sir Frederick Gowland Hopkins	Lisafaktorid
1912	Termin vitamine	Kazimierz Funk	vita-amine
1913	Rasvlahustuv faktor „A“ ja vesilahustuv faktor „B“	Thomas Burr Osborne, Lafayette Benedict Mendel, Elmer Verner McCollum, Marguerite Davis	Kahte tüüpi lisafaktorid
1919–1920	faktorite „A“,“B“,“C“ jne ühtlustamine	Sir Jack Cecil Drummond	A-, B-, C-, D-vitamiin – vitamiinide nomenklatuur
1922	Antisteriilne toitumisfaktor X ka X-vitamiin	Herbert McLean Evans ja Katharine Scott Bishop	Antisteriilne faktor, hilisem E-vitamiin (biotest: rotid)
1928	D-vitamiin (ergosterool)	Adolf Otto Reinhold Windaus	Nobeli keemiaauhind tehtud töö eest steroidide struktuuri (sh ergosterool) ja vitamiinidega seonduvalt
1928	heksuroonhape (hilisem askorbiinhape)	Albert Imre Szent-Györgyi	Publikatsioon ajakirjas Biochemical Journal 1928 (nimepanek koostöös toimetajaga)
1928	antianeemiline faktor (hilisem Willsi faktor ja foolhape)	Lucy Wills	suurpunaliblese aneemia ravi
1929	B1-vitamiin	Christiaan Eijkman	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (B1-vitamiin ja beriberi)
1929	Kasvusoodustavad faktorid toidus	Sir Frederick Gowland Hopkins	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind kasvusoodustavate vitamiinide avastamise eest
1929	B2-vitamiini keemiline eraldamine	Richard Kuhn, Paul György, Theodor Wagner-Jauregg	B2-vitamiini keemiline eraldamine
1930. aastad	kasvufaktori ja pernitsioosse aneemia ravifaktori vormi avastamine	E.L. Robert Stockstad et al	Kasvufaktori ja pernitsioosse aneemia ravifaktori vormi eraldamine loomasõnnikus (inglise keeles manure) elunevast mikroorganismist, hilisem B12-vitamiin (biotest: rotid)
1931	H-vitamiin	Paul György	Naha faktori kirjeldamine, hiljem biotiin
1933	L-vitamiin (sh L1-vitamiin ja L2-vitamiin)	Warō Nakahara et al	Imetamisfaktor (biotest: rotid)
1933	B5-vitamiini ehk pantoteenhappe avastamine ja eraldamine	Roger John Williams	pantoteenhappe kui kasvufaktori avastamine ja eraldamine (biotest: Saccharomyces cerevisiae)
1934	Pernitsioosne aneemia	George Hoyt Whipple	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimustöö ja pernitsioosse aneemia ravimise eest
1934	Pernitsioosne aneemia	George Richards Minot	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimustöö ja pernitsioosse aneemia ravimise eest
1934	Makrotsütaarne aneemia ja pernitsioosne aneemia	William Parry Murphy	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimustöö ja pernitsioosse aneemia ravimise eest inimestel
1934	Antihemorraagiline faktor	Carl Peter Henrik Dam	Antihemorraagiline faktor, hilisem K-vitamiin (biotest: kanad)
1935	J-vitamiin	Hans Karl August Simon von Euler-Chelpin	Antipneumooniline faktor tsitruseliste viljadest (tänapäeval koliin ehk B4vitamiin)(biotest: merisead)
1936	Grass Juice factor	G.O. Kohler, Conrad Arnold Elvehjem, Edwin Bret Hart	Värskelt niidetud rohu (muru) lisamine katseloomade toidule ja või sellest valmistatud mahl, sisaldab tundmatut faktorit, mis on vajalik normaalseks kasvuks ja paljunemiseks (biotest: rotid)
1937	C-vitamiin	Albert Imre Szent-Györgyi	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind "avastuste ja töö eest vitamiinidega" (C-vitamiini eraldamine ja kristalliseerimine)
1937	C-vitamiini ja suhkrute struktuur	Sir Walter Norman Haworth	Nobeli keemiaauhind "töö eest süsivesikute ja C-vitamiini uurimisel"
1937	A-vitamiin, beeta-karoteen, B-vitamiin	Paul Karrer	Nobeli keemiaauhind "töö eest karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B2-vitamiiniga" seonduvalt
1938	B2-vitamiin ja B6-vitamiin	Richard Kuhn	Nobeli keemiaauhind "töö eest vitamiinide ja karotenoidide vallas"
1938	B2-vitamiin ja B6-vitamiin	Richard Kuhn	Nobeli keemiaauhind "töö eest vitamiinide ja karotenoidide vallas"
1943	K-vitamiin	Carl Peter Henrik Dam	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (K-vitamiini avastamine)
1943	K-vitamiin	Edward Adelbert Doisy	Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind K-vitamiini keemilise koostise kirjeldamise eest
1947	T-vitamiin ka toruline	W. Goetsch	putukate ja selgroogsete vesilahustuv kasvufaktor
1957	B12-vitamiin	Sir Alexander Robertus Todd	Nobeli keemiaauhind "töö eest nukleosiidide, nukleotiidide ja nukleotiidi koensüümide sünteesimisel"
1957	B12-vitamiin	Dorothy Crowfoot Hodgkin	Nobeli keemiaauhind tähtsate biomolekulide struktuuri kindlaks määramise eest röntgenikiirte meetodil-B12-vitamiin, penitsilliin, insuliin
1957	Q 275 hilisem koensüüm Q üks liikmeist (Q-vitamiini nomenklatuur)	Frederick L. Crane	ubikinooni avastamine
1965	B12-vitamiin	Robert Burns Woodward	Nobeli keemiaauhind mitmete molekulide orgaanilise sünteesi eest
1979	PQQ-vitamiin (pyrroloquinoline quinone)	Jaapani teadlased	Kasv ja immuunsus
...	...	...	...

