Vähirakk: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Mariina (arutelu | kaastöö)
Mariina (arutelu | kaastöö)
86. rida: 86. rida:


Vähirakkude [[Adenosiintrifosfaat|adenosiintrifosfaadi]] sisaldus on, võrreldes normaalsete rakkude omaga, kõrge.
Vähirakkude [[Adenosiintrifosfaat|adenosiintrifosfaadi]] sisaldus on, võrreldes normaalsete rakkude omaga, kõrge.

Uuringud näitavad, et soolevähi rakud sünteesivad immunoregulatoorseid [[glükokortikoid]]e, mis võivad inhibeerida immuunrakkude aktivatsiooni ja soodustada nende surma.<ref>Daniel Sidler, Pietro Renzulli, Christina Schnoz jt, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3382911/ Colon cancer cells produce immunoregulatory glucocorticoids], Oncoimmunology. 1. juuli 2012 ; 1(4): 529–530. PMCID: PMC3382911, veebiversioon (vaadatud 15.05.2015)<small>(''inglise keeles'')</small></ref>


=== [[Tsütokiinid]] ===
=== [[Tsütokiinid]] ===

Redaktsioon: 15. mai 2015, kell 18:42

 See artikkel räägib kehasisestest kasvajarakkudest; koekultuurides kasvatavate vähirakkude kohta vaata artiklit Vähirakkude koekultuur; vähivaktsiinides kasutatavate vähirakkude kohta vaata artiklit Vähivaktsiin

Vähirakuks (inglise keeles cancer cell) nimetatakse osade loomade (tõenäoliselt ainuõõsete hõimkonnast alates) uudismoodustistes funktsioneerivaid teatud rakusiseste genoomimuutuste tagajärjel kujunenud ja iseseisvalt funktsioneerivat rakutüüpi, mis võib kontrollimatult, invasiivselt ja infiltreerivalt ümbritsevatesse kudedesse vohada, kasvajakoldeid moodustada, metastaase anda ning vähktõbe ja koguni surma põhjustada.

Normaalse raku anatoomia
1. Tuumake
2. Tuum
3. Ribosoom
4. Vesiikul
5. Karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik
6. Golgi kompleks
7. Tsütoskelett
8. Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik
9. Mitokonder
10. Vakuool
11. Tsütoplasma
12. Lüsosoom
13. Tsentrosoom (tsentriool)

Vähiraku anatoomia ja füsioloogia

Tuumake

Raku tuumas asetsevates tuumake(st)es aset leidvaid mitmeid rakutsükli muutusi seostatakse rakkude soovimatu paljunemise ja tumorigeneesiga.

Arvatakse, et vähirakkudes on, erinevate tegurite toimel, tuumakeste aktiivsus ja ribosoomalse RNA süntees muutunud kiiremaks.

Tsentrosoom

 Pikemalt artiklis Tsentrosoom

Tsentrosoomid on loomarakkudes mikrotuubuleid organiseerivad keskused või piirkonnad, milles paiknevad tsentrioolid. Tsentrosoomide kohta teatakse vähe kuid arvatakse, et nende funktsioonide hulka kuuluvad ka kromosoomipaaride segregatsioon meioosis ja tsütoplasma ning rakuorganellide lõpliku jagunemise tagamine, pärast rakutsükli lõppemist.

1914.a. Theodor Boveri pakkus välja teooria, mis sidus tsentrosoomide amplifiktsiooni ja kromosomaalse ebastabiilsuse teket pahaloomuliste kasvajarakkude arenguga.[1]


Vähiraku geneetika

Vähirakkude täpseid arengu ja taandarengumehhanisme ei teata.

Üks vähirakk või vähirakkude kogum on kasvaja algmeks.

Genoomimuutused võivad olla kromosoomide tasemel või DNA-tasemel. Raku võivad vähirakuks suunata mutatsioonide esinemine nii jagunemist, kasvu, diferentseerumist ja programmeeritud rakusurma juhtivates geenides, ning rakk muutub käitumiselt pahaloomuliseks.

Selgroogsete vähirakus võib-olla isegi 10 000 – 100 000 mutatsiooni (nii somaatilisi kui pärilikke). Somaatilised muutused on organismi eluajal paikselt toimuvad muutused ja ei ole üldjuhul pärilikud[2] (inimestel esineb sagedamini kasvajavastane geeni TP53 mutatsiooni).

