Horvaatia kuningriik (keskaegne)

Regnum Croatiae Horvaatia kuningriik
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Muutus aja jooksul Nin, Biograd, Solin, Knin
Religioon	katoliiklus
Riigikeeled	vanahorvaadi, ladina

Horvaatia kuningriik (ladina: Regnum Croatiae; horvaadi: Kraljevina Hrvatska, Hrvatsko Kraljevstvo) oli keskaegne kuningriik Kesk-Euroopas, koosnedes enamasti sellest, mis praegu on Horvaatia (ilma enamuse Istriata ja mõne Dalmaatsia rannikulinnata), samuti tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina osadest. Kuningriik eksisteeris kui suveräänne riik peaaegu kaks sajandit. Selle olemasolu iseloomustasid erinevad konfliktid ja rahuajad või liidud bulgaarlaste, bütsantslaste, ungarlastega ja konkurents Veneziaga kontrolli eest Aadria mere idaranniku üle. Eesmärgi edendada slaavi keelt jumalateenistusel võttis esmakordselt kasutusele 10. sajandi piiskop Grgur Ninski, mis andis tulemuseks konflikti paavstiga, kes hiljem tema poolt kukutai. 11. sajandi teisel poolel õmmestus Horvaatial kindlustada enamus Dalmaatsia rannikulinnu, kui Bütsantsi kontroll nende üle kokku varises. Sellel ajal jõudis kuningriik oma haripunkti, kui valitsesid kuningad Petar Krešimir IV (1058-1074) ja Dmitar Zvonimir (1075-1089).

Riiki valitses aastani 1091 enamasti Trpimirovići dünastia. Siit alates koges riik päriluskriisi ja pärast kümmet aastat konflikte trooni pärast ja peale Gvozdi mäe lahingut läks kroon Árpádi dünastiale, kui kuningas Kálmán krooniti aastal 1102 Biogradis "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks", ühendades kaks kuningriiki ühe krooni alla. Täpsed mõisted kahe riigi vahelistest sihetest muutusid vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Suhte loomus vaheldus läbi aja, Horvaatia säilitas suurel määral sisemise autonoomia, samas jäi tegelik võim kohaliku aadli kätte. Tänapäeva Horvaatia ja Ungari historiograafid näevad suhteid Horvaatia kuningriigi ja Ungari kuningriigi vahel aastast 1102 enamasti personaaluniooni vormina, s.o. et neid ühendas ühine kuningas.

Nimi

Riigi esimene ametlik nimi oli "Horvaatide kuningriik" (ladina: Regnum Croatorum; horvaadi: Kraljevstvo Hrvata), kuid aja jooksul muutus nimi "Horvaatia kuningriik" (Regnum Croatiae; Kraljevina Hrvatska) kasutuses valdavaka. Aastast 1060, kui Petar Krešimir IV saavutas kontrolli Dalmaatsia teema (mis varem kuulusid Bütsantsile) rannikulinnade üle, oli kuningriigi ametlik ja diplomaatiline nimi "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningriik" (Regnum Croatiae et Dalmatiae; Kraljevina Hrvatska i Dalmacija). See nimekuju kestis kuni kuningas Stjepan II surmani aastal 1091.

Taust

 Pikemalt artiklis Horvaatia hertsogkond

 Pikemalt artiklis Pannoonia Horvaatia vürstkond

Horvaatide saabumine

Horvaatide saabumine Aadria mere äärde, Oton Iveković.

Slaavlased saabusid 7. sajandi alguses tänapäeva Horvaatia aladele. Tolleaegseid kirjalikke ürikuid rände kohta pole säilinud, eriti mitte sündmuste kohta tervikuna ja ala enda kohta. Selle asemel tuginevad ajaloolased ürikutele, mis kirjutatud mitu sajandit pärast sündmusi, ja isegi need ürikud võivad põhineda suulisel pärimusel.

Horvaadid olid slaavi hõim, kes tulid tänapäeva Poola või Lääne-Ukraina aladelt. Paljud tänapäeva õpetlased usuvad, et varajane horvaadi rahvas, samuti teised varajased slaavi rühmad, olid põllumajanduslik elanikkond, keda valitsesid rändavad iraani keeli kõnelevad alaanid. Pole selge, kas alaanid olid rohkem nagu valitsev kast või sõjameeste klass; tõendid nende panuse kohta on peamiselt filoloogilised ja etümoloogilised.

