Linnuatlas: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
P parandasin skripti abil kriipsud
Epp (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Linnuatlas''' on [[linnud|linnu]][[liik (bioloogia)|liikide]] levikukaartide kogumik.
'''Linnuatlas''' on [[linnud|linnu]][[liik (bioloogia)|liikide]] levikukaartide kogumik.


Andmed liikide esinemise kohta kantakse vastava ruudustikuga kontuurkaartidele, iga liik eraldi. Mingi liigi esinemist ühes või teises ruudus näitab tähis ehk leppemärk. Ruudud on riikides erinevad, näiteks 50×50 km; 25×25 km; 10×10 km või 5×5 km suurused. Kaardile kantakse leppemärgid, mis kokku annabki ettekujutuse vaid kaarti vaadates liigi levikust. Linnuatlas ei näita eri liikide arvukust eri piirkondades (ruutudes), vaid moodustub iga linnuliigi kohta selge pilt, kus liiki pesitsemas võib leida. Mingi ajavahemiku (näiteks 10–15 aastat) järel atlaseuuringuid korrates saab võrrelda liikide levikut eri perioodidel ja analüüsida toimunud muutusi. See annab täiendavaid võimalusi looduses toimuvate muutuste pikaajaliseks jälgimiseks. Esimene Eesti Linnuatlas valmis 1977–1980 välitööde põhjal ja ilmus alles 1993 aastal. Aastatel 1990–1995 valmis ka piirkondlik Lahemaa linnuatlas, mille koostas Marek Vahula. Ruudud olid 1x1 km ja seal on eraldi nii pesitsejad, läbirändajad, mittepesitsejad ja talilinnud. Alanud on ka veebipõhise Neeruti linnuatlase koostamine, seda 200x200 meetrise ruudustikuga. Koostajad on Marek Vahula ja Kärt Miljaste ning valmib oktoobriks 2016.
Andmed liikide esinemise kohta kantakse vastava ruudustikuga kontuurkaartidele, iga liik eraldi. Mingi liigi esinemist ühes või teises ruudus näitab tähis ehk leppemärk. Ruudud on riikides erinevad, näiteks 50×50 km; 25×25 km; 10×10 km või 5×5 km suurused. Kaardile kantakse leppemärgid, mis kokku annabki ettekujutuse vaid kaarti vaadates liigi levikust. Linnuatlas ei näita eri liikide arvukust eri piirkondades (ruutudes), vaid moodustub iga linnuliigi kohta selge pilt, kus liiki pesitsemas võib leida. Mingi ajavahemiku (näiteks 10–15 aastat) järel atlaseuuringuid korrates saab võrrelda liikide levikut eri perioodidel ja analüüsida toimunud muutusi. See annab täiendavaid võimalusi looduses toimuvate muutuste pikaajaliseks jälgimiseks. Esimene Eesti Linnuatlas valmis 1977–1980 välitööde põhjal ja ilmus alles 1993. aastal. Aastatel 1990–1995 valmis ka piirkondlik Lahemaa linnuatlas, mille koostas [[Marek Vahula]]. Ruudud olid 1×1 km ja seal on eraldi nii pesitsejad, läbirändajad, mittepesitsejad ja talilinnud. Alanud on ka veebipõhise Neeruti linnuatlase koostamine, seda 200×200 meetrise ruudustikuga. Koostajad on Marek Vahula ja [[Kärt Miljaste]] ning valmib oktoobriks 2016.


== Kirjandus ==
== Kirjandus ==

Redaktsioon: 8. juuni 2015, kell 02:35

Linnuatlas on linnuliikide levikukaartide kogumik.

Andmed liikide esinemise kohta kantakse vastava ruudustikuga kontuurkaartidele, iga liik eraldi. Mingi liigi esinemist ühes või teises ruudus näitab tähis ehk leppemärk. Ruudud on riikides erinevad, näiteks 50×50 km; 25×25 km; 10×10 km või 5×5 km suurused. Kaardile kantakse leppemärgid, mis kokku annabki ettekujutuse vaid kaarti vaadates liigi levikust. Linnuatlas ei näita eri liikide arvukust eri piirkondades (ruutudes), vaid moodustub iga linnuliigi kohta selge pilt, kus liiki pesitsemas võib leida. Mingi ajavahemiku (näiteks 10–15 aastat) järel atlaseuuringuid korrates saab võrrelda liikide levikut eri perioodidel ja analüüsida toimunud muutusi. See annab täiendavaid võimalusi looduses toimuvate muutuste pikaajaliseks jälgimiseks. Esimene Eesti Linnuatlas valmis 1977–1980 välitööde põhjal ja ilmus alles 1993. aastal. Aastatel 1990–1995 valmis ka piirkondlik Lahemaa linnuatlas, mille koostas Marek Vahula. Ruudud olid 1×1 km ja seal on eraldi nii pesitsejad, läbirändajad, mittepesitsejad ja talilinnud. Alanud on ka veebipõhise Neeruti linnuatlase koostamine, seda 200×200 meetrise ruudustikuga. Koostajad on Marek Vahula ja Kärt Miljaste ning valmib oktoobriks 2016.

Kirjandus

  • Olav Renno, Eesti linnuatlas, Tallinn, Valgus, 1993.
  • Marek Vahula, Lahemaa linnuatlas, Viitna, 1995. (Käsikiri Palmses RMK Lahemaa külastuskeskuses ja Lahemaa rahvuspargi arhiivis).

Välislingid