Enamike kasvajate korral ei ole rakkude kontrollimatu vohamine põhjustatud ainult üksikust protoonkogeeni kontrollimatust aktivatsioonist (punktmutatsioonid) või tuumori supressorgeeni inaktivatsioonist.[3]

Vähkkasvaja koed on valdavalt monoklonaalsed pärinedes ühest emarakust, mis saab kasvueelise.[2]

Osad vähirakkude tüübid võivad pärineda ka kasvaja tüvirakkudest.

Vähiraku tundemärkideks on :

  • teatud arengujärgus rakkude geenide mutatsioonid ja uue fenotüübi kujunemine
  • autonoomsus kasvu soodustavatest signaalidest - vähirakk toodab enda jagunemiseks soodustavaid signaale ise näiteks onkogeenid e aktivatsiooni kaudu, vähirakkude mitootiline aktiivsus on harilikult kõrgem kui vastava koe harilikel rakkudel;
  • autonoomsus kasvu piiravatest signaalidest - vähirakkude kasvajavastased geenid on inaktiveerunud;
  • programmeeritud rakusurma vältimine - täpseid mehhanisme ei teata arvatakse, et võib seisneda kas onkogeenide aktivatsioonis või kasvajavastaste geenide inaktivatsioonis;
  • ebanormaalne uussoonestumine;
  • DNA kahjustumine;
  • immuunjärelvalve mehhanismide 'eksitamine';
  • invasioon ümbritsevatesse kudedesse, metastaseerumine ja siirete moodustamine.

Vähirakkudel on täiesti uus genotüüp, mis aga võib ühe kasvajakolde piires samuti erineda, osad vähirakud ei ole liigispetsiifilised. Vähirakk on iseseisev ega sõltu ümbritsevatest keharakkudest, sünteesides ja eritades tsütokiine, elukohale vastavat tüüpi kasvufaktoreid ja ise neile reageerides, kasvades kas kiiresti või aeglaselt, endofüütselt või eksfüütselt ning liikudes teatavate mehhanismide abiga vere- ja lümfisoonte kaudu ühest elundist teise. Selleks kasutavad pahaloomulised kasvajarakud kasvusignaale mis kutsuvad esile neovaskularisatsiooni - veresoonte kontrollimatu tekke ja 'puhkemise' (ingl sprouting). Kapillaaride ja suuremate veresoonte uussoonestumist peetakse oluliseks teguriks osade kasvajate arengul vähktõveks. Neovaskularisatsiooni keskseks kasvufaktoriks peetakse siin vere- ja lümfisoonte endoteeli kasvu ja diferentseerumist reguleerivat kasvufatorit VEGF.

Teatud vähirakud toodavad ka immunoglobuliine.[4]

Arvatakse, et vähirakul on palju sarnasusi tüvirakkudega[5] ja vähirakud võivad hakata paljunema inimese kõigis kudedes.

Kopsuvähi rakud

 Pikemalt artiklis Kopsuvähk

Kopsuvähi klassifitseerimisel ja rühmitamisel ning fenotüübi määramisel soovitatakse kasutada mitte vähiraku vaid vähiraku tuuma suurust, kuna selles paikneb DNA.

Vähi kujunemisega seotud geenid

Vähi tekkele viivaid mutatsioone on tuvastatud paljudes geenides. Vähi kujunemisega seotud geenid liigitatakse kahte põhirühma: onkogeenid ja kasvajavastased geenid.[2]

Paraneoplastilised sündroomid

 Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilisi sündroome kutsuvad esile vähirakkude poolt eritatud signaalmolekulid või mediaatorained (hormoonid, peptiidid, tsütokiinid, immunoglobuliinid jt) ja lümfoid(-immuun)süsteemi üsna võimsad vastused neile.

Molekulid

Vähirakkude adenosiintrifosfaadi sisaldus on, võrreldes normaalsete rakkude omaga, kõrge.

Uuringud näitavad, et soolevähi rakud sünteesivad immunoregulatoorseid glükokortikoide, mis võivad inhibeerida immuunrakkude aktivatsiooni ja soodustada nende surma.[6]

Tsütokiinid

Kasvaja kasvutegur beeta

 Pikemalt artiklis Kasvaja kasvutegur beeta

Kasvaja kasvutegur beeta (TGFβ) on tsütokiini tüüp, mis mõjutab rakkude kasvu ja diferentseerumist.

Karolinska instituudi teadurite uuringud indikeerivad, et just see eritatav tsütokiin varustab vähiraku pinda valgete verelibledele omaste retseptoritega selliselt, et need pääseksid immuunjärelvalvele võimalikult märkamatult lümfisüsteemi.[7][8]

Retseptorid

Erinevat tüüpi vähirakkudel on tuvastatud opioidiretseptorid. Nende retseptorite roll vähirakkude kasvul ja migratsioonil ei ole selge.

