Tegusõna pöördelised vormid

Finiitvorm ehk finiitne vorm ehk pöördeline vorm on tegusõna vorm, mis võib esineda lauses iseseisvalt öeldisena ja milles avalduvad tegusõna morfoloogilised kategooriad. Finiitne verbivorm on lause tuum(sõna) – lause esindaja, millest olenevad lause kui terviku omadused ja mis võib ka üksi lausena toimida, näiteks nagu Mängib või Tulen.

Eesti keel

Näiteks lauses Ma hüppasin üle müüri on sõnavorm hüppasin

• tegusõna pöördeline vorm (finiitvorm),
• öeldis,

ja väljendab

• pöördekategooriast ainsuse 1. pööret,
• tegumoekategooriast isikulist tegumoodi,
• ajakategooriast lihtminevikku,
• kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi,
• kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.

Finiitsed lihtvormid

Pöördelised verbivormid võivad olla ühesõnalised ehk lihtvormid: Ta elas korteris. Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõneviisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid.

Sõnavormis on tunnuste üldine järjestus selline: tüvi + tegumood + aeg + kõneviis + pööre. Finiitsed lihtvormid on näiteks ela/t/i (tüvi + tegumood + aeg), ela/si/me (tüvi + aeg + pööre).

Ajatunnus võib teatud tüüpi sõnades tüvega ühte sulada: tuli/me (tüvi-aeg + pööre).

Kõige keerulisem tegusõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust: ela/nu/ksi/me.

Finiitsed liitvormid

Mitmesõnalisi pöördelisi verbivorme nimetatakse liit- ehk analüütilisteks vormideks. Liitvormid on

• verbi täis- ja ennemineviku vormid, mis koosnevad abiverbi olema pöördelisest vormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ja põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi: nt Ta on/ oli elanud korteris. On/ oli elatud korteris. Ta oleks elanud korteris
• kõik eitava kõneliigi vormid. Need koosnevad eitussõnast ei; ära, ärge, ärgu, ärgem ~ ärme ja põhiverbist: Ta ei ela korteris. Ära ela korteris. Ta ei ole korteris elanud. Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm: ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.

Perifrastiline verb

Perifrastiline verb on sõnade ühend, mis koosneb finiitverbist ja

• infiniitverbist

• käändsõnast või

• määrsõnast.

Lausemalli ei määra ainult finiitverb, vaid ühend tervikuna. Perifrastilised verbid on lauses ahel-, ühend- või väljendverbid.

• Ahelverbi tuum on tegusõna käändeline vorm, millele lisanduv tegusõna pöördeline vorm väljendab situatsiooni modaalsust, aspekti, kausatiivsust või viisi: Te võite minna. Nad peavad rääkima. Me hakkame astuma. Ma lasin tal onni ehitada.
• Ühendverbi tuum on finiitverb, millele lisandub määrsõna: Tee uks lahti. Nad hakkavad nüüd ära minema. Ma võin sellele ka verega alla kirjutada. Laulsime seda laulu kaasa
• Väljendverbi tuumaks on käändõna. Koos sellele lisanduva finiitverbiga moodustavad nad tähendusterviku: Minu ees ei ole vaja head nägu teha. Ta võttis süü omaks. Lase parem kohe siit jalga. Sa ära küll araks löö!

Kaksikverbi moodustab liikumist väljendav verb koos mõne muu finiitverbiga, nt Ta jookseb toob ise poest piima. Ma lähen annan talle raha. Tule tee kassile pai. Mine ole natuke üksi.

Vaata ka

• tegusõna käändelised vormid

Kasutatud kirjandus

• Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut
• Mati Erelt 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. Tartu Ülikooli Eesti Keele Osakonna preprindid 4, Tartu.