Slaavlaste suuremahulised ränded on seotud avaaride, rändava turgi rühmaga, kes asus Pannoonia madalikule 6. sajandi lõpul, allutades ümberkaudsed väikesed slaavi hõimud. 10. sajandil kirjutatud raamat De Administrando Imperio ("Impeeriumi valitsemisest") on enim viidatud allikas slaavi rahvaste rändest Kagu-Euroopasse. See väidab, et slaavlased rändasid 600. aasta paiku või enne seda piirkonnast, mis nüüd on (laias laastus) Galiitsia, ja Pannoonia madaliku aladelt avaaride juhtimisel Rooma impeeriumi Dalmaatsia provintsi.

Rände teine laine, võibolla 620. aasta paiku, sai alguse siis, kui horvaate kutsuti keiser Herakleios I poolt võitlema avaari ohu vastu Bütsantsile. Keiser lubas horvaatidele kaitset, kui need võidavad avaare, kes olid varem välja ajanud Dalmaatsia rahvastiku.

De Administrando Imperio mainib ka sündmuste teist versiooni, kus Herakleios I ei kutsunud tegelikult horvaate, vaid need ise võitsid avaare ja asusid ümber omal tahtel pärast väljarännet tänapäeva Sileesia lähedastelt aladelt. Nendest horvaatidest, kes tulid Dalmaatsiasse, osa eraldus ning asus Illüüriasse ja Pannooniasse. Veelgi enam, De Administrando Imperio räägib rahvapärimusest, et horvaadid, kes olid sel ajal elanud Baieri taga, juhiti Dalmaatsia provintsi viie venna (Klukas, Lobel, Kosenc, Muhlo ja Hrvat) ja nende kahe õe (Tuga ja Buga) poolt.

Thomas Archidiaconus, samuti Duklja preestri kroonika 12. sajandist, märgivad, et horvaadid jäid paigale pärast seda, kui goodid (Totila juhtimisel) hõivasid ja rüüstasid Rooma Dalmaatsia provintsi. Kroonika räägib gootide sissetungist (Svevladi juhtimisel, kellele järgnesid Selimir ja Ostroilo). Thomas Archidiaconus mainib oma töös Historia Salonitana 13. sajandist, et koos Totilaga, kes hävitas Salona linna ja laastas Dalmaatsiat, tuli seitse või kaheksa aadlihõimu nimega Lingones tänapäeva Poola aladelt ja asusid Horvaatiasse.

Ristiusustamine

Hertsog Branimiri kivisse raiutud pealiskiri, u. 880.

Varaseim ülestähendus kontaktist Rooma paavsti ja horvaatide vahel on 7. sajandi keskpaiga sissekanne teoses Liber Pontificalis. Paavst Johannes IV (Johannes Dalmaatsiast, 640-642) saatis abt Martini Dalmaatsiasse ja Istriasse, et maksta lunaraha mõne vangi ja vanade kristlike märtrite säilmete eest. See abt reisis väidetavalt läbi Dalmaatsia Horvaatia juhtide abiga, ja pani aluse tulevastele suhetele paavsti ja horvaatide vahel.

Horvaatide ristiusustamine algas pärast nende saabumist, arvatavasti 7. sajandil, seda mõjutas vanade Rooma linnade lähedus Dalmaatsias. Protsess lõpetati põhjas 9. sajandi alguseks. Ristiusustamise algus on ajaloolistes tekstides vaidlusalune: Bütsantsi tekstid räägivad hertsog Porinist, kes alustas seda keiser Herakleios I initsiatiivil, siis Porgast, kes peamiselt ristis oma rahvast pärast Rooma misjonäride mõju, samas rahvapärimus meenutab ristiusustamist hertsog Borna valitsemise ajast. On võimalik, et need kõik on sama valitsejanime tõlgendused.

Horvaadid pidasid, eraldi ladinakeelsetest, ka omas keeles missasid ja kasutasid glagoolitsat. Seda lubati ametlikult aastal 1248 paavst Innocentius IV poolt ja alles hiljem hakkas ladina tähestik valitsema.

Ladina riitus valitses Bütsantsi riituse üle arvukate Püha Tooli sekkumiste tõttu üsna varakult. 11. sajandil peeti Dalmaatsias arvukalt kirikukogusid, eriti pärast Suurt kirikulõhet, mille ajal ladina riituse kasutamist pidevalt tugevdati, kuni see sai domineerivaks.

Varajased Horvaatia riigid

Aadria mere sklaviinid u. aastal 800, Nada Klaići järgi.

Horvaatia hertsogkond u. aastal 850. Savia oli arvatavasti frankide otsese võimu all.

Horvaatia vanal Saksa kaardil aastast 1886 (seis pärast ungarlaste saabumist 9. sajandi lõpul).