Vitamiinide nomenklatuur

 Pikemalt artiklis Vitamiinide nomenklatuur

Ladina tähestiku alusel

Ladina tähestiku suurtähtedega nomenklatuur seati sisse aastatel 1920–1922, kui vitamiinide keemilist koostist veel ei tuntud.

Mainitud nomenklatuuri aluseks võttes on mitmele vitamiinile antud ka mittesüsteemsed põhinimetused. Rahvusvaheliselt on liigitatud vitamiinide hulka üle 20 vitamiini.

Vitamiinide nomenklatuur

Nimetus	Keemiline põhinimetus	Lahustuvus	Seos haigusliku seisundiga
A-vitamiin	retinoidid	rasv	sidekestapõletikuvastane
A1-vitamiin	retinool	rasv
A2-vitamiin	dehüdroretinool	rasv
AD3-vitamiin	retinüülatsetaat kolekaltsiferool
B1-vitamiin	tiamiin	vesi	aneuriin, antiberiberi, antineuriitne
B2-vitamiin ka G-vitamiin	riboflaviin	vesi	antistomatiitne, antiglossiitne, antidermatiitne
B2-vitamiini kompleks
B3-vitamiin ka P-vitamiin	nikotiinhape, niatsiin, nikotiinamiid	vesi	antipellagra
B4-vitamiin	koliin	vesi
B5-vitamiin	pantoteenhape	vesi
B6-vitamiin	püridoksiin, püridoksamiin	vesi	antidermatiitne
B7-vitamiin ka H-vitamiin (Centanni, 1935)	biotiin	vesi (kokkuleppeliselt)
B8-vitamiin ka biotiin	biotiin	vesi (kokkuleppeliselt)
B8-vitamiin	inositool müoinositool	vesi	antisklerootiline
B9-vitamiin ka B11-vitamiin ja M-vitamiin, faktor U, faktor R, Bc-vitamiin	folaat	vesi	antianeemiline
B10-vitamiin ka R-vitamiin pteroüülglutamaat hape	foolhape	vesi	antianeemiline
B11-vitamiin ka S-vitamiin	foolhape	vesi	antianeemiline
B12-vitamiin	kobalamiinid	vesi	antianeemiline
B12a-vitamiin	aquacobalamin
B12b-vitamiin	hüdroksükobalamiin
B12c-vitamiin	nitritocobalamin
B12d-vitamiin
B13-vitamiin	oroothape	vesi
B14-vitamiin	foolhape	vesi
B15-vitamiin	pangaamhape	vesi
B16-vitamiin	dimethylglycine	vesi
B17-vitamiin	laetrile	vesi
B22-vitamiin	karnitiin	vesi
Bc-vitamiin	folaat	vesi	antianeemiline
Bp-vitamiin
BT-vitamiin	L-karnitiin	vesi
Bx-vitamiin ka H1-vitamiin ka P-aminobensoehape	4-aminobensoehape	vesi	juuste hallinemise vastane
Bw-vitamiin (hilisem biotiin)		vesi
B-rühma vitamiinid		vesi
C-vitamiin askorbiinhape	L-askorbaat	vesi	antiskorbuutne
C2-vitamiin ka J-vitamiin		vesi	antipneumooniline
D-vitamiin	kaltsiferoolid	rasv	antirahhiitiline
D2-vitamiin	ergokaltsiferool	rasv	antirahhiitiline
D2-sünteetiline vitamiin	viosterool	rasv
D3-vitamiin	kolekaltsiferool	rasv
E-vitamiin	tokoferoolid	rasv	antisteriilne