Onkoloogia

Pahaloomuliste kasvajarakkude diferentseerumise astme ja kliinilise kulu alusel jagatakse kasvajad healoomulisteks, piirpahaloomulisteks või pahaloomulisteks kasvajateks.

Kasvajarakkude moodustatud kasvajakollete eemaldamiseks võidakse kasutada ka operatiivset ravi, kuid kuna pahaloomulised kasvajad on ümbritsevate kudedega tihedalt seotud võib kasvaja eemadamine võimatuks osutuda ja taasteket, milleks arvatakse üksiku infiltreerunud vähiraku olemasolust piisavat, ei saada välistada.[9]

Mitmed kasvajarakkude populatsioonid võivad arendada välja resistentsuse nii hormoon-, keemia-, bioloogilise kui kiiritusravi suhtes.

Vaata ka

Viited

  1. Antonino B D'Assoro, Wilma L Lingle ja Jeffrey L Salisbury,amplification and the development of cancer, Oncogene (2002) 21, 6146-6153. doi:10.1038/sj.onc.1205772, veebiversioon (vaadatud 16.11.2014.a.)(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Pärilikkusmeditsiin", tõlkinud Laine Trapido, Helle Lippmaa, toimetanud Tiiu Sulsenberg, Mait Raun, Katrin Hallas, lk 186 – 205, 2010, AS Medicina, ISBN 9789985829929
  3. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 757, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  4. J Wang, D Lin, H Peng, Y Huang, J Huang ja J Gu, Cancer-derived immunoglobulin G promotes tumor cell growth and proliferation through inducing production of reactive oxygen species, Cell Death and Disease (2013) 4, e945; doi:10.1038/cddis.2013.474, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(inglise keeles)
  5. Toivo Maimets, Viljar Jaks, Ade Kallas, Martin Pook, Martti Maimets, Elo Madissoon, Külli Zimmermann, Embrüonaalsete tüvirakkude uurimisgrupp, veebiversioon (vaadatud 19.09.2014)
  6. Daniel Sidler, Pietro Renzulli, Christina Schnoz jt, Colon cancer cells produce immunoregulatory glucocorticoids, Oncoimmunology. 1. juuli 2012 ; 1(4): 529–530. PMCID: PMC3382911, veebiversioon (vaadatud 15.05.2015)(inglise keeles)
  7. How cancer tricks the lymphatic system into spreading tumours, 11. mai 2015, veebiversioon (vaadatud 13.05.2015)(inglise keeles)
  8. Marina Lohk, Teadlased paljastasid, kuidas vähirakud lümfisüsteemi pääsevad, 12. mai 2015, veebiversioon (vaadatud 13.05.2015)
  9. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 204, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Veebikirjandus

Golgi kompleks
Somaatilised mutatsioonid
Tsütokroom P450 ensüümid inimeste vähirakkudes
Valgud ja retseptorid
Pahaloomulistele kasvajarakkudele inhibeerivat ja/või hävitavat toimet avaldavad taimed (sh taimeosad)
Pahaloomulistele kasvajarakkudele inhibeerivat ja/või hävitavat toimet avaldavad loomsed saadused
Rakkude senestsents kasvajas

doi: 10.1038/nrc2772, PMCID: PMC3672965, EMSID: EMS51925, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014) (inglise keeles)

Vähirakkude tuumake
Vähirakkude lüsosoomid
  • A. C. ALLISON, Lysosomes in cancer cells, J. clin. Path., 27, Suppl. (Roy. Coll. Path.),1974, 43-50, veebiversioon (vaadatud 25.10.2014) (inglise keeles)
Vähirakkude mitokondrid
  • G Kroemer, Mitochondria in cancer, Oncogene (2006) 25, 4630–4632.,doi:10.1038/sj.onc.1209589, veebiversioon (vaadatud 25.10.2014) (inglise keeles)
Vähirakkude rakumembraan
Vähirakkude tuum
Vähirakkude kasvufaktorid ja toitained
Vähirakkude ensüümid
  • IDO: Vaios Karanikas, Maria Zamanakou, Theodora Kerenidi, Jubrail Dahabreh, Athanasios Hevas, Marianna Nakou, Konstantinos I. Gourgoulianis, Anastasios E. Germenis, Indoleamine 2,3-Dioxygenase (IDO) Expression in Lung Cancer, Cancer Biology & Therapy 6:8, 1258-1262; august 2007, veebiversioon (vaadatud 01.02.2015)(inglise keeles)