Horvaatia maad paiknesid Pimedal keskajal kolme suure üksuse vahel: Ida-Rooma keisririik, mis püüdis kontrollida Dalmaatsia linnriike ja saari, frangid, kes püüdsid kontrollida põhja- ja loodepoolseid maid, ning avaarid, hiljem madjarid ja teised noored riigid kirdes. Neljas asjaomane rühm, kuid Horvaatia riigiga võrreldes mitte nii võimas, olid naaberslaavlased kagus, serblased ja bulgaarlased.

Põhi muutus Karolingide impeeriumi alamaks 800. aasta paiku, kui Horvaatia Pannoonia vürst Vojnomir vahetas aastal 796 pooli avaaride ja frankide vahel. Frangid saavutasid kontrolli piirkonna üle Sava, Drava ja Doonau vahel, mis läks Friuli markkrahvi alla. Aquileia patriarhaat sai õiguse ristida ülejäänud slaavlased piirkonnas. Karl Suur tungis Horvaatia Dalmaatsia ossa aastal 799, vaidlustades selle Bütsantsi süseräniteedi. Kuigi frangid kaotasid Trsati piiramise, tunnistati aastast 803 frankide ülemvõimu enamuses Põhja-Dalmaatsias.

Karl Suure sissetung Dalmaatsia linnadesse provotseeris sõja Ida-Rooma keisririigiga — pärast rahu sõlmimist taastas Bütsants linnriigid ja saared, kuid Karl Suur säilitas Istria ja Dalmaatsia sisemaa. Pärast Karl Suure surma aastal 814 frankide mõju vähenes ja Ljudevit Posavski tõstis aastal 819 Pannoonias mässu. Sel ajal valitses Horvaatia hertsogkonda Borna, kes oli sõjas frankide poolel. See viis avaliku konfliktini Borna ja Ljudeviti vahel, milles Bornat aastal 819 Kupa lahingus võideti. Frangi markkrahvid saatsid vägesid aastatel 820, 821 ja 822, kuid iga kord nurjus neil mässu purustamine, kuni lõpuks taandusid Ljudeviti väed Bosniasse. Enamus Pannoonia Horvaatia vürstkonnast jäi frankide süseräniteedi alla 9. sajandi lõpuni. Tänapäevane Ida-Slavoonia ja Srem langesid aastal 827 pärast piirivaidlust frankidega bulgaarlaste kätte. 845. aasta rahulepinguga kinnitati frangid kogu Slavoonia valitsejateks, kuid Srem jäi Bulgaaria alluvusse.

Vahepeal olid Dalmaatsia horvaadid ürikute järgi aastast 828 Itaalia kuningriigi alamad, mida valitses Lothar I. Hertsog Mislav (u. 835–845) rajas suurepärase laevastiku ja aastal 839 sõlmis ta rahulepingu Veneetsia doodži Pietro Tradonicoga. Veneetslased asusid varsti võitlema Neretva piraatidega, kuid ei suutnud neid võita. Hertsog Trpimir I sai Mislavi järglaseks 845. aasta paiku ja ründas aastal 846 edukalt Bütsantsi rannikulinnu Dalmaatsias. Aastal 855 ründas Bulgaaria Boris I Dalmaatsia Horvaatiat, püüdes laiendada oma riiki Aadria mereni, kuid sai arvatavasti Ida-Bosnias kaotuse ja sõlmis Trpimiriga rahulepingu. Trpimir I suutis kindlustada võimu Dalmaatsia ja enamuse sisemaa piirkondade üle Pannoonia suunal, kui algatas krahvkonnad oma alluvate kontrollimise viisina (idee korjas ta üles frankidelt). Esimene teadaolev kirjalik horvaatide mainimine on Trpimiri poolt 4. märtsil 852 välja antud ladinakeelses hartas. Trpimiri mäletatakse alusepanijana Trpimirovići dünastiale, kes valitses Horvaatias katkestustega aastatel 845 kuni 1091.

Vahepeal tungisid saratseenid, rühm Araabia piraate, 840. aastatel Tarantosse ja Barisse. Nende piraatluse ulatus sundis Bütsantsi kasvatama oma sõjalist kohalolekut Aadria mere lõunaosas. Aastal 867 purustas Bütsantsi laevastik saratseenide piiramisrõnga Ragusa (praegu Dubrovnik) ümber ja võitis ka Neretva piraate.

Olles silmitsi arvukate ohtudega merel, ehitas hertsog Domagoj (864–876) taas üles Horvaatia laevastiku ja aitas aastal 871 frankidel Bari araablastelt tagasi vallutada. Tema valitsusajal oli piraatlus Aadria merel tavaline tegevus. Horvaatia alused sõdisid ka veneetslaste ja frankide vastu. Domagoj juhtis edukat mässu Frangi riigi vastu, lõpetades nende ülemvõimu Horvaatias. Domagoj väed ründasid aastal 876 Lääne-Istria linnu, kuid said seejärel Veneetsia laevastikult lüüa. Tema maaväed võitsid Pannoonia hertsog Koceľit (861–874), kes oli frankide feodaalisand, ja ta heitis seeläbi endalt frankide vasallistaatuse. Domagoj järglane oli tema poeg, kelle nimi pole teada ja kes valitses Horvaatiat aastatel 876 kuni 878.