E2-vitamiin	2,3,5-trimethyl-6-decoprenyl-1,4-benzoquinone	rasv
F-vitamiin	linoleenhape	vesi
G-vitamiin ka B2-vitamiin	riboflaviin	vesi	antistomatiitne, antiglossiitne, antidermatiitne
H-vitamiin	Biotiin	vesi	seborröavastane
H1-vitamiin	4-aminobensoehape	vesi	juuste hallinemise vastane
I-vitamiin ka B7-vitamiin (Centanni, 1935)	biotiin	vesi (kokkuleppeliselt)
J-vitamiin		vesi	antipneumooniline
K-vitamiin	naftokinoonid	rasv	antihemorraagiline
K1-vitamiin	füllokinoonid	rasv
K2-vitamiin	menakinoonid	rasv
K3-vitamiin	menadioolid	vesi
K4-vitamiin	menadioolid	rasv
L-vitamiin	o-aminobenzoic acid, carboxyaniline, 2-aminobenzoic acid
L1-vitamiin	antraniilhape ka o-aminobenzoic acid
L2-vitamiin
M-vitamiin		vesi
N-vitamiin ka Vitamiin PABA	lipoehape	vesi
P-vitamiin (citrin)	flavonoidid
PABA-vitamiin ka Bx-vitamiin	p-aminobensoehape	vesi
P4-vitamiin	troxerutin	vesi
P-P-vitamiin	nikotiinhape	vesi	anti-black tongue ja inimeste pellagra (1937)
PQQ-vitamiin	(2,7,9-tricarboxy-pyrroloquinoline quinone, methoxatin)	vesi
Q-vitamiin	ubikinoonid	rasv
R-vitamiin, ka B10-vitamiin	foolhape	vesi	antianeemiline
S-vitamiin, ka B11-vitamiin	foolhape	vesi	antianeemiline
T-vitamiin		vesi
U-vitamiin	S-metüülmetioniin	vesi	haavandivastane
V-vitamiin	NAD
X-vitamiin (hilisem E-vitamiin)		rasv	antisteriilne

Märkused

• Hiljem on lisatud rasvlahustuvate vitamiinide hulka ka ligi 50 karotenoidi (A-vitamiini eelvitamiini);
• Tänapäeval omavad osad vesilahustuvate vitamiinide rühma liikmed (osad B-rühma vitamiinid, C-vitamiin) rasvlahustuvaid derivaate ning osad rasvlahustuvate vitamiinide rühma liikmed vesilahustuvaid derivaate (osad A-vitamiinid ja K-vitamiinid).

Vitamiinide faktor elusorganismi metaboolsetes protsessides

 Pikemalt artiklis Tsitraaditsükkel

Vitamiinide transport ja imendumine

 Pikemalt artiklis Ainete transport

Vitamiinidega seotud laboratoorsete meetodite ja katsetuste baasil loodud in vitro, in vivo jpt loom- ja inimmudelid on aluseks tõenduspõhise meditsiini kaudu organismide vitamiinidega vajaduse ning omastatavuse, defitsiidi ja haiguste kirjeldamisel. Vitamiinide imendumine rakkudesse ja neid ümbritsevasse väliskeskkonda toimub mitme protsessi abil:

• difusioon kontsentratsioonigradiendi järgi
• osmoos
• valkkandjate ja -kanalite abil (aktiivne ja passiivne transport)
• endotsütoos
• eksotsütoos

