Inimese teekond: erinevus redaktsioonide vahel

[[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal 1944. aasta sügisel [[Rootsi]] põgenenud ja seal [[pagulus]]es elanud Ristikivi raamatus valdavad koduigatsuse ja kauguseigatsuse motiivid,<ref name="Arkaadia" /> ehkki [[Cornelius Hasselblatt]]i väitel kaldutakse Ristikivi loomingu traditsioonilistes tõlgendustes ta kodumaatusega, kirjaniku biograafiale tuginedes, liialdama: "...tema isamaatus oli vaimse ja hingelise kodu puudumine, ning selle kodu olemasolu või mitteolemasolu ei sõltu geograafilisest paigast, vaid ümbritsevatest inimestest."<ref name="Hasselblatt">Cornelius Hasselblatt [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/karl-ristikivi-isamaatus-kui-arusaamatus/ "Karl Ristikivi isamaatus kui arusaamatus"] Sirp, 18.10.2012</ref> Sama on täheldanud ka [[Toomas Liiv]]: "Luuletuse lähtepunkt pole mitte niivõrd konkreetne pagulaseseisund Rootsis (kuigi luuletus väljendab ka seda), vaid pagulus "Arkaadia teel", mida juba aastal 1942 demonstreeris "Rohtaia" Juulius Kilimit. See on Ajas rändava (või eksleva?) inimese pagulus."<ref>Toomas Liiv "Karl Ristikivi kirjanikuna" Looming 1987, nr 9, lk 1253</ref> [[Rolf Liiv]]i hinnangul ilmnevad luuletustes "inimese tühisus ja jõuetus igaviku palge ees"; autor poetiseerib ja vastandab inimese lihalikku [[Hedonism|hedonistlikku]] alget ning domineerima jäävat ajatut, igavest ja [[sakraalsus|sakraalset]]. Raamatus on muuhulgas jäljendatud üheksa Eesti kirjaniku stiili, kelle seas on [[Ernst Enno]].<ref name="Liiv" /> Tugev on ka muusikaline mõju: ühe tsükli pealkiri ongi "Fantaasia g-moll".<ref>[[Tiina Sulg]] [https://lugemissoovitus.wordpress.com/2013/09/20/karl-ristikivi/ "Karl Ristikivi"] Lutsu raamatukogu Lugemissoovituse blogis, 20. september 2013</ref> "Keskaja poeesiale viitavalt on Ristikivi luule looduskujutus tinglik ja kanooniliselt korrastatud, maastik on alati irreaalne ja muinasjutuline, ehkki selle üksikosi kujutatakse naturalistlikult," kirjutab [[Õnne Kepp]]. "Metafüüsilist ruumi kannavad konkreetsed metafoorid meri, rand ja saar; irreaalset ja filmilikku eksistentsi väljendab metafoor vari, kuid puudub aega tähistav iseseisev kujund... Tähtis ei ole mitte reaalne ajakulg kui protsess ja selle välised kaasilmingud, vaid tee, teel olek selles maises keskkonnas, teekond ise, niinimetatud saatusaeg ... Eesti lüürika ajavaim tuleneb minevikust ja seda kinnitab ka Karl Ristikivi luule."<ref>Õnne Kepp "Aeg maastikus. Ristikivi metafüüsiline kronotoop" Methis 13/2014, lk 85-94</ref>

Osa kogus avaldatud luuletustestloomingust oli varem ilmunud.