Järgmine hertsog Zdeslav (878–879) kukutas Domagoj' poja, kuid valitses lühidalt, et näha, kuidas Bütsants vallutas suure osa Dalmaatsiast. Ta kukutati hertsog Branimiri (879–892) poolt, keda toetas läänekirik. Branimir oli esimene Horvaatia valitseja, kelle ajal sai Horvaatia tunnistuse suveräänse riigina, kui seda tunnistas aastal 879 paavst Johannes VIII. Säilinud pealiskirjal aastast 888 nimetati Branimiri "horvaatide hertsogiks" (ladina: Dux Cruatorvm). Branimir asus tõrjuma Bütsantsi rünnakuid ja tugevdas oma riiki Rooma egiidi all. Pärast Branimiri surma võttis kontrolli Horvaatias hertsog Muncimir (892–910), Zdeslavi vend, ja valitses seda sõltumatult nii Roomast kui ka Bütsantsist kui divino munere Croatorum dux (jumala abiga horvaatide hertsog).

Pannoonia horvaatide viimane hertsog frankide võimu all oli aastal 896 mainitud Braslav (suri aastal 897?), kes suri sõjas madjaritega, kes siis Pannoonia madalikule kolisid. Dalmaatsias järgnes Muncimirile hertsog Tomislav (910–928). Tomislav pidas lahinguid madjaritega ja laiendas oma riiki põhja suunas. Umbes aastal 923 sõlmisid bütsantslased, kes olid sel ajal bulgaarlastega sõjas, liidu Horvaatiaga.

Kuningriik

Rajamine

Kuningas Tomislavi kroonimine, Oton Iveković.

Horvaatia ülendati kuningriigiks millalgi 925. aasta paiku. Tomislav oli esimene Horvaatia valitseja, keda paavsti kantselei austas tiitliga "kuningas". Üldiselt öeldakse, et Tomislav krooniti aastal 925, kuigi see pole kindel. Pole teada, millal, kus või kelle poolt ta krooniti, või üleüldse krooniti. Tomislavi mainitakse kuningana kahes säilinud dokumendis, mis on avaldatud Historia Salonitanas. Esiteks märkuses, mis eelneb Spliti kirikukogu otsuste tekstile aastal 925, kus kirjutatakse, et Tomislav on "kuningas", kes valitseb "horvaatide provintsis ja Dalmaatsia piirkonnas" (in prouintia Croatorum et Dalmatiarum finibus Tamisclao rege), samas kirikukogu otsuste 12. kaanonis kutsutakse horvaatide valitsejat "kuningaks" (rex et proceres Chroatorum). Paavst Johannes X saadetud kirjas nimetatakse Tomislavi "horvaatide kuningaks" (Tamisclao, regi Crouatorum). Duklja preestri kroonika tituleerib Tomislavi kuningaks ja määratleb tema valitsemist 13 aastaga. Kuigi puuduvad Tomislavi ürikud tiitli kinnituseks, kinnitavad hilisemad ürikud ja hartad, et tema 10. sajandi järglased kutsusid end "kuningateks". Tema valitsusajal muutus Horvaatia üheks kõige võimsamaks kuningriigiks Balkanil.

Euroopa kaart u. aastal 1000.

Põimik (pleter) Stjepan Držislavi pealiskirjaga, 10. sajand.

Reljeef Horvaatia valitseja graveeringuga, pärineb 11. sajandist.

Baška tahvel, 1100. aasta.

Tomislavi, Trpimir I järglast, peetakse üheks kõige olulisemaks Trpimirovići dünastia liikmeks. Millalgi 923. ja 928. aasta vahel õnnestus Tomislavil ühendada Pannoonia ja Dalmaatsia horvaadid, kumbagi neist oli valitsenud eraldi hertsog. Kuigi täpne Tomislavi kuningriigi geograafiline ulatus pole täpselt teada, hõlmas Horvaatia arvatavasti enamuse Dalmaatsiast, Pannooniast ning Põhja- ja Lääne-Bosniast. Horvaatiat haldas sel ajal 11 krahvkonnast (županije) ja ühest banaadist (banovina) koosnev rühm. Igas sellises piirkonnas oli kindlustatud kuningalinn.