Inimese vitamiiniallikad

Iga isiku geneetilised eripärad ja ka vanus, sugu, toitumine, elustiil jpt teised faktorid mõjutavad suuresti organismi võimekust vitamiine metaboliseerida. Inimene saab vitamiine eksogeensetest allikatest, enamasti taimset päritolu toiduga. Mõningaid vitamiine (näiteks K-vitamiin, biotiin, pantoteenhape, niatsiin) sünteesib inimese seedekulgla mikrofloora. Vajadusel suudab inimorganism mõnda vitamiini ka endogeenselt sünteesida (näiteks trüptofaani rohkuse korral sünteesitakse temast niatsiini, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse toimel vitamiini D süntees. Kui toidus on piisavalt mingi vitamiini eelühendit ehk eelvitamiini, suudab organism seda vitamiini eelvitamiinidest piisavalt sünteesida (näiteks A-vitamiini laadset toimet omavatest taimsetest karotenoididest sünteesitakse A-vitamiini).

• toit annab põhiosa (enamiku vitamiine saab inimene taimsest toidust)
• seedekulgla mikrofloora tegevus.

Rahvusvaheline ühik

 Pikemalt artiklis Rahvusvaheline ühik

RÜ ehk rahvusvaheline ühik, bioloogiliste ja farmakoloogiliste ainete potentsi määramisel kasutatav ühik. Mõnede vitamiinide päevakogused väljendatakse puhta kemikaali potentsi kaudu rahvusvaheliste ühikutena ehk IU – international unit. Enne keemiliselt valmistatud puhaste vitamiinipreparaatide laialdast turustamist peeti vajalikuks ainete potentsi hinnata tarvitamiskogusena, mis oli eelnevalt katseloomade biotestide kasvufaktorite foonil välja töötatud.

Teadaolevalt esimese IU vitamiini potentsikuse biotesti, mis põhines kasvul, töötas välja dr. H. C. Sherman A-vitamiini ja B-vitamiini jaoks. IU kogus Shermani kaudu on teatud kindla vitamiinipreparaadi kogus, mida lisatakse täiesti vitamiinivabale (kindel vitamiin) toidule, mis aga sisaldab adekvaatsetes kogustes kõiki teisi tuntud toitumisfaktoreid. Vitamiinipreparaadi IU koguse lisamise tulemusel tagatakse rottidel, kelle vitamiinivaru (lisatav preparaadi tüüp) eelnevalt ammendatud, 4-nädalase perioodi vältel kaalutõus 3 g/nädala kohta. Nii töötati välja Shermani ühikud A- ja B-vitamiinile.

• U.S.P (United States Pharmacopeia) Units
• Sherman–Bourquin Units
• Sherman-Chase
• Sherman-Munsell Units
• Steenbock Units
• Poulssen Units
• American Drug Manufacturers Association Units
• Roti ühik jpt.

Paljud paralleelselt kasutatavad ühikusüsteemid põhjustasid segadust ja need otsustati ühte standardisse koondada. Vitamiinistandardi koostamist hakkas koordineerima Rahvaste Liidu Tervise Organisatsiooni (League of Nations Health Organization) Bioloogilise Standardiseerimise Komisjon (Commission on Biological Standardization).

• 17.–20. juunil 1931 võeti Londonis toimunud konverentsil vastu ajutised A-,B-,C- ja D-vitamiini soovituslikud standardid (Standards of Reference).

Vastunäidustused

Kasvajavastast ravi (sh keemiaravi ja kiiritusravi) saavatel vähihaigetel ei soovitata erinevatel põhjustel mitmeid vitamiine (näiteks A- ja E- ja C-vitamiini) manustada.

Vitamiinivajadus organismide füsioloogias (kirjandus)

