Roger Sperry: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{keeletoimeta}} |
{{keeletoimeta}} |
||
[[Pilt:Roger_Wolcott_Sperry.jpg|pisi|Roger Wolcott Sperry]] |
|||
'''Roger Wolcott Sperry''' ([[20. august]] [[1913]] [[Hartford]] – [[17. aprill]] [[1994]] [[Pasadena]]) oli USA neuropsühholoog. Ta sai koos [[David Hubel]]i ja [[Torsten Wiesel]]iga 1981. aastal [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind|Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna]] seoses "lõhestatud aju" katsetega. |
'''Roger Wolcott Sperry''' ([[20. august]] [[1913]] [[Hartford]] – [[17. aprill]] [[1994]] [[Pasadena]]) oli USA neuropsühholoog. Ta sai koos [[David Hubel]]i ja [[Torsten Wiesel]]iga 1981. aastal [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind|Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna]] seoses "lõhestatud aju" katsetega. |
||
Redaktsioon: 23. mai 2015, kell 09:55
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Roger Wolcott Sperry (20. august 1913 Hartford – 17. aprill 1994 Pasadena) oli USA neuropsühholoog. Ta sai koos David Hubeli ja Torsten Wieseliga 1981. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna seoses "lõhestatud aju" katsetega.
Haridus
Sperry omandas bakalaureuse ja magistrikraadi (psühholoogias) Oberlini Ülikoolis. Doktorikraadi omandas ta Chicago Ülikoolis zooloogia erialal tunnustatud neuroteadlase Paul Weissi käe all. [1]
Teadustöö
Aju juhteteede spetsiifilisus
Chicago Ülikoolis töötades tegeles ta lisaks neurokirurgiliste tehnikate väljatöötmisele ka neuronaalse spetsiifilisuse ja aju juhteteede põhimõtete arendamisega. Nimelt viis ta vahemikus 1941–1946 läbi seeria katseid, kus ta näitas, et rottide aju motoorne süsteem on tugevalt omavahel seotud ega allu siirdamisjärgsele treenimisele. Seega näitas antud töö, et imetajate närvisüsteemis on põhifunktsioonidele vastavad juhteteed suurel määral ettemääratud ja püsivad. Antud leid laienes kiiresti ka inimeste neurokirurgiasse. Kui varasemalt oli neurokirurgias tavapraktika, et närvide siirdamisel liideti need antagonistliku (vastandtoimega) lihasgrupiga ning suunati patsient intensiivsele motoorsele ümberõppele, siis Sperry ja kolleegide töö viis operatsiooniprotokollides oluliste muutusteni. [2]
Järeldoktori õpingud läbis Sperry Harvardi ülikoolis Karl Lashley käe all, kus ta jätkas tööd neuraalse spetsiifilisuse alal. Antud perioodil tegi ta katseid kahepaiksetega, kelle optilised närvid eraldati ning silmad pöörati 180 kraadi. Sperry huvi seisnes asjaolus, kas peale närviteede regeneratsiooni taastub loomal tavanägemine (st tekivad uued ühendused uutesse asukohtadesse) või jääb nägemine ümberpööratuks ning (st taastuvad vanad ühendused vanades asukohtades). Katsetest ilmnes, et loomad reageerisid viisil, nagu oleks nende maailma tagurpidi ning vasak ja parem pool oleks vahetuses. Muuhulgas ei suutnud ka treening katseloomade vastuseid muuta. Sperry järeldas, et närviteid juhivad keerukad keemilised protsessid, mis alluvad geneetilisele kontrollile. [3]
1947. aastal demonstreeris Sperry, et ahvide motoorne koordinatsioon säilib ka pärast sensomotoorse koore korduvat transsektsiooni (lõiget mööda pikitelge). Hiljem kinnitas ta koostööd kolleegidega oma leide ning demonstreeris, et ka subpiaalsed (ajukoore-pehmekesta-alused) lõiked, lühivooluliste tantaaljuhtmete sisestamine ega vilgukivi plaatide lisamine ajukoorde ei tekitanud kortikaalsetes funktsioondes ebasoodsaid efekte. Antud leiud tõestasid, et taju sõltub vertikaalselt suunatud aferentest ning eferentsetest kortikaalsetest aksonitest. [4]
Ajupoolkerade funktsionaalne spetsialiseerumine
Sperry kõige olulisem panus neuroteadusesse oli ajupoolte spetsialiseerumise uuringud. Nimelt uuris ta kallosotoomia (mõhnkeha läbilõikamise) läbinud „lõhestatud aju” patsiente, kelle mõhnkeha oli läbilõigatud. Esitades patsientidele mitmeid tajulisi, keelelisi ja motoorseid ülesandeid, jõudis Sperry järeldusele, et kognitiivsed võimed on ajus poolkerade lõikes jaotunud: vasak poolkera töötleb efektiivsemalt analüütilisi, järjestikulisi ja keelelisi protsesse, parem poolkera holistlike, paralleelseid ning ruumilisi protsesse. Sperry ja kolleegide uuringud „lõhestatud aju” alal tõid talle, David Hubelile ja Torsten Wieselile 1981. aastal Nobeli preemia füsioloogia ja meditsiini alal. [5] ”Lõhestatud aju” uuringutes oli tähtis roll ka Sperry juhendataval Michael Gazzanigal, kes viis läbi pöördelise katse kallosotoomia läbinud patsiendi WJ peal. Just Gazzaniga katse WJ-ga oli esimeseks ajupoolkerade funktsionaalse lateralisatsiooni tõendiks, mis innustas Sperry't antud teemat edasi uurima. [6]
Viited
Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [1]
Allik, J. (2015). Jutud mõlemast aju poolest. [2]
- ↑ Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [3]
- ↑ Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [4]
- ↑ Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [5]
- ↑ Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [6]
- ↑ Voneida, T. J. (1997). Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. [7]
- ↑ Allik, J. (2015). Jutud mõlemast aju poolest. [8]