Horvaatia sattus varsti konflikti Simeon I (Simeon Suure) Bulgaaria tsaaririigiga, kes oli juba sõjas bütsantslastega. Tomislav sõlmis Bütsantsiga lepingu, mille eest premeeris Bütsantsi keiser Romanos I teda mõningase kontrolliga Bütsantsi Dalmaatsia teema rannikulinnade üle ja osaga rannikulinnadest kogutud andamist. Pärast seda, kui Simeon vallutas aastal 924 Serbia vürstkonna, võttis Horvaatia oma kaitse alla väljaaetud serblased koos juhi Zaharijaga. Aastal 926 püüdis Simeon lõhkuda Horvaatia-Bütsantsi lepingut ja vallutada nõrgalt kaitstud Bütsantsi Dalmaatsia teemat, saates hertsog Alogoboturi märkimisväärse armeega Tomislavi vastu, kuid Simeoni armee sai Bosnia kõrgendike lahingus lüüa. Pärast Simeoni surma aastal 927 taastati paavst Johannes X legaatide vahendusel rahu Horvaatia ja Bulgaaria vahel. Tolleaegse De Administrando Imperio järgi koosnes Horvaatia armee ja laevastik sel ajal ligikaudu 100 000 jalaväelasest, 60 000 ratsanikust ning 80 suuremast (sagina) ja 100 väiksemast sõjalaevast (condura), kuid neid arve võetakse üldiselt märkimisväärse liialdusena.

10. sajand

Horvaatia ühiskonnas toimusid 10. sajandil suured muudatused. Kohalikud juhid (župani) asendati kuninga pooldajatega, kes võtsid eelmistelt maaomanikelt maa, luues sisuliselt feodaalsüsteemi. Varem vabad talupojad muutusid pärisorjadeks ja ei saanud olla enam sõdurid, põhjustades Horvaatia sõjalise võimu languse.

Tomislavi järglased olid Trpimir II (u.928–935) ja Krešimir I (u.935–945), kes kumbki suutsid säilitada oma võimu ning hoida häid suhteid nii Bütsantsi kui ka paavstiga. See periood on üldiselt siiski hämar. Krešimiri poja Miroslavi valitsemist iseloomustas Horvaatia järkjärguline nõrgenemine. Erinevad ääremaad kasutasid rahutuid tingimusi ära eraldumiseks. Miroslav valitses 4 aastat, kuni ta tapeti baan Pribina poolt sisemises võimuvõitluses. Pribina andis trooni üle Mihajlo Krešimir II-le (949–969), kes taastas korra enamuses osas riigist. Ta hoidis eriti häid suhteid Dalmaatsia rannikulinnadega, tema ja ta naine Jelena Slavna kinkisid maad ja kirikuid Zadarile ja Solinile. Mihajlo Krešimiri naine Jelena ehitas Solini Püha Maarja kiriku, mis sai Horvaatia valitsejate hauakambriks. Jelena suri 8. oktoobril 976 ja maeti sellesse kirikusse, kus tema sarkofaagil on leitud kuninglik pealiskiri "kuningriigi ema".

Mihajlo Krešimir II järglane oli tema poeg Stjepan Držislav (969–997), kes rajas paremad suhted Bütsantsi ja selle Dalmaatsia teemaga. Historia Salonitana järgi sai Držislav kuninglikud ametimärgid bütsantslastelt, koos tiitliga eparh ja patriits. Selle töö järgi kutsusid Držislavi valitsemisajast alates tema järglased end Horvaatia ja Dalmaatsia kuningateks. Kiviplaadid 10. sajandi Knini kiriku altarist Držislavi pealiskirjaga, võibolla tema troonipärijaks olemise ajast, näitavad, et oli täpselt määratud hierarhia, mis reguleeris troonipärimise küsimusi.

11. sajand

Kohe, kui Stjepan Držislav aastal 997 suri, alustasid tema kolm poega Svetoslav (997–1000), Krešimir (1000–1030) ja Gojslav (1000–1020) vägivaldset võitlust trooni pärast, nõrgestades riiki ning võimaldades veneetslastel Pietro II Orseolo juhtimisel ja bulgaarlastel Samuili juhtimisel tungida Horvaatia valdustesse piki Aadria mere rannikut. Aastal 1000 juhtis Orseolo Veneetsia laevastiku Aadria mere idarannikule ja võttis selle järkjärgult tervikuna kontrolli alla, esiteks Kvarneri lahe saared ja Zadar, siis Trogir ja Split, millele järgnes edukas merelahing Neretva piraatidega, pärast mida sai ta kontrolli Korčula ja Lastovo üle ning võttis tiitli dux Dalmatiæ. Krešimir III püüdis võimu Dalmaatsia linnade üle taastada ja omas vähest edu aastani 1018, kui ta sai lüüa Veeneetsialt, kes oli liidus lombardlastega. Samal aastal sai tema kuningriik lühikeseks ajaks aastani 1025 ja Basileios II surmani Bütsantsi vasalliks. Tema poeg Stjepan I (1030–1058) läks ainult nii kaugele, et sai Neretva hertsogi aastal 1050 omale vasalliks.