• ...
• Subcommittee on Laboratory Animal Nutrition, Committee on Animal Nutrition, Board on Agriculture, Institute for Laboratory Animal Research, National Research Council,Nutrient Requirements of Laboratory Animals: Fourth Revised Edition (Nutrient Requirements of Domestic Animals),1995, National Academy Press, ISBN 0-309-58849-9 Veebiversioon (vaadatud 29.08.2013)
• Subcommittee on Swine Nutrition, Committee on Animal Nutrition, National Research Council,Nutrient Requirements of Swine: 10th Revised Edition (Nutrient Requirements of Domestic Animals: A Series), National Academies Press; 10 edition (1998), ISBN 978-0309059930 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 29.08.2013)
• Jean Guillaume, Sadisivam Kaushik, Plerre Bergot, Robert Métailler,Nutrition and Feeding of Fish and Crustaceans, Springer-Praxis Books in Aquaculture and Fisheries, 1999, ISBN 1 85233-241-7
• Committee on the Nutrient Requirements of Small Ruminants,Nutrient Requirements of Small Ruminants: Sheep, Goats, Cervids, and New World Camelids (Animal Nutrition), National Academies Press; 1 ed (2007), ISBN 978-0309102131 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 29.08.2013)
• Subcommittee on Beef Cattle Nutrition, Committee on Animal Nutrition, Board on Agriculture, National Research Council, Nutrient Requirements of Beef Cattle: Seventh Revised Edition: Update 2000 (Nutrient Requirements of Domestic Animals: A Series), National Academies Press; 7 ed (2000), ISBN 978-0309069342
• EFSA, Tolerable Upper Intake Levels for Vitamins and MineralsTolerable Upper Intake Levels for Vitamins and Minerals. Scientific Committee on Food / Scientific Panel on Dietetic Products, Nutrition and Allergies / European Food Safety Authority. 02/2006, ISBN 92-9199-014-0
• ...

Etümoloogia

Termin ”vita-amine” on moodustatud ladinakeelsest sõnast vīta ka vītae life + amine, algselt neis sisalduva lämmastiku tõttu.

Vaata ka

• Vitamiinilaadsed biomolekulid
• Vitaminoloogia
• Vitamiinide nomenklatuur
• Vitamiinide teooria

Kasutatud publikatsioonid ja veebiversioonid

• Nikolai Lunin, Über die Bedeutung der anorganischen salze für die ernährung des Thieres. Zeitschrift für Physiologische Chemie 5, 31-39, 1880, Veebiversioon (vaadatud 13.05.2013)
• Kazimierz Funk, Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem. Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914). Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
• Elmer Verner McCollum, THE SUPPLEMENTARY DIETARY RELATIONSHIPS AMONG OUR NATURAL FOODSTUFFS, The Journal of the American Medical Association Published Under the Auspices of the Board of Trustees, VOL. LXVIII, No. 19. Chicago, 1917, Veebiversioon (vaadatud 13.05.2013) (pdf)
• Elmer Verner McCollum. The Newer Knowledge Of Nutrition. The use of Food for the preservation of Vitality and Health, 1918, The MacMillan Company,(vaadatud 14.05.2013 (pdf)
• Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, 1921, Chap 1. How Vitamines Were Discovered,Veebiversioon (vaadatud 7.05.2013)
• 1929. Viosterol veebiversioon (vaadatud 12.05.2013) (pdf)
• Brockhaus ABC Der Naturwissenschaft und Technik. Veb F.A. Brockhaus Verlag, Leipzig, 1957, lk 347, Nr 455 (150/33/57).
• Judith P. Swazey ja Karen Reeds,[http://www.baruch.cuny.edu/library/alumni/online_exhibits/digital/2001/swazey_reeds_1978/chap_03.htm TODAY'S MEDICINE, TOMORROW'S SCIENCE ESSAYS ON

PATHS OF DISCOVERY IN THE BIOMEDICAL SCIENCES] Veebiversioon (vaadatud 9.09.2013) (inglise keeles) (1978)

• Subcommittee on Vitamin Tolerance. Vitamin Tolerance of Animals. Subcommitte on Vitamin Tolerance Committee on animal Nutrition Board on Agriculture National Research Council. National academy Press, Waschington D.C., 1987, ISBN 0-309-03728-X. veebiversioon (vaadatud 21.05.2013)
• Friedrich, W., Vitamins., 1988, ISBN 3-11-010244-7,Google'i raamat (vaadatud 17.04.2013) (inglise keeles)
• Gallop,PM, Paz,MA, Flückiger,R, Henson, E.,Is the antioxidant, anti-inflammatory putative new vitamin, PQQ, involved with nitric oxide in bone metabolism?. Connect Tissue Res. 1993, 29(2):153-61.Osaline veebiversioon (vaadatud 12.05.2013) (inglise keeles)
• S.S. Bhojwani, M.K. Razdan. Plant Tissue Culture: Theory and Practice: a Revised Edition, 1996, ISBN 0-444-81623-2.Google'i raamat (vaadatud 10.05.2013)
• Ian K. M. Morton, Judith M. Hall. Consice Dictionary of Pharmacological Agents: Properties and Synonyms. Kluwer academic Publishers, 1999, ISBN: 075-1404-993.Google'i raamat (vaadatud 12.05.2013) (inglise keeles)
• The Landolt-Börnstein Substance Property Index. Springer materials,veebiversioon (vaadatud 12.05.2013)
• Lee Russell McDowell,Vitamins in Animal and Human Nutrition., 2nd ed, Iowa State University Press, 2000, ISBN 0-8138-2630-6, Veebiversioon (vaadatud 4.05.2013) (pdf)
• A. Iriarte, H.M. Kagan, M. Martinez-Carrion. Biochemistry and Molecular Biology of Vitamin B6 and Pqq-Dependent Proteins. Birkhõuser Verlag, 2000, ISBN 3-7643-6145-X, Google'i raamat (vaadatud 12.05.2013) (inglise keeles)
• Berg, JM, Tymoczko, JL., Stryer,L.,Biochemistry, W H Freeman, New York, 5th edition, 2002; Section 8.6. Vitamins Are Often Precursors to Coenzymes., Osaline veebiversioon (vaadatud 16.04.2013) (inglise keeles)
• David A. Bender, "Nutritional Biochemistry of the Vitamins", 2nd ed, Cambridge University Press, 2003, ISBN 9780521803885, Veebiversioon (vaadatud 29.05.2013) (inglise keeles) (pdf)
• Carpenter, K.J., The Nobel Prize and the Discovery of Vitamins., 2004, Nobelprize.org.,Veebiversioon (vaadatud 11.04.2013) (inglise keeles)
• Valerie Gertrud Senger.Wissenschaftliche Bewertung des Einsatzes von Vitaminen und ausgewählten Antioxidanzien in der Ernährung von Katzen, Hunden und Pferden:Anspruch und Wirklichkeit, Inaugural-Dissertation zur Erlangung der tiermedizinischen Doktorwürde der Tierärztlichen Fakultät der Ludwig-Maximilians-Universität München, 2004. Veebiversioon (vaadatud 27.05.2013) (saksa keeles)
• Allen, L., Prentice, A., Harris, E.D., Encyclopedia of Human Nutrition.,

Elsevier, Oxford, 2 ed, 2005; chapter: COFACTORS,Organic, ISBN 0-12-150110-8 Osaline veebiversioon (vaadatud 21.04.2013) (inglise keeles)

• Soraya de Chadarevian,Harmke Kamminga.Molecularizing Biology and Medicine: New Practices and Alliances, 1920s to 1970s.Ch 3:Vitamins and the Dynamics of Moleculirazation: Biochemistry, Policy and Industry in Britain 1914-1939, pg 79-98, 2005, Harwood Academics Publischers, ISBN 90-5702-293-1, Google`i raamat osaline veebiversioon (vaadatud 5.05.2013)
• M. V. Kulkarni, S.S.Thonte, S.S.Rathod, N.B.Ghiware.Biochemistry, 2008,10 ed.,ISBN 978-81-85790-06-0,Google'i raamat (vaadatud 17.04.2013) (inglise keeles)
• Meyers, R.A., Encyclopedia of Physical Science and Technology., Elsevier Science, Oxford, 3 ed, 2010; chapter Vitamins and Coenzymes, pages 509-528, ISBN 978-0-12-227410-7.Osaline veebiversioon (vaadatud 16.04.2013) (inglise keeles)
• Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused,Mihkel Zilmer, Ello Karelson,Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1.
• Nathan Bushue, Yu-Jui Ywonne Wan.Retinoid Pathway and Cancer Therapeutics., Adv Drug Deliv Rev., 2010, October ; 62(13): 1285–1298., doi: 10.1016/j.addr.2010.07.003, PMCID: PMC2991380, NIHMSID: NIHMS229611, Veebiversioon (vaadatud 4.05.2013) (inglise keeles)
• Earl Mindell, Hester Mundis. Earl Mindell's New Vitamin Bible, Grand Central Life & Style; Rev Upd edition, 2011, ISBN 0446614092. Kindle'i raamat (vaadatud 12.05.2013) (inglise keeles)
• Gerald F. Combs, Jr..The Vitamins. Fundamental aspects in Nutrition and Health., 2012, Elsevier, Oxford, ISBN: 978-0-12-381980-2. Google'i raamat (vaadatud 11.04.2013) (inglise keeles)