Horvaatia Kagu-Euroopa kaardil aastal 1045.

Krešimir IV (1058–1074) valitsusajal jõudis keskaegne Horvaatia kuningriik oma territoriaalsesse haripunkti. Krešimiril õnnestus saada Bütsantsilt kinnitus oma ülemvõimule Dalmaatsia linnade üle, s.o. Dalmaatsia teema üle, välja arvatud Dubrovniki teema ja Durazzo hertsogkond. Ta võimaldas ka Rooma kuurial olla rohkem kaasatud Horvaatia usuasjadesse, mis kindlustas tema võimu, kuid häiris tema võimu glagoliitilise vaimulikkonna üle Istria osades pärast 1060. aastat. Krešimir IV ajal koosnes Horvaatia 12 krahvkonnast ja oli veidi suurem, kui Tomislavi ajal. See sisaldas kõige lähemal Lõuna-Dalmaatsia Pagania hertsogkonda, ning selle mõju ulatus Zahumlje, Travunja ja Duklja üle.

Kuid aastal 1072 aitas Krešimir Bulgaariat ja Serbiat ülestõusus Bütsantsi isandate vastu. Bütsantslased maksid kätte aastal 1074, saates normanni krahvi Amiki Rabi piirama. Tal nurjus saare vallutamine, kuid tal õnnestus kuningas kinni püüda ja horvaadid olid sunnitud lahkuma ja andma Spliti, Trogiri, Zadari, Biogradi ja Nini normannidele. Aastal 1075 ajas Veneetsia normannid minema ja sai linnad endale. Krešimir IV lõpp aastal 1074 tähistas ka de facto lõppu Trpimirovići dünastiale, kes oli valitsenud Horvaatia maid üle kahe sajandi.

Supetari cartulariumi järgi valiti uus kuningas seitsme baani poolt (kui eelmine suri pärijata, näiteks Krešimir IV): Horvaatia baan, Bosnia baan, Slavoonia baan jne. Baanid valiti esimese kuue Horvaatia hõimu poolt, kui ülejäänud kuus vastutasid županite valimise eest.

Krešimiri järglaseks sai Dmitar Zvonimir (1075–1089) Trpimirovići dünastia Svetoslavići harust. Ta oli enne Slavoonia baan Petar Krešimir IV teenistuses ja hiljem Horvaatia hertsog. Ta sai kuningatiitli paavst Gregorius VII toetusel ja krooniti 8. oktoobril 1076 Solinis Horvaatia kuningaks. Zvonimir abistas aastatel 1081 kuni 1085 Robert Guiscard'i normanne nende võitluses Bütsantsi ja Veneetsia vastu. Zvonimir aitas transportida nende vägesid läbi Otranto väina ja hõivata Dyrrhachiumi linn. Tema väed aitasid normanne mitmes lahingus piki Albaania ja Kreeka rannikut. Selle tõttu andsid bütsantslased aastal 1085 oma õigused Dalmaatsias üle Veneetsiale. Zvonimiri valitsemine on raiutud kivisse Baška tahvlile, mis on säilinud tänapäevani, kui üks vanimaid kirjutatud Horvaatia tekste, mida hoitakse Zagrebi arheoloogiamuuseumis. Zvonimiri valitsemist mäletatakse kui rahumeelset ja õitsvat aega, mille ajal horvaatide side Püha Tooliga veelgi kinnistus, nii palju, et katoliiklus jäi horvaatide sekka tänapäevani. Sel ajal tehti aadlitiitlid Horvaatias sarnaseks nendele, mida kasutati sel ajal Euroopa teistes osades, comes ja baron olid župan ja õukonna-aadel ning vlastelin oli aadlimees. Horvaatia riik lähenes Lääne-Euroopale ja kaugenes idast.

Dmitar Zvonimir abiellus aastal 1063 Jelena Lijepaga. Kuninganna Jelena oli Ungari printsess, kuningas Béla I tütar Árpádi dünastiast ja tulevase Ungari kuninga László I õde. Zvonimir ja Jelena said poja Radovani, kes suri teismeliseeas või varastes kahekümnendates. Kuningas Dmitar Zvonimir suri aastal 1089. Tema surma täpsed asjaolud pole teada. Hilisema, tõenäoliselt põhjendamata legendi järgi tapeti kuningas Zvonimir aastal 1089 mässu ajal.

Puudus püsiv riigi pealinn, kui kuninglik residents muutus valitseja vahetudes; kokku viis linna said väidetavalt kuningalinna tiitli: Nin (Krešimir IV), Biograd (Stephen Držislav, Krešimir IV), Knin (Zvonimir, Petar Snačić), Šibenik (Krešimir IV) ja Solin (Krešimir II).

Pärimiskriis

Kuningas Petari surm Gvozdi mäel aastal 1097, Oton Iveković

Otseste järglaste puudumisel sai Stjepan II (valitses 1089–1091) Trpimirovićide pealiinist troonile vanas eas ja valitses kaks aastat. Stjepan II oli viimane kuningas Trpimirovići dünastiast. Tema valitsemine oli suhteliselt saamatu ja kestis vähem kui kaks aastat. Ta veetis enamuse oma ajast Sv. Stjepan pod Borovima kloostri rahus Spliti lähistel. Ta suri 1091. aasta alguses pärijateta. Kuna ei olnud enam elusolevat Trpimirovići dünastia meessoost liiget, puhkesid varsti pärast seda kodusõda ja rahutused.

Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnas, võibolla Gusićid ja/või Viniha Lapčani perekonnast, vaidlustades järglust pärast Zvonimiri surma, kutsusid kuningas László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. Mõne allika järgi kutsusid mitu Dalmaatsia linna samuti kuningas László appi, esitledes end tema õukonnas kui valge horvaadid. Seega ei olnud László poolt käivitatud kampaania puhtalt välisagressioon ja ta ei ilmunud Horvaatia troonile vallutajana, vaid kui pärimisõigusega järglane. Aastal 1091 ületas László Drava jõe ja vallutas vastupanu kohtamata kogu Slavoonia provintsi, kuid tema kampaania peatati Raudmägedes (Gvozdi mägi). Kuna Horvaatia aadlikud olid jagunenud, oli László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. Sel ajal ründasid Ungari kuningriiki polovetsid, kes olid tõenäoliselt saadetud Bütsantsi poolt, nii oli László sunnitud taganema oma kampaaniast Horvaatias. László nimetas oma vennapoja prints Álmose haldama kontrollitavat Horvaatia ala, rajas oma uue võimu sümbolina Zagrebi piiskopkonna ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti Petar Snačić aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Petari võimubaas asus Kninis. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.

Horvaatia kuningriik u. 1097-1102, pärimiskriisi ajal.

László suri aastal 1095, jättes oma vennapoja Kálmáni kampaaniat jätkama. Kálmánit, samuti Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, survestamaks oma trooninõuet, ja võitis aastal 1097 kuningas Petari vägesid Gvozdi mäe lahingus, Petar tapeti. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhti ja Dalmaatsia arvukad kindlustatud linnad olid raskesti kaitstavad, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaatia feodaalisandate vahel. Võttis õige mitu aastat, enne kui Horvaatia aadel tunnistas Kálmánit kuningana. Kálmán krooniti Biogradis aastal 1102 ja Kálmáni omandatud tiitel oli nüüd "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas". Mõned tema kroonimise mõisted on kokku võetud teoses Pacta Conventa, millega Horvaatia aadel nõustus Kálmánit kuningana tunnistama. Vastutasuks säilitasid 12 Horvaatia aadlikku, kes allkirjastasid kokkuleppe, oma maad ja varad ja said maksuvabastusi. Aadlikud pidid igaüks saatma kuninga kulul vähemalt kümme relvastatud ratsameest Drava jõe taha, kui piire rünnati. Sellele vaatamata pole Pacta Conventa autentne dokument aastast 1102, see oli peaaegu kindlasti mingi leping või kokkulepe Horvaatia aadli ja Kálmáni vahel, mis reguleeris suhteid ühteviisi.

Ühendamine

 Pikemalt artiklis Pacta Conventa (Horvaatia)

14. sajandi Pacta Conventa ärakiri, mida säilitatakse Ungari Rahvusmuuseumis. Enamus ajaloolasi peab seda võltsinguks, kuid selle sisu vastab Horvaatia tegelikule valitsemisele.

Aastal 1102, pärast pärimiskriisi, läks kroon Árpádi dünastia kätte, kui kuningas Kálmán krooniti Biogradis "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks". Liidu täpsed mõisted kahe riigi vahel said vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Kaks kuningriiki ühendati Árpádi dünastia alla kas Horvaatia aadli valikul või Ungari jõuga. Horvaatia ajaloolased pidasid liitu personaaluniooniks jagatud kuninga vormis, selle vaatega nõustusid ka mitmed Ungari ajaloolased, samas Serbia ja Ungari natsionalistlikud ajaloolased eelistasid seda näha annektsiooni vormina. Väide Ungari okupatsioonist tehti 19. sajandil Ungari rahvusliku ärkamise ajal. Seega vanemas Ungari historiograafias oli Kálmáni kroonimine Biogradis vaidlusküsimus ja nende hoiak oli, et Horvaatia vallutati. Kuigi selliseid väiteid võib leida ka tänapäeval, kuna Horvaatia-Ungari pinged on kadunud, on üldiselt nõustutud, et Kálmán krooniti Biogradis kuningaks. Tänapäeval on Ungari õigusajaloolased leidnud, et Ungari suhe Horvaatia ja Dalmaatsia aladega aastani 1526 ja Lajos II surmani oli kõige sarnasem personaalunioonile, meenutades Šotimaa ja Inglismaa suhet.

Worldmark Encyclopedia of Nations ja Grand Larousse encyclopédique järgi astus Horvaatia personaaluniooni Ungariga aastal 1102, mis jäi Ungari-Horvaatia suhete aluseks aastani 1918, samas Encyclopædia Britannica näitab liitu dünastilisena. Kongressi raamatukogu uuringu järgi purustas Kálmán vastupanu pärast László I surma ning võitis Dalmaatsia ja Horvaatia krooni aastal 1102, sepistades seega sideme Horvaatia ja Ungari kroonide vahel, mis kestis kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Põhja-Horvaatia on Ungari kultuurist tulvil, Horvaatia-Ungari piir nihkus sageli ja aeg-ajalt kohtles Ungari Horvaatiat vasallriigina. Horvaatial oli oma kohalik kuberner või baan; eesõigustega maa-aadel; ja aadlike kogu Sabor. Mõne ajaloolase järgi sai Horvaatia Ungari osaks 11. sajandi lõpul ja 12. sajandi algul, siiski on suhte tegelikku olemust raske määrata. Mõnikord toimis Horvaatia kui sõltumatu üksus ja teinekord kui Ungari vasall. Kuid Horvaatia säilitas suurel määral sisemise sõltumatuse. Horvaatia autonoomia määr kõikus läbi sajandite, nagu ka piirid.

Oletatavat lepingut Pacta Conventa või Qualiter (teksti esimene sõna) vaadatakse tänapäeval enamuse Horvaatia ajaloolaste poolt kui 14. sajandi võltsingut. Dokumendi järgi sõlmisid kuningas Kálmán ja 12 Horvaatia aadlikku leppe, millega Kálmán tunnistas nende autonoomiat ja erieesõigusi. Kuigi see pole autentne dokument aastast 1102, oli sellegipoolest vähemalt kirjutamata leping, mis reguleeris suhteid Ungari ja Horvaatia vahel ligikaudu samal viisil, kuigi oletatava kokkuleppe sisu haakub tegeliku Horvaatia valitsemisega rohkem kui ühes osas.

Horvaatia ametlikul astumisel personaaluniooni Ungariga, saades István Püha krooni maade osaks, oli mitu olulist tagajärge. Horvaatia eraldi riikluse institutsioonid säilitati Saboriga (parlament) ja baaniga (asekuningas) kuninga nimel. Üks baan valitses kõiki Horvaatia provintse aastani 1225, kui võim jagati Slavoonia baani ning Horvaatia ja Dalmaatsia baani vahel. Ametit kandis pärast 1345. aastat hooti sama isik ja ametlikult tagasi üheks liideti see aastal 1476.

Liit Ungariga

 Pikemalt artiklis Horvaatia liidus Ungariga

Liidus Ungariga kandis krooni Árpádi dünastia ja pärast selle hääbumist Anjou dünastia. Horvaatia eraldi riikluse institutsioonid säilitati läbi parlamendi (horvaadi: Sabor - Horvaatia aadlike kogu) ja baani (asekuningas), kes vastutas Ungari ja Horvaatia kuninga ees. Lisaks säilitasid Horvaatia aadlikud oma maad ja tiitlid. Kálmán säilitas Sabori institutsiooni ja kergendas horvaatide makse nende maal. Kálmáni järglased jätkasid enda kroonimist Horvaatia kuningateks eraldi Biogradis kuni Béla IV ajani. 14. sajandil tekkis uus mõiste de jure sõltumatute riikide kogumi kirjeldamiseks Ungari kuninga võimu all: Archiregnum Hungaricum (István Püha krooni maad). Horvaatia jäi Ungariga seotud eraldi krooniks kuni Austria-Ungari kaotamiseni aastal 1918.

Vaata ka

• Horvaatia kuningriik (Habsburgide)
• Horvaatia-Slavoonia kuningriik
• Horvaatia ajalugu
• Pacta Conventa (Horvaatia)
• Zvonimiri kroon
• Horvaatia baan
• Horvaatia